Ma ei tea kui palju see sulle loeb,
kui ma sul sügaval hinge poen.
Panen su huultele punase märgi,
üldse su peale ma täna ei kärgi.
Tahan ma teada, kus on sinu rahu,
kuidas sa iseendasse mahud?
Millal see süda ei sisse sul mahu ,
kaua sa maailmast- mõttetust jahud?
Märka, et minulgi keha ja hing,
erinev arusaam, pigistav king...
Teen sulle teene ja ära end peidan,
ukse ma sulgen ja endasse heidan.

 

Minu FB kirjutisi läbi aja... 
olen ma ikka edev inimene

8. november 2010. a. 

Kõik päevad pole vennad ja mina ei ole nende õde ka.... kui sa ajast lugu ei pea ja sealhulgas oma tervisest ka, siis ei pea sinu tervis sinust ka ja veab sind alt just siis, kui su elus on jälle tekkinud õige ajakasutuse vajadus...

8. november 2015. a. 

Sügismasendus. (keegi kuskil paneb mõtted pähe, mul on ainult kirjutamisandi antud vähe)
Kui su elus pole enam ammu mingit sära,
kui sa tahad minna pimedasse ära.
Olla nähtamatult selles hallis ilmas,
pidada sa lähedasi ainult eemalt silmas.
Mängid igapäevaselt sa elu näitemängu,
oma sisimas su tunded jäänud kängu.
Süüks siis pandaks- liialt domineerida,
tahad hoopis ennast kallistustega sa premeerida.
Süleleda oma kalleid, olla lihtsalt kaisus,
tunda, et su pereelu pole ikka raisus.
Kui nüüd keegi arvab, et ma lihtsalt halan,
siis ma tegelikult hetketundeid valan.
Ühe ema keskeakriisist, keegi ei saa sotti,
kui ta enda tundeküllus peidetud on "kotti".
Kui ei taha teistele sa näidata, et oled inimene,
kogu südamest ja lollipidi kirjunimeline...
Lahtikirjutades saada lahti vaevast,
nagu oleks avanud sa valutad haavad.
Lahti saades hetke hingevaevast.
Sina ära võta minu sõnu tõena,
nii saan lihtsalt lahti mõttelennust õelast!

 

8. november 2014. a. 

Sumedussilmapilksüdasügisel.

Aeg kiirelt kaob kuhugi,
sa puikled vastu ja aru ei saa.
Sõnu südamest ära ei mahugi,
külmub jalgeall hingetu maa.

Silmas pisarad külmusid ära,
kadus taju ja aeg paiga ümber,
tegid lähedalseisjad kaua veel kära,
kõlas hääles neil kiledam tämber.
Silmapilguks sai ajast siis vikerkaar,
üle elutee valgust ta tõi,
hingemaagia läbis ka elukaart,
mälestustesse helguse lõi.
Lahkus AEG...
alles nüüd sellest aru sa saad.
Lahkus väsimus, valu ja vaev,
võttis vaikusevikerkaar maad.
Tasa kustus siis valguse helk,
viivuks särama loojang taas lõi.
elujanus nii lootuse silmapilk,
hingerahu nüüd kaasa ta tõi....

Tere!
Olen nii kaua ära olnud, et imelik oli lausa avada oma lehekülge... Vabandan! Tean, et on ootajaid ja lugejaid, kes juba minu pärast muretsesid ja arvasid, et pisipoiss mu aja on päris ära hõivanud. eks ta ju nii ongi olnud, aga ma olen lihtsalt väga väsinud töölkäimisest ja sellest sügisilmast, mis mu kopsule natuke halvasti mõjub. Töökoormus on ka olnud nii suur, et ma olen igatpidi omadega ummikus... aga no loodan lähiajal siiski oma kirjutistega ja lubatud teemadega järjele jõuda.
Aga esmalt üks lulla hingedepäevast... Kirjutatud peale ämmakese lahkumist... siis kui oli kõige valusam hingedepäev tulemas...

1. november 2013. a. · Tartu ·

Oma valu ei leia ma üles,
valu hinges on pesa teind.
Tahaks nutta ma kõikide süles,
taga nutta ma kõiki kes läind...

Ammust aega ma tean, et ei leia,
teie juurde ma lühemat teed.
Ainult mälestust sooja ja hella,
kannab aeglaselt minu meel.
Sügishämarus maha nii surub,
hingevalu ta suureks teeb.
Hingeaeg pisara välja siis nurub,
küünlavalgusel püsin ma teel.
Oma küünala küll süütan ma homme,
teie kõikide hingede eest.
Armas hingede meenutus komme,
tuleb minugi hinge seest.
Jätab maha kõik valu ja vaeva,
hinge puhtaks ta äkki nii teeb?
Saadab teele ta südamevaeva,
valu eemaldab hingegi seest.
Tulen kunagi taevaste juurde,
tehke ruumi ja olge nii head.
Saadan jääjatel embuse suure,
tühjaks jäävad nii maapealsed read.
Ärgem nutkem ja pisarad peitkem,
sellest parem ei hakka ju teil.
Leinarüüd aja möödudes heitkem,
südames sügaval olete meil.

See on nüüd pikem sissejuhatus. Käin poes ja alustan suuremat näputööd ning luban siia naasta ja alustada kirjutamisega. Nüüd on vaim valmis ja hing natuke ärksam...