14. august 2015. a. kell 10:20 · Tartu ·

Loodan homme olla samamoodi hea,
et ma oma loomust muutma ometi ei pea.
Minu sisemuse värvid kirkalt säramas,
uudishimust suu mul kõike pärimas.
Tahaks olla sama siiras, nagu olin ammu,
siis kui jalakesed tegid ara esimese sammu.
Et mu kätes oleks hästi palju jõudu,
vastu hakkamaks, kui ilmneb võõraviha õudu.
Ma ei taha olla ilmamaas, kus lokkab ligemeseviha,
arusaamatut ja mõttevaba pläralõugset kisa.
Laskem olla maailm sama hell, kus meidki siia loodi...
Maailm paradiisiaia värvides ja moodi.
Täis kõik olgu armastust ja hellust,
inimloomuses vaid helget mõtteselgust!
Kurjus meil ei mahu südamesse ära,
meie meeli katku armastuse sära.
******
 14. august 2014. a. kell 11:25 · Tartu ·

Minu sees jälle pulbitseb soov
anda edasi tunnete vood.
Kirja panna võiks paljugi veel,
tuleb tuju ja lõbus on meel.

Hingevaevad ja valutav kest,
silmaveega on puhtaks nüüd pest,
näha pilvede taga ka päikest,
saada sära ja soojust siis väikest.
Olen vaikinud kaua ma nüüd,
maha suruda luulet on püüd.
Vaimust vaevatud olla on lahe,
kõrgem pool sunnib peale nüüd tahet.
Tuleb ikka ja jälle mul peale
anda hinnangut kurjale- heale.
Ära näpuga mulle siis näita!
Kui ma tahet siin jälle saan täita.
Andis Looja mul mõtete selgust,
hingejõudu ja vaimule helgust.
Tahaks maailma muuta nüüd heaks,
oma indu jagaks nii nagu peaks.

Ikka veel...

12. august 2015. a. kell 2:40 ·

Täna öösel kaugel säravad nüüd tähed,
kuskil joodikud nii selgelt laulavad.
Teada, et õnneks on vaja nii vähe,
piisab häälest, mis on kaugusesse kajamas
Piisab sõbrast, paarist pudelist ja õllest,
pingist kuskil pimeduses õue peal,
laulujorugi nüüd ajab nagu tõrrest,
kaja kaigub kaugel kõlavalt ka seal.
Tähti langeb, loogu langeb siis ka mehi,
niidab vennaarm jalust-kätest neid,
pingi kõrval lamab lõtvujäänud kehi,
korravalvureil tihe tundub reid.
Kuuti korraga kõik tahaks ära minna,
aga kitsas, pime ja ka umbne tundub sääl
Mõni viiaks koju, kainerisse ja mõni satub linna,
vaikne järsku on me õuepealne hääl...
 *********
 Mulle meeldib olla teistest kauem üleval.
Jätta maha endast mingeid vaikseid sõnu.
Kuigi tundub, et on tunded väga nähtaval,
tunnen rittapannes nendest ainult mõnu.
Minu leelod pandud nöörile on tuulduma,
teisted näevad ise... keda huvitab.
Vabad sõnaread siin mulle ainult kuuluvad,
tundub mõttetera päris ära suvitab.
Vaba tahtejõust ja ajuvaba elu,
hüppab sihutumalt sõnapaar,
peas käib ülivõimas melu,
ühel hetkel mõttelend on klaar.
Tabad ennest vaatamas sa mõttevabu ridu,
aru mitte mõhkugi ei saa,
magamatus põhjustab vaid vigu,
ennast unemaale sundima pean ma.
Taeva serv on sinine ja noor,
vaikus rabab endasse mu meeled,
silmi katab unekarva uneloor,
peas nüüd vaikivad kõik keeled,
kannab kaugusesse unemaale mind...*
******
 
Minu peas on miskit lahti... luule, anne, leelo seal...
Mina olen täna väsind,
olen uimane.
Kuigi keegi mind ei käsind,
olla öölane.

Aga öösel jagub õhku,
jagub seiklusi,
kuidas pugeda saab põhku,
nähes teiste heitlusi.
Mina olen täna uimas,
olen tobuke...

Ja kõik see oli mu peas ühel ööl? 

 Ma muudkui leian oma kirjutisi...

2. august 2013. a. kell 10:34 · Tartu ·

Tänan Teid, minu armsad ja kallid,
antud südamesoojuse eest!
Enam üldse edasi ei tea,
mis saab sellest loost.
Vahell tunne on hea,
vahel laguneb koost.
Juba jälle on pisar mu palgel,
heldimus, ärevus hinges.
Avastus tabas mind oavalgel,
mõtted peas teevad oma ringe.
Aasta lisandund aastateketti,
isemoodi saab olema uus.
Annab kindlasti paljusid hetki,
mida oodates hallineb juus.
Sõbrad andnud niipalju soove,
seda tajuda eriti hea.
Võetud õlult on aastate koorem,
paremat soovida enam ei tea!

Ma saan täna, 4.20, juba 52. aastaseks....  

Lisan siia lulla, mida kirjutasin oma mittepeetud juubelil...


1. august 2015. a. kell 7:58 ·

Istun varahommikul arvuti taga,
mu pere veel sügavalt magab.
Aknast piilus tasakesi päike,
aga seegikord see hetk ju oli nõnda väike.
On pilved kogunenud taas,
ja õues suured lombid virvendavad maas.

Ma istun, sulen silmad
ning elupilte vaatan,
mis sisemuses mul.
Seal värve kirkaid,
rõõmsaid,
kurbi,
helgeid,
valgeid,
kuid puudumas on must.
Mu elust möödunud on paljukümmend aastat,
on toonud paljutki need kaasa.
On kaaslasteks mul olnud imelisi sõpru,
on tugevaid ja natukene nõtru.
Ka elulained üle pea
ja allatuult on pillutanud mind.
Need rajad-teed on olnud ikka head,
mul uhkusest võib hõisata nüüd hing.
Mu elupilte kaunistava mees ja järeltulev põlv,
kaks piigat ja poisiklutt nii torm.
Neid kasvatada pole olnud raske,
käest kinni vabalt hoida olnud norm.
Käinud asjaliku kolmveerand oma teest,
allesjäänust ma võtaks nüüd viimast.
Lükkaks tõkked ja müürid ma eest,
ja sirutada tahaks tegudel ma tiivad.
Et maha must jääks palju värve-
nad taevas kirka vikerkaare teeks,
kui kaon ma eluõhtu järve,
ja muutun soojaks vihmaveeks.'
Siin istun, tahan soovida teil head!
Mu aastad pole olnud tühjad,
Ma kirja panen mõttest soojad read,
ning edasi ma Teie abil rühman.
Tänusõnad soojad teil,
teekaaslased,
ma ütleks ikka nüüd-
on abivalmis, sõbralik ja asjalik
mul ikka olla püüd!!!