Jälle see neetud peavalu, mille ma tahaks kuhugi kaugele saata.. ainult ta annab mu mõtetele mingi sunni...

Mõttetu

Ma olin siin, kuid sina mind ei näinud...
ses paigas iial mind ju polnud käinud...
Ma olin siin, kuid hinge polnud näha,
mu mõtted midagi ei teinud paha.
Mu keha vabaks lasi sisemise linnu,
mis leidis kuskilt hingepuude pinnu...
Mu mõtteis üldse polnud paha
ja mu mõtted nõudnud kopikatki raha...
Ma lihtsalt veeretasin ridu...
ei oleks tahtnud rikkuda te pidu...
Nüüd olen omaette mõttetuse vangis,
ma omaenda sisemise hallis kongis...
Sa ära loe neid ridu, nagu päris tõde,
las olen ise oma mõttetuse õde...
mu sõnad ärgu segagu su tuju,
ma olen sinu varju hallivõitu kuju.

 Lisan ühe vana salmi, 13 aastast

Aeg on halastamatu,
maailm on aegumatu,
ajast sõltumatu,
vabadusest hindamatum.

Vabadus on suvelõhnaline,
vabadus on päikesepaisteline,
maakodu maasikapeenras,
pärnapuu murdunud okstes,
tiigis ujuvates kalades,
kasvuhoone tomatipõnnides,
pliidipuude lõhkumises,
puhukuseootuses...
Aeg on vabadus,
olla oma aja peremees,
maakodus veedetud ajas,
pühapäevases linnasõidus
ja tunnetuses, et maakodus aeg seisis...

Aeg ongi halastamatu ja täna me saadame ära mu äia. peaaegu kaks nädalat tagasi tegin sellise lulla...
Lisan veel mõne rea...
kui me Elva haiglast tulime. Isaga hüvasti jätmast, siis kirjutasin mõned read.. 
Palve.
Sa oled teel,
seal vikerkaar paistab...
süda rütmi taob veel,
hing hallust haistab...
Aeg voolamas peost,
käsi liikumatu,
elu lõputust seost
täiesti aimamatu.
Lase ometi vabaks oma vaevades keha,
nagunii selle valuga muud pole teha...
Mine lõppu ja ulata käsi,
sellele, kes oodates iial ei väsi...
ta ootab sind halluse taga ju ammu,
sul teha on jäänud veel paarkümmend sammu...
mahajääjad siin varsti ei nuta,
elu lihtsalt sunnib "Edasi rutta"!
Su olek meil mällu ja verre jääb,
minejast meenutab aeg ainult hääd!
Lase vabaks oma vaevatud keha,
sinu hing tahab teispooles veel paljugi teha!
Kevadõied on saatjaks su teele...

ja siis juba kurva telefonikõne peale järgmised..

Sinu paarkümmend sammu sai eile täis...
aeg voolas nii peost, süda vaikseks sul jäi.
Oled koos nüüd sa temaga, käest tal võtta taas said...
usun ootas ja tegi su valule pai...
lahti lasid sa valust ja vaevast...
tänan selle eest Isakest taevast...
süütan küünla meenutan hetki,
kuidas tuttavaks saime me äkki...
mina kartsin ja sina ju ka...
teades, et minust su minia saab...
olid isa eest tihti sa mulle, sinu poja eest tänulik sulle!
Lasen pisarad täna ma valla,
minu mõttelend sõnu siin kallab...

Mu pea valutab juba nädala, ikka nii, et tööd laseb teha ja puhkemomendil ajab isegi südame pahaks. Hetkelgi on nii hull, et pean järjekordse tablaannuse võtma. Täna kohtume sugulastega... Jällenägemisrõõm teeb seekord valu, kuigi vanaisal on ju nüüd kergem...
Me kõik oleme pinges, mitte ainult vanaisa surmast, aga... nii hullult raske aeg on ju käes. Kas tähtede seis? Tormis kõndis öösel unes, Remike tegi nutukoori ja Eku pidi temaga ringi kõndima ning Heits ei ole üldse maganud, käis õues jalutamas, 4 km sai tehtud...  hull aeg...