KOLM KUUD VANAEMADUST.

On kohe-kohe tulemas neljas advent.
Istun siin väga hämaras toas, väga hämaras ajas. Kell on juba pool üksteist ennelõunal, aga toas peab tuli põlema ja hinge poeb masendus. Kus on see tunne, mis peab sisse juhatama jõulud?
Samas mida masenduda, kui mu selgataga on õhtu ja pool ööd pisipoisiga peaaegu kahekesi. Selline armas ja emalik tunne. Tegelikult vanaemalik. Poja oli nii armas ja vahva ja minus on see vanaemageen tõesti olemas...Vist :)
Ja nüüd oma järjekordset peavalupäeva alustades (see algas ikka väga vara jälle) tuli tõdemus, et mu pideva maseka ja jõutu oleku taga võib olla keskea kriis. Just tõeline KESKEAKRIIS! Vaatasin just telekast saadet "Igal kodul oma lugu" ja sain aru, et ma pean pugema välja oma ülimugavuskestast või pean endasse seda   jõudu süstima, et muuta kogu oma senist elu. Pugema välja MUGAVUSKESTAST JA JULGEMA astuda samme, mis mu ülejäänud elu viiks uude dimensiooni ja ma ei peaks nii hullult istuma oma mugavas depressioonimullis. Aga kuidas?
Enne pisimehe sündi oli tunne, et ma saan ju hakkama blogimisega (kirjutasin ju koguaeg), tööa, käsitööga, majapidamisega jne. tegelikkus on, et minus on tõusev masendus, mu elu on rõõmutu ja ma ei jaksa enam mitte midagi. Kuigi mul on ju see väike säde, mis peaks mu leegi vuinal üles tõstma, aga... ma olen ennast täiesti ära kaotanud.
Seda teksti ma ei kirjuta üldse mingi sooviga saada haletsust. Seda ma kirjutan selleks, et võtta endast päriselt käsile ja et hiljem oleks mul millelegi toetuda.
Kui ma nüüd võtan aja endale ja natukeseks jätan kõik ülejäänud seljataha, siis saab jätkata ka kirjapanemist ja möödunud kolme kuu meenutamist.  Tegelikult on see kolm kuud kõik sündmused meeles, vaja on vaid ennast sundida selle ülestähendamist alustada. Istudagi maha  nagu hetkel ja alustada järjepanu märkmikku sirvimist.
ma teen seda... kindlasti... ja seekord luban, et ei jäta isegi selle tüütu valu tõttu kirjatükki pooleli. No hetkel küll, sest tundub, et vajan uut valuvaigisti annust ja tassi kuuma kohvi.. aga ma naasen... Sest tulebki ju aeg see aasta kokku võtta. Selle aasta mõtted lahti mõtelda... Ja mõtteid on niipalju, et see sundiski mu siia istuma ja oma kirjanäppu sirutama.