18, märts 2020 9.45
Tere taas!
Ilmelik on taasalustada blogimist, aga no mida saab üks kodus istuv inimene ikka muud teha, kui ajaviiteks kirjutada. Nagunii olen teatud aja oma toas kinni, sest Heidiliis käib koolis - meie elutoas on igal hommikul tunnid läbi e-õppe.
Kuidas ma tööl ei ole? Olime ju nn eesrindel, sest lasteaedu ju ei suletud. Jah, meilgi töötab üks rühm ainult ja koju saadeti need töötajad, kes on 60 ja peale. Miks ia, kes ju pole nii vana? Eks ikka mu astma ja see imeliku nimega kopsuhäda pärast, riskigrupp. Plaanisin ka haiguslehte ja isegi külmetuse tunnused, nohu ja minu igapäevane kaaslane köha ning valu rinnakus, on olemas, aga see jäi hetkel tahaplaanile. Teisipäeval oleks pidanud olema mu plaanilie kopsuarsti aeg. Arusaadaval p'hjusel seda ei toimunud, küll helsitati haiglast ja uuriti seisundi üle ning vajadusel on mul igal ajahetkel võimalik nendega ühendust võtta. Sain ka ravimeid juurde, juhuks, kui köha hakkab rohkem piinama. Vahepeal tundub küll, et tegu ongi psühholoogilise asjaga. Kuigi jah, paistes ninaneelu ei saa ise endale kinnitada.
Imelik on see ilmaelu! Alles nädalavahetusel sain olla sajaprotsendine vanaema ja nüüd vaatan poissi ainult ekraanilt, kuigi täna on plaan ka jalutama minna, sest neil on vaja poodi minna ja minul apteeki. Teemegi nii, et algusel Mirjam poodi ja mina poisiga jautan poe ümber, siis minu kord poodi ja apteeki minna ja nemad ootavad väljas. Plaanin ka kummikindad kaasa võtta ja salli tihedamalt näoümber siduda (nagunii on sall mul ehteks ja üksiti ka köhimisekohaks.
Aga nüüd algusesse tagasi.
Kas see oli corona?
Plaanisin juba veebruaris kirjutama hakata, aga olin siis nii haige, et ei olnud minust arvuti taha istujat ja huvigi kadus. Kui nüüd seda coronat jälgida ja sümptomeid, siis vahel on tunne, et ma oleks nagu selle juba läbinud. Eriti, kui lugeda haigete või läbipõdenute jutte. Kuskil jaanuari teisel nädalal tundsin ninaneelus pakitsust, kurk oli kibe ja tunne oli nagu oleks mandlid taas tagasi kasvanud. No rühmas oli neid sariköhijad ka ikka omajagu ja mõni tahtis päevajooksul lausa kopse välja köhida. aga kuna palavikku polnud, siis last koje ei jäetud. Kuni... No umb nädala pärast hakkasin köhatama, sellist valusat kinnist köha. Helisiasin perearstile ja lasin igaks juhuks välja kirjutada ka Ventonil siirupi. Hakkasi seda usinalt võtma ja ka väga täpselt teisi oma ravimeid. See siiski ei päästnud mind. Tekkis sihuke ulmeline tunne, et ma lämbun, bronhides oli ragin ja ma sain suure köhahooga ka välja suuri rohekaskollaseid rögatükke, ei tundnud maisteid, köhahooga kaasnes ka uriinipidamatus. Kiirabi ei tahtnud kutsuda ja perearsti nõuandeliin soovitas olla rahulik ning helistada perearstile. Jäin haiguslehele ja lastes ennast kuulata, sest arst ei anna niisama kaugjuhtimise teel lehte, ta kontrollib ka. Kuulamisleid oli midagi sellist, mis arsti ehmatas, aga kuna bronhid ragisesid nii hullult, siis kopsuleidu vist polnud. Igatahes ta ei saatnud mind röntgenisse, kirjutas välja kohe tugeva AB. Alustasin võtmist, kuigi see kõik mõjutas ka seedimist. Maitseid mul ikka veel polnud ning esimese nädala ma nn magasin diivanil istudes. See nägi muidugi välja selline magamine, et õhtul ma istusin patjade najal ja öö jooksul olin ennast kuidagi keeranud kerra-rulli diivani jalutsisse. See ollus, mis köhides eraldus, oli ikka väga eemaletõukav. Taskurätte ja hiljem lausa vetsupaberi rulle appi võttes, hoidsin paberikori enda lähedal. AB abil sain juba teisel nädalal normaalsesse asendisse tagasi magama, aga öö jooksul oli neid rögaseid köhahooge palju. Vererõhku mõõtes tegi perearsti õde märkuse, et mul on vahelöökidega mingi jama, kas ma olen tundnud? Olin jah, aga pidasin seda köhimise ja viiruse süüks. Kuigi siiani on aegajalt tunda, et süda ei löö korralikult. no jah... Teise nädala lõpus oleksin võinud tööle mina, aga mu jaks oli täitsa otsas. Vajasin normaalseks liikumiseks taastumist. Kusjuures esimesed nädalad peale tööleminekut oli isegi teisele korrusele tõus nagu mäkketõus. Sihuke jõuetus valdas. Ja siiani on liikumisel raskusi.
Kas kõlab kui corona? Või väga sarnane hingamisteede viirus? Ega takkajärgi saagi seda enam öelda.
Niiapalju tollekorra haigusest siis...
Igatahes tänan ma taevast, et mu memm ja Tormise vanemad ei näe seda hetkelist kriisi. Ning me ei pea ka nende pärast muretsema. Praegu on ikka imelik ja pöörae aeg. Nagu oleks tegu sõjaga, aga vaenlane on nähtamatu.
Ok... lähen käin jalutamas ära, eks siis saa juba kirjutada edasi, mis minust üldse on vahepealsetel aastatel saanud. Minust, Remist ja üldse me elusolust...
