Ongi alanud uus aasta. Ees on täielik teadmatus. Kuigi jah, ega siis me ise ju muutnud pole. Ikka samad nagu olime enne aastavahetust.
See on esimene aastavahetus, kus ma pole teinud täielikku kokkuvõtet möödunust. Nagu see ilm seal akna taga, nii on ka mu sisemus hall ja katki. Ma ei saanud sellest kuidagi aru, miks ma nii maadligi vajunud olen, aga nüüd aasta viimastel päevadel sai palju selgeks. Kui ma vaid saaks seda lahti kirjutada, kui see vaid ei oleks teise inimesega seotud... Ja see teeb haigeks... ka kehaliselt... ja see peab jätkuma, kuni ma olen saanud aidata ja ka ise ennast aidata...
Aga selle aasta esimestel minutitel olime pisikese Remiga kahekesi, kuigi Tromis ja Heits olid läheduses ja noorpaar oli ka ainult korrus allpool. Aga need minutid, mis me pojakesega koos aknal seisime ja ma teda tutvustasin värvilise maailmaga, need minutid aitasid mõista, et ma ma pean hakkama, selles vanuses, maailma ümber hindama. Ja ma pean mõtlema just omadele ja ise endale. Ise...
Kõik mu postitused on, et ma jätkan ja kirjutan ja... ja kõik vajuvad juba eos ära... nii raske on oma sisemusega võidelda, et ma ei jaksa ikka veel, et ma ei taha arvutisse oma mõtteid tippida, et ma võin sellega kellelegi ju haiget teha või mind võidakse valesti mõista (mu lulladega on vahel nii, et ma kirjutan oma mõtteid ja siis arvatakse, et ma kirjutan kohe kindlasti kellelegi). See ei ole ju nii, aga ma olen nii arg, et ei oska seda teada anda.
Ja nüüd ma võtan kätte ja annan oma selleaasta esimese LUBADUSE. Kui lähinädalatel need tumedad pilved taanduvad, siis ma istun maha ja ma KIRJUTAN KÕIGEST.