Jälle see neetud peavalu, mille ma tahaks kuhugi kaugele saata.. ainult ta annab mu mõtetele mingi sunni...

Mõttetu

Ma olin siin, kuid sina mind ei näinud...
ses paigas iial mind ju polnud käinud...
Ma olin siin, kuid hinge polnud näha,
mu mõtted midagi ei teinud paha.
Mu keha vabaks lasi sisemise linnu,
mis leidis kuskilt hingepuude pinnu...
Mu mõtteis üldse polnud paha
ja mu mõtted nõudnud kopikatki raha...
Ma lihtsalt veeretasin ridu...
ei oleks tahtnud rikkuda te pidu...
Nüüd olen omaette mõttetuse vangis,
ma omaenda sisemise hallis kongis...
Sa ära loe neid ridu, nagu päris tõde,
las olen ise oma mõttetuse õde...
mu sõnad ärgu segagu su tuju,
ma olen sinu varju hallivõitu kuju.