Minu FB kirjutisi läbi aja... 
olen ma ikka edev inimene

8. november 2010. a. 

Kõik päevad pole vennad ja mina ei ole nende õde ka.... kui sa ajast lugu ei pea ja sealhulgas oma tervisest ka, siis ei pea sinu tervis sinust ka ja veab sind alt just siis, kui su elus on jälle tekkinud õige ajakasutuse vajadus...

8. november 2015. a. 

Sügismasendus. (keegi kuskil paneb mõtted pähe, mul on ainult kirjutamisandi antud vähe)
Kui su elus pole enam ammu mingit sära,
kui sa tahad minna pimedasse ära.
Olla nähtamatult selles hallis ilmas,
pidada sa lähedasi ainult eemalt silmas.
Mängid igapäevaselt sa elu näitemängu,
oma sisimas su tunded jäänud kängu.
Süüks siis pandaks- liialt domineerida,
tahad hoopis ennast kallistustega sa premeerida.
Süleleda oma kalleid, olla lihtsalt kaisus,
tunda, et su pereelu pole ikka raisus.
Kui nüüd keegi arvab, et ma lihtsalt halan,
siis ma tegelikult hetketundeid valan.
Ühe ema keskeakriisist, keegi ei saa sotti,
kui ta enda tundeküllus peidetud on "kotti".
Kui ei taha teistele sa näidata, et oled inimene,
kogu südamest ja lollipidi kirjunimeline...
Lahtikirjutades saada lahti vaevast,
nagu oleks avanud sa valutad haavad.
Lahti saades hetke hingevaevast.
Sina ära võta minu sõnu tõena,
nii saan lihtsalt lahti mõttelennust õelast!

 

8. november 2014. a. 

Sumedussilmapilksüdasügisel.

Aeg kiirelt kaob kuhugi,
sa puikled vastu ja aru ei saa.
Sõnu südamest ära ei mahugi,
külmub jalgeall hingetu maa.

Silmas pisarad külmusid ära,
kadus taju ja aeg paiga ümber,
tegid lähedalseisjad kaua veel kära,
kõlas hääles neil kiledam tämber.
Silmapilguks sai ajast siis vikerkaar,
üle elutee valgust ta tõi,
hingemaagia läbis ka elukaart,
mälestustesse helguse lõi.
Lahkus AEG...
alles nüüd sellest aru sa saad.
Lahkus väsimus, valu ja vaev,
võttis vaikusevikerkaar maad.
Tasa kustus siis valguse helk,
viivuks särama loojang taas lõi.
elujanus nii lootuse silmapilk,
hingerahu nüüd kaasa ta tõi....