23.01.2016
Nägemus ja tunne!
Ta tuli ja käes olid lilled.
ta tuli sest käes oli aeg,
poleks tulla saand varem või hiljem,
kätte jõudnud on aegade laed...
Seljataga on kadunud aastad,
maha jäetud ja hüljatud teod,
üle õla ei tasunud vaata,
pole midagi, mis kõike seob.
Karta hiljaks on jäänud ka mõte,
mida taga nutta võiks veel,
südames kustunud lõke,
lilled saatmas on igavikteel.
Tegelt tuli ta mõttes mu juurde,
tundub täis saamas elulik ring,
arvan hing lendab kosmoses suures,
loodan rahu saab ekslev hing.
Mina andestust anda ei suuda,
liiga valulik teema on meil,
ja äraminek ei midagi muuda,
ajalukku on kadunud ammune lein.
Maha jäämas on elutäis hinged,
elujaatavad nooremad teod,
elu kipub ju tegema ringe,
vereside meid ikkagi seob.
Kohata kunagi võib oma õdesid vendi,
ühest veresideme kandvaid kehi,
kaotatud ajakangasse lisatud triipe,

 20.01 2013
Üks tüdruk nüüd poes kaua passis,
suurest valikust pea läks tal sassi.
Siis küsis ta poisi käest asjalist nõu
ja tundis, kui küsimus andiski jõu.

Ta ostis siis värvi,
mis juustesse käis.
Ei läinudki närvi,
kui juuksed värvi said täis.
Kuid oli nüüd ohkimist peapesu järel,
seal ema ning isa ei uskunud silmi.
Tütre juuksevärv- taevas loojangu järel,
peaasi, et aru poleks nagu pealpool pilvi.

 21.01. 2013
Mõttelulla...(ärge siit midagi välja lugege, muidu ma hakkangi kartma), lihtsalt lulla...
Täna välk tabas selgest taevast,
olen siiani hirmunud ma.
Kas nii saabki lahti sest vaevast,
kas saatus teeb ei või ja...

Mis tunda võib see, kes teab,
et kaua ei jagugi jõudu?
Äkki saatust ta taga siis neab,
annaks saatusel vastu lõugu.
Äkki valada hingevalu teiste peale,
tundmata süümepiinu?
Või jäädvustan paberi peale,
oma mõtted, mis mujale enam ei riimu?
Ei tohi ju olla nii raske,
jääda lõpuni endaga ausaks...
Helged mõtted nüüd tulla vaid laske,
muremõtted need teevad raugaks.
Tahaks jäädavalt olla ja tunda,
et mu olek ei olegi tühja.
Et ma anda saaks veel kaua,
elu tühjalt ma polegi rühmand.

 15.01.2011
Naeratus
Mõnel hommikul väsinult küsid
kas tasubki paotada ust,
kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust,
ära kunagi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänaval ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks,
keegi ikka Su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.

Ongi alanud uus aasta. Ees on täielik teadmatus. Kuigi jah, ega siis me ise ju muutnud pole. Ikka samad nagu olime enne aastavahetust.
See on esimene aastavahetus, kus ma pole teinud täielikku kokkuvõtet möödunust. Nagu see ilm seal akna taga, nii on ka mu sisemus hall ja katki. Ma ei saanud sellest kuidagi aru, miks ma nii maadligi vajunud olen, aga nüüd aasta viimastel päevadel sai palju selgeks. Kui ma vaid saaks seda lahti kirjutada, kui see vaid ei oleks teise inimesega seotud... Ja see teeb haigeks... ka kehaliselt... ja see peab jätkuma, kuni ma olen saanud aidata ja ka ise ennast aidata...
Aga selle aasta esimestel minutitel olime pisikese Remiga kahekesi, kuigi Tromis ja Heits olid läheduses ja noorpaar oli ka ainult korrus allpool. Aga need minutid, mis me pojakesega koos aknal seisime ja ma teda tutvustasin värvilise maailmaga, need minutid aitasid mõista, et ma ma pean hakkama, selles vanuses, maailma ümber hindama. Ja ma pean mõtlema just omadele ja ise endale. Ise...
Kõik mu postitused on, et ma jätkan ja kirjutan ja... ja kõik vajuvad juba eos ära... nii raske on oma sisemusega võidelda, et ma ei jaksa ikka veel, et ma ei taha arvutisse oma mõtteid tippida, et ma võin sellega kellelegi ju haiget teha või mind võidakse valesti mõista (mu lulladega on vahel nii, et ma kirjutan oma mõtteid ja siis arvatakse, et ma kirjutan kohe kindlasti kellelegi). See ei ole ju nii, aga ma olen nii arg, et ei oska seda teada anda.
Ja nüüd ma võtan kätte ja annan oma selleaasta esimese LUBADUSE. Kui lähinädalatel need tumedad pilved taanduvad, siis ma istun maha ja ma KIRJUTAN KÕIGEST.