Tere!
Olen nii kaua ära olnud, et imelik oli lausa avada oma lehekülge... Vabandan! Tean, et on ootajaid ja lugejaid, kes juba minu pärast muretsesid ja arvasid, et pisipoiss mu aja on päris ära hõivanud. eks ta ju nii ongi olnud, aga ma olen lihtsalt väga väsinud töölkäimisest ja sellest sügisilmast, mis mu kopsule natuke halvasti mõjub. Töökoormus on ka olnud nii suur, et ma olen igatpidi omadega ummikus... aga no loodan lähiajal siiski oma kirjutistega ja lubatud teemadega järjele jõuda.
Aga esmalt üks lulla hingedepäevast... Kirjutatud peale ämmakese lahkumist... siis kui oli kõige valusam hingedepäev tulemas...

1. november 2013. a. · Tartu ·

Oma valu ei leia ma üles,
valu hinges on pesa teind.
Tahaks nutta ma kõikide süles,
taga nutta ma kõiki kes läind...

Ammust aega ma tean, et ei leia,
teie juurde ma lühemat teed.
Ainult mälestust sooja ja hella,
kannab aeglaselt minu meel.
Sügishämarus maha nii surub,
hingevalu ta suureks teeb.
Hingeaeg pisara välja siis nurub,
küünlavalgusel püsin ma teel.
Oma küünala küll süütan ma homme,
teie kõikide hingede eest.
Armas hingede meenutus komme,
tuleb minugi hinge seest.
Jätab maha kõik valu ja vaeva,
hinge puhtaks ta äkki nii teeb?
Saadab teele ta südamevaeva,
valu eemaldab hingegi seest.
Tulen kunagi taevaste juurde,
tehke ruumi ja olge nii head.
Saadan jääjatel embuse suure,
tühjaks jäävad nii maapealsed read.
Ärgem nutkem ja pisarad peitkem,
sellest parem ei hakka ju teil.
Leinarüüd aja möödudes heitkem,
südames sügaval olete meil.

See on nüüd pikem sissejuhatus. Käin poes ja alustan suuremat näputööd ning luban siia naasta ja alustada kirjutamisega. Nüüd on vaim valmis ja hing natuke ärksam...