21.01. 2013
Mõttelulla...(ärge siit midagi välja lugege, muidu ma hakkangi kartma), lihtsalt lulla...
Täna välk tabas selgest taevast,
olen siiani hirmunud ma.
Kas nii saabki lahti sest vaevast,
kas saatus teeb ei või ja...

Mis tunda võib see, kes teab,
et kaua ei jagugi jõudu?
Äkki saatust ta taga siis neab,
annaks saatusel vastu lõugu.
Äkki valada hingevalu teiste peale,
tundmata süümepiinu?
Või jäädvustan paberi peale,
oma mõtted, mis mujale enam ei riimu?
Ei tohi ju olla nii raske,
jääda lõpuni endaga ausaks...
Helged mõtted nüüd tulla vaid laske,
muremõtted need teevad raugaks.
Tahaks jäädavalt olla ja tunda,
et mu olek ei olegi tühja.
Et ma anda saaks veel kaua,
elu tühjalt ma polegi rühmand.