Minu sees on palju sõnu,
aastajagu kogutud...
tahaks tunda luule mõnu,
teistelegi jagatud...
aga tunded pole ausad,
read ei tule esile,
valudas ja hästi laisad,
teistel tunne kesine..
jätan täna enda sisse,
äkki ükskord avaldan
panen kirjaridadesse,
kõik mis peas ma kavandan...
juba luule tükib pähe,
kui teen kodutegemist,
varsti nii ju enam lähe,
jätkab elu segamist.
siis ma välja plahvatan..
kogu hingevalu, mõtted, tunded
äkki ise jahmatan?
et ma olen tasa olnud...

 04.09.2016
(kes krt teab, kust tuli, pole nagu üldse minu moodi,
olla raevukas
ja mitte olla leebe,
leebe nagu mind kord siia ilma loodi)...
RAEV

Kadunud on kuhugile minu enda närvid,
maailm kaotas ära lisaks erinevad värvid.
Sisemuses kostaks nagu tormiline hüüe-
pista p....e oma edasine püüe!
Jäta maha oma väikekondanlane mina,
otsi üles sisemine karjuv tappev püssitina,
anna valu kandadele, nukkidele, jalgadele,
aja ära koorem, mida pannakse su õlgadele.
Rebi vabaks oma sisemine sära,
lase minna kõlavalt ja pauguga ta ära.
Ole ise omapära teener, ole isemoodi,
värvikas ja üldse mitte veenev...
Ole vaba nagu lendlev sügisene leht,
nagunii sa oled igatpidi kehv...
seda sulle sisendatud ammu,
näita nüüd sa oma tegelikku rammu!