Mnjah! Noore ema elu ei ole eriti kerge, eriti kui oled plaaninud päevas palju teha- koristada (tekstiilipesuriga), jalutada, poodelda, süüa teha, puhata jne. Vanker, pood, üleskaevatud teed, poekott, pilvede eest pagemine, õhtusöögi plaan; näljane klutt; uni, mis jäi veel poolikuks, sest emme jalad väsisid ära ja polnud enam tänavat kus kõndida (seal müttavad ainult suured teemasinad). Johhaidii, kui läbi see minu võttis ja seda kõike tegin ma natuke üle 13-ne aasta tagasi ise ka ju aktiivselt. Kust see jõud tuleb? Ja siis ütlevad mõned, et mis noorel emal viga, ta ju saab lihtsalt olla... Jalutuskäik juba võtab, et klutt magada saaks, mitu tundi. Siis tuled söödad, ise oled väsinud. Siis hakkad söögi peale mõtlema, st kuidas täna mida teha... jne. Täiskohaga töö noh! Tegin täna selle kaasa, vanaemana....

 6.aprill 2013
On hetki kuis mõtled, kas elult antud koolitükid on õpitud?
Ja leiad, et elu on sulle neid kuhjaga andnud.
Kõigi koolitükkide vastused on lõputud,
ons nad tähtsuse järgi ritta ka kantud?
Miks koolitükkide vahele pikitud valu?
Miks pole need vahed nii vabad ja head?
Vabastust vahetevahel sa piinavalt palud,
tunnistad siiralt, et eluvalesid tead ja meeles neid pead.
Kui tuleb see hetk, mil vastama lähed,
kas kõigevägevam aru sust saab?
Miks vastuseid kõigele tundub nii vähe?

Mingil hetkel on kõrvus sul vaikus...
enam hääled su kõrvus ei kaiku.
Sinu koolitükid on lõpuni tehtud,
enam vastuseid muuta ei saa...
kirju maailm vastustest nähtub,
vikerkaar vastustest üle su maa...
Tuul õrnalt kallitel põski nii paitab,
viimased tunded nii edasi annab.
Nad tunnevad paituses, et ikka neid aitad.
Sinu soove ja vastuseid edasi kannab.
Pole koolitükkide vastused lõplikud- tea!
Olid vajalik, ennastandev, vahel ka hea!