Ikka veel...

12. august 2015. a. kell 2:40 ·

Täna öösel kaugel säravad nüüd tähed,
kuskil joodikud nii selgelt laulavad.
Teada, et õnneks on vaja nii vähe,
piisab häälest, mis on kaugusesse kajamas
Piisab sõbrast, paarist pudelist ja õllest,
pingist kuskil pimeduses õue peal,
laulujorugi nüüd ajab nagu tõrrest,
kaja kaigub kaugel kõlavalt ka seal.
Tähti langeb, loogu langeb siis ka mehi,
niidab vennaarm jalust-kätest neid,
pingi kõrval lamab lõtvujäänud kehi,
korravalvureil tihe tundub reid.
Kuuti korraga kõik tahaks ära minna,
aga kitsas, pime ja ka umbne tundub sääl
Mõni viiaks koju, kainerisse ja mõni satub linna,
vaikne järsku on me õuepealne hääl...
 *********
 Mulle meeldib olla teistest kauem üleval.
Jätta maha endast mingeid vaikseid sõnu.
Kuigi tundub, et on tunded väga nähtaval,
tunnen rittapannes nendest ainult mõnu.
Minu leelod pandud nöörile on tuulduma,
teisted näevad ise... keda huvitab.
Vabad sõnaread siin mulle ainult kuuluvad,
tundub mõttetera päris ära suvitab.
Vaba tahtejõust ja ajuvaba elu,
hüppab sihutumalt sõnapaar,
peas käib ülivõimas melu,
ühel hetkel mõttelend on klaar.
Tabad ennest vaatamas sa mõttevabu ridu,
aru mitte mõhkugi ei saa,
magamatus põhjustab vaid vigu,
ennast unemaale sundima pean ma.
Taeva serv on sinine ja noor,
vaikus rabab endasse mu meeled,
silmi katab unekarva uneloor,
peas nüüd vaikivad kõik keeled,
kannab kaugusesse unemaale mind...*
******
 
Minu peas on miskit lahti... luule, anne, leelo seal...
Mina olen täna väsind,
olen uimane.
Kuigi keegi mind ei käsind,
olla öölane.

Aga öösel jagub õhku,
jagub seiklusi,
kuidas pugeda saab põhku,
nähes teiste heitlusi.
Mina olen täna uimas,
olen tobuke...

Ja kõik see oli mu peas ühel ööl?