Taas on laupäeva õhtu, aga nüüd juba nädal hiljem.

Nädal on olnud nii tihe ja nii hullult väsitav, et ma ei jaksanud lihtsalt arvuti juures istuda. Töölt koju, midagi süüa teha ja siis magama. Ka pole tervis korras, nii nagu seda vaja oleks. Peale kõrvavalu olen natukeseks vist ühest kõrvast poolkurt. Aga kui valu üle läks, siis küll me sellega ka hakkama saame :D Juba teietan lausa ennast ja seda haiget kõrva. :D
 Remipoiss on nädalaga palju kasvanud ja juba saab aru maailma asjadest. On juba mitmeid päevi, kus ta jälgib ümbrust ja on pikalt üleval. Loomulikult on ta saanud juba aru, et emme süles on maailma parim paik ja kui emme tahab omaette olla või endale kasvõi võikut teha, siis peab kohe udupasuna tööle panema. Ongi olnud remikeskne nädal, st Mimmul on olnud hästi lapsekeskne.
Aga kõigest kirjutan natuke hiljem, sest vaja on helistada emale. Olla talle natukenegi toeks... Sünnid ja surmad käivad käsikes... ja kui poiss sündis, siis ma tegelikult kartsin äia pärast. Äi on suht kurvas seisus hooldekodus.. no jah.. tänapäeval on sel asutusel küll peenem nimetus, aga eks ta üks väsinud ja vaevatud vanainimeste hooldusasutus ole. Meil on ikka nii olnud, et kui meie perre keegi sünnib, siis poole aasta jooksul on keegi vanadest läinud ära. Ja nii alati kohe... ja nüüd siis Heinoonu, minu ema armastus ja isa võrdkuju, ehk kasuisa aseaine. Imelikult kirjutan? Ma ei oska öeldagi, kes ta oli, aga minu jaoks oli ta isa, kes meiega koos ei elanud. Tal on omal pere, naine kasupoeg ja lapselapsed... ja nüüd tänasest, teda enam ei ole... Ta tundis kunagi tohutut uhkust minu kasvamise üle, oli mu emale toeks ja abiks, kuigi oli abielus teise naisega. Ta suhtus minusse kui oma lapsesse ja oli õnnelik, kui minust endast ema sai. Kas ta sai teada, et ma vanaemaks sain? Kas memme jõudis tema pojale seda öelda, enne kui... Memm käib ju tema pojaga läbi... Nii kurb on...

Tegelikult on küll valus,
kas sa palud või ei palu...
Tunned kaduviku hõngu,
ajarätti kootul lõngu
oma minevikuhõlmas
kui ta oli minu kõrval...
Nüüd on väsinud ta käsi,
tema elujõud ka väsis.
Andis alla haigusele,
ei ta mõelnud valudele.
Aga meenutada tore,
lapsepõlv ei olnud kole.
Teadsin alati, et hinges
on ju keegi keda usun,
kes mu ema kõrval seisab
olles ometigi eemal.

Mine, ära vaata taha!
sa ju üldse tahtnud paha..
Olid mulle tegelikult kallis...
isegi, kui päevas hallis,
kaotasime silmaside..
Tean, et emal täna väga valus,
tean, et taevast ta ei palu,
tean, et ammu juba üle elatud
on lahkumise valu...
aga nüüd siis
tühjusesse mainib sinu nime...
Mine!
Kunagi te kohtute ja teie kohtumine pole pime!
 '*****************

Aga tegelikult on nädala jooksul palju toimunud ja mul ning Mimmul on nii mõndagi arvata ja välja öelda... Eks ikka pisikese lapse teemal.