Pühapäev, 22.03, kell 11,41
Taas algab päev varakult. Tegevusetus on võtnud osa ööunest, st see kodusistumine. Ma ei käi õues enam, aitab kui Tormis neid viiruseraasukesi võib koju tuua. Hakkab isegi nagu paanika tekkima. Meil ju esimene inimene väga raskes seisus haiglas. Leedu ja Soome on oma esimese surnu ka saanud. Itaalias on lausa ligi tuhat surnut ööpäevaga ja elu on hullumises. Horvaatias on lisaks kõigele ka maavärin, st haiged ja terved on kõik kesk linna väljakutele kogunenud, sest pidevad järeltõuked käivad.
https://www.jutarnji.hr/vijesti/hrvatska/veliki-fotoizvjestaj-iz-uzdrmane-hrvatske-metropole-zagreb-se-probudio-u-kaosu-stete-su-goleme-diljem-grada-unisteni-stanovi-automobili/10120189/?fbclid=IwAR2cNsvzpd1JWeizCqO_mgJn8-SIIy1OEKoh0rwEecZnLEyLkLq5rZmNwHs
Tunne on apokalüptiline! Nagu tahaks maakera ennast ülearusest vaastada ja katsetab meie peal imelikke asju. Kuskilt keegi kordineerib seda... Vabandust! Aga ei ole head tunnet! Ei ole...
Peab leidma jõudu edasi olla, vähemalt nädal esialgu..
Eile võtsin ette oma tegematajätmised ja alustasin koristamisega, täna vast jätkan. Aknaid veel pesta ei saa, sest megakülm on. Tormis o maal, nagu ikka kui päike välja pistab nina ja tee kannatab sõitu. Aga see on tema kvaliteetaeg ja iseendasse süüvimise aeg. Ta on kunagi öelnud, et nii on ta oma emale lähemal... Ka võib olla...
Mina... ma kuulan Otsa muusikat, nutan memme järele ja saan aru, et kui hea, et meie emad ja Tormise isa seda ei koge. Kuidas sa saaks oma kalleid veel kaitsta, olles ise segaduses...
Krt (vabandust!) seda hullu aega!
pühapäev, 22. märts 2020
reede, 20. märts 2020
Reede, 20.03. kell 16.42
Algas kevad! Ilm on olnud evadele iseloomulik, päike, pilved, sadu, päike ja oi kui külm tuul!
Miks ma üldse hakkasin blogima?
Pidi ju tegema vanaema blogi... mis jäi soiku õige pea, kui väikemees haiglast koju tuli, sest.. Kuna noored elasid siis meie juures ja meil oli pidev üksteise toetamine ning kuigi noored olid algusest saadik ise oma lapse parimad hoidjad tegelejad, siis... ma leidsin, et on lihtsam vaadelda ja nõu anda, kui tööl käimise kõrvalt (mida siis kuidagi juurdegi lisandus) hakata aega raiskama ka veel kirjutamisele. Oma käsitööle kulutasin ju niigi aega.
Aga algusest...
Mirjami sünnitus kestis megapikalt. Poiss nagu ei tanud siia ilma tulla. Samas sai emmeke koos issikesega hästi hakkama nii, et valuvaigisteidki ei kasutatud. Mul on tubli tütar!
Esimesele haiglaskäigule saime teisel päeval. Ja palat oli kogu aeg rahvast täis. Nii, et mina pisikest kurjanäoga päkapikku oma sülle ei saanud. Heidiliis sai ja poetas ka pisara. See, mil lausa üles pildistatud.
Kui uurida, mismoodi me pisikesega haiglsa oli, siis teeb natuke kurjaks. Eriti tänapäeval... Noored vanemad, esimene laps ja nad oli uksi jäetud. Ei nõustamist, ei õpetusi, lihtsalt ootasid.. ei tea mida. POiss ei saanud rinda suhu, õde käis õiendamas, aga ei õpetanud. Põhjus tuli välja siis, kui nad koju hakkasid tulema. Poisil oli kida kinni, ta ei saanud suudki lahti õigesti! Seda ei nähtud ende paari päeva jooksul Ka ähvardas üks õdedest noori vanemaid surmahaigustega, sest nad soovisid ära koju tulla, mitte istuda mõttetult haiglas, kus neist oli nagunii ükskõik. Lastearst andis nõusoleku, peale seda, kui oli kida lahti näpsanud ja oli hästi positiivne. Aga see kuri õde.. prrr... Ja kiidusõnu jagus noortel vanematel ka Ämmaemandale Emily Naaritsale. Ta jäi lausa oma vahetuse lõppedes noortele appi! Aitäh ja olgu ta õnnistatud!
Prableeme? Piim ei tahtnud tekkida. Kohe kuidagi ja poiss oli näljane nagu hunt. Ostsime hulga pudeleid. Küll Mirjam pigutas ja proovis, aga poiss ei tahtnud sugugi imeda ja piima teke oli niru. Kui Mirjam oli juba endal vat et silmad peast nutnud, siis soovitasin hakata ikka RPA-le üle minna. Kaua ta ise ja kaua see laps piinleb. Üht tahan öelda! Kohe kaht tahan öelda!! Egert oli ja on superisa SUPERISA... ma ei pidanud kordagi öösel appi minema, kui mingi pisike polundra oli. Ikka ise ja ise said nad hakkama. Väga tubli! Eks minu kui vanaema süda valutas ju hullult... ja rõõmustas ka!
Elul oli nagu mõte sees...
Tihti tuli Mirjam vankriga mulle lasteaeda vastu, kasvõi Tehase tänava nurgale, et siis koju jalutada. Ohh, kuidas ma seda taga igatsen. Siin on Remi juba ühe kuune. Kadi tegi talle veel tordi ja oioi kui hea see oli! Kadi teeb siiani imelisi torte, soovitan talt tellida...
Aga siin nelja kuune ja memm.. memm sai 75. See on mul viimane pilt oma memmest... mnjah... ei suudagi hetkel rohkem kirjutada.
Tegelikult oleks vaja kirjutada a oma töömuredest, aga lubasin kunagi, et ma siia neid muresid ja ka tööd ei too, kui siis üldse minimaalselt. Niipalju küll, et see ülemaailmne kriis on pannud elu üle järele mõtlema ja on märgiks, et oma elus tuleb teha suurem muutus! Missugune, eks seda nüüd näitab aeg...
Aga ilusat kevadet!
Algas kevad! Ilm on olnud evadele iseloomulik, päike, pilved, sadu, päike ja oi kui külm tuul!
Miks ma üldse hakkasin blogima?
Pidi ju tegema vanaema blogi... mis jäi soiku õige pea, kui väikemees haiglast koju tuli, sest.. Kuna noored elasid siis meie juures ja meil oli pidev üksteise toetamine ning kuigi noored olid algusest saadik ise oma lapse parimad hoidjad tegelejad, siis... ma leidsin, et on lihtsam vaadelda ja nõu anda, kui tööl käimise kõrvalt (mida siis kuidagi juurdegi lisandus) hakata aega raiskama ka veel kirjutamisele. Oma käsitööle kulutasin ju niigi aega.
Aga algusest...
Mirjami sünnitus kestis megapikalt. Poiss nagu ei tanud siia ilma tulla. Samas sai emmeke koos issikesega hästi hakkama nii, et valuvaigisteidki ei kasutatud. Mul on tubli tütar!
Esimesele haiglaskäigule saime teisel päeval. Ja palat oli kogu aeg rahvast täis. Nii, et mina pisikest kurjanäoga päkapikku oma sülle ei saanud. Heidiliis sai ja poetas ka pisara. See, mil lausa üles pildistatud.
Kui uurida, mismoodi me pisikesega haiglsa oli, siis teeb natuke kurjaks. Eriti tänapäeval... Noored vanemad, esimene laps ja nad oli uksi jäetud. Ei nõustamist, ei õpetusi, lihtsalt ootasid.. ei tea mida. POiss ei saanud rinda suhu, õde käis õiendamas, aga ei õpetanud. Põhjus tuli välja siis, kui nad koju hakkasid tulema. Poisil oli kida kinni, ta ei saanud suudki lahti õigesti! Seda ei nähtud ende paari päeva jooksul Ka ähvardas üks õdedest noori vanemaid surmahaigustega, sest nad soovisid ära koju tulla, mitte istuda mõttetult haiglas, kus neist oli nagunii ükskõik. Lastearst andis nõusoleku, peale seda, kui oli kida lahti näpsanud ja oli hästi positiivne. Aga see kuri õde.. prrr... Ja kiidusõnu jagus noortel vanematel ka Ämmaemandale Emily Naaritsale. Ta jäi lausa oma vahetuse lõppedes noortele appi! Aitäh ja olgu ta õnnistatud!
Elul oli nagu mõte sees...
Tihti tuli Mirjam vankriga mulle lasteaeda vastu, kasvõi Tehase tänava nurgale, et siis koju jalutada. Ohh, kuidas ma seda taga igatsen. Siin on Remi juba ühe kuune. Kadi tegi talle veel tordi ja oioi kui hea see oli! Kadi teeb siiani imelisi torte, soovitan talt tellida...
Tegelikult oleks vaja kirjutada a oma töömuredest, aga lubasin kunagi, et ma siia neid muresid ja ka tööd ei too, kui siis üldse minimaalselt. Niipalju küll, et see ülemaailmne kriis on pannud elu üle järele mõtlema ja on märgiks, et oma elus tuleb teha suurem muutus! Missugune, eks seda nüüd näitab aeg...
Aga ilusat kevadet!
neljapäev, 19. märts 2020
Tere peaaegu keskpäeva! Kell on 11.02
Sain ära tehtud oma otseeetris muinasjutu lugemise. Lauaarvuti ei soovinud koostööd teha, kuigi naabripoiss käia tema keret silitamas ja oma poolehoidu näitamas. Tegin siis telefoniga. Sai tehtud küll ja lausa 14 otsevaatajat oli. Tagasiside on tore! Leidsin ka vahvaid lehekülgi, kus saavad lapsed meisterdamisvõtteid õppida. Polegi nii hull... või on?
https://www.youtube.com/channel/UC3gFIMCLhcZkEOhbGOdDl9w
Tegelikult on, sest hakkab kohale jõudma, et eriti suhelda kellegiga pole. Et mõned arvavad nagu oleks lasteaiad suletud niisama ja õpsid peesitavad päikesekäes. Tahaks ju oma maimukesest puhata ka! Ohh...
Me kõik alles õpime sellises olukorras olemist. ME KÕIK!
Aga ma päike paistab ja midagi tuleb enda emotsionaalse vajadusega ette võtta.
Mine jalutama, kuhugi linnast välja... Püüa olla natuke positiivne, mul vahel on masekahood!
Ära süüdista kedagi hetkeolukorras, sest me kõik ju õpime olema selles jne...
Kui ma saan sellest rahutusest enda sees võitu, siis alustan kirjutamist sellest, miks ma tegelikult kolm ja pool aastat tagasi siia lehe tegin.
Mõelda! Meie Remi on juba kolme ja poole aastane! Aeg ruttab!
Sain ära tehtud oma otseeetris muinasjutu lugemise. Lauaarvuti ei soovinud koostööd teha, kuigi naabripoiss käia tema keret silitamas ja oma poolehoidu näitamas. Tegin siis telefoniga. Sai tehtud küll ja lausa 14 otsevaatajat oli. Tagasiside on tore! Leidsin ka vahvaid lehekülgi, kus saavad lapsed meisterdamisvõtteid õppida. Polegi nii hull... või on?
https://www.youtube.com/channel/UC3gFIMCLhcZkEOhbGOdDl9w
Tegelikult on, sest hakkab kohale jõudma, et eriti suhelda kellegiga pole. Et mõned arvavad nagu oleks lasteaiad suletud niisama ja õpsid peesitavad päikesekäes. Tahaks ju oma maimukesest puhata ka! Ohh...
Me kõik alles õpime sellises olukorras olemist. ME KÕIK!
Aga ma päike paistab ja midagi tuleb enda emotsionaalse vajadusega ette võtta.
Mine jalutama, kuhugi linnast välja... Püüa olla natuke positiivne, mul vahel on masekahood!
Ära süüdista kedagi hetkeolukorras, sest me kõik ju õpime olema selles jne...
Kui ma saan sellest rahutusest enda sees võitu, siis alustan kirjutamist sellest, miks ma tegelikult kolm ja pool aastat tagasi siia lehe tegin.
Mõelda! Meie Remi on juba kolme ja poole aastane! Aeg ruttab!
kolmapäev, 18. märts 2020
Taas tagasi. 17.56
Oli mõnus jalutuskäik. Plaanisime küll, et teeme teineteise alla selle poes olemise, aga no läks nagu läks. Maxima asemel jalutasime Eedenisse. No teel oli paar inimest ja nüüd tagant järgi mõldes oligi vast kokku 15 inimest üldse. Kuigi ei soovitata lastega poodi minna, siis meie läksime Eedeni uksest julgelt sisse ja keegi meid välja ei ajanud. Mirjam viis mind ühte poodi, mille olemasolust ma ei teadnud midagi. Oli see alles tore pood. https://www.eeden.ee/kauplused/list/poed/moekaubad/pepco/
See on pood, kus on kõike. Eriti head on pisikestele mõeldud kaup. Ma sain omale odavalt päris mitu asja. Mina! Kes ma ei armasta üldse poes käia ja võin saada lausa kuumahoo. Nüüd äkki seisan majapidamisasjade ees ja muudkui ohhootan. Me olimegi kogu poe peale üksi, müüjad muidugi ka. Mirjam ostis Remile toredaid poemängu asju. Millega poiss nüüd õhtuotsa on mänginud ja isegi mina olen virtuaalpoes ostmas käinud :D Igatahes oli meeldiv!
Siis läksime joonelt Coopi. Ka seal oli vähe inimesi. Meid ajas muidugi natuke naerma see, kui ma köhisin, siis need üksikudki inimesed keerasid teise vahesse. Aga no mis sa teed, kui köha on mu igapäevane kaaslane ja kui ma veel ärevuses olen, siis kipun eriti köhatama. Nutikassas avanes huvitav vaatepilt, nagu Mirjam arvas, nii oli tal ostukontroll. Remi sa selle eest veel šokolaadigi. Aga ühes kassas oli maskiga pikem noormees. Pakkis kõik asjad eraldi kilekottidesse ja kui ta hätta jäi, siis müüja pakkus enda abi. Ei läinud ligi vaid eemalt küsis. Noormees lausa karjatas EI! Müüja aktspteeris seda karjatust. Järgmisena ei saanud noormees hakkama ekraanile vajutamisega ja müüja ligines talle ning pakkus taas abi. EI! MA EI TAHA ET TE MU JUURDE TULETE! -karjus noormees. Müüja ligines talle külje pealt ja ütles, et ei puuduta teda vaid ekraani. Puudutas ja taandus, ise nii rahulik olles! No jõudu talle selles ametis! Soovisime talle tervist ja läksime apteeki. Ja seal sain üllatuse osaliseks. Minu Symbocorti ei olnud, tarneraskused. Õnneks apteeker otsis välja koha, kus teda veel oli ja nii sai Egert saadetud siis linna teise otsa (õnneks oli ta seal läheduses). Pakuti ka odavamat ja toimepõhist, aga ma keeldusin sellest. Kui ma ikka olen üht ravimit võtnud koguaeg, siis ma ei muuda. Mingu ta või kullahinda ja kui vaja võib ka kuupealt alla tuua.
Jestas, mihuke kirjanälg mul on olnud!? Lobiseb, tähendab vanaks on jäänud.
Aga käisime veel mänguväljakul, kus oligi emmesdi koos pisipõnnidega. Igaüks parajas kauguses.
Ja teel koju oli ka väga vähe inimesi. No meie Annelinna kohta ikka megavähe. Kui Mirjam ja Remi oma maja ette jõudsid, siis palus Mirjam last, et see mulle head aega ütleks, mille peale Remi ütleski ja siis käskis Mirjamil ka seda teha.
Kas oli liiga pikk ja mõttetu loba?
Ahh jaa! Homme kell 10 teen oma rühma FB grupis otselülituse ja loen muinasjuttu. Täna juba ühe lapse õde võttis mu üleskutse vastu ja luges naksitrallidest. Maru vahva! Teel poest koju tekkis see tunne, et võiks nii ühenduses olla oma rühma laste ja vanematega. Nagunii ma panen ka erinevaid pilte ja meisterdamislehti neile, aga koos saame selle pika kodusolemise aja ju üle elada!
Olge terved!
Oli mõnus jalutuskäik. Plaanisime küll, et teeme teineteise alla selle poes olemise, aga no läks nagu läks. Maxima asemel jalutasime Eedenisse. No teel oli paar inimest ja nüüd tagant järgi mõldes oligi vast kokku 15 inimest üldse. Kuigi ei soovitata lastega poodi minna, siis meie läksime Eedeni uksest julgelt sisse ja keegi meid välja ei ajanud. Mirjam viis mind ühte poodi, mille olemasolust ma ei teadnud midagi. Oli see alles tore pood. https://www.eeden.ee/kauplused/list/poed/moekaubad/pepco/
See on pood, kus on kõike. Eriti head on pisikestele mõeldud kaup. Ma sain omale odavalt päris mitu asja. Mina! Kes ma ei armasta üldse poes käia ja võin saada lausa kuumahoo. Nüüd äkki seisan majapidamisasjade ees ja muudkui ohhootan. Me olimegi kogu poe peale üksi, müüjad muidugi ka. Mirjam ostis Remile toredaid poemängu asju. Millega poiss nüüd õhtuotsa on mänginud ja isegi mina olen virtuaalpoes ostmas käinud :D Igatahes oli meeldiv!
Siis läksime joonelt Coopi. Ka seal oli vähe inimesi. Meid ajas muidugi natuke naerma see, kui ma köhisin, siis need üksikudki inimesed keerasid teise vahesse. Aga no mis sa teed, kui köha on mu igapäevane kaaslane ja kui ma veel ärevuses olen, siis kipun eriti köhatama. Nutikassas avanes huvitav vaatepilt, nagu Mirjam arvas, nii oli tal ostukontroll. Remi sa selle eest veel šokolaadigi. Aga ühes kassas oli maskiga pikem noormees. Pakkis kõik asjad eraldi kilekottidesse ja kui ta hätta jäi, siis müüja pakkus enda abi. Ei läinud ligi vaid eemalt küsis. Noormees lausa karjatas EI! Müüja aktspteeris seda karjatust. Järgmisena ei saanud noormees hakkama ekraanile vajutamisega ja müüja ligines talle ning pakkus taas abi. EI! MA EI TAHA ET TE MU JUURDE TULETE! -karjus noormees. Müüja ligines talle külje pealt ja ütles, et ei puuduta teda vaid ekraani. Puudutas ja taandus, ise nii rahulik olles! No jõudu talle selles ametis! Soovisime talle tervist ja läksime apteeki. Ja seal sain üllatuse osaliseks. Minu Symbocorti ei olnud, tarneraskused. Õnneks apteeker otsis välja koha, kus teda veel oli ja nii sai Egert saadetud siis linna teise otsa (õnneks oli ta seal läheduses). Pakuti ka odavamat ja toimepõhist, aga ma keeldusin sellest. Kui ma ikka olen üht ravimit võtnud koguaeg, siis ma ei muuda. Mingu ta või kullahinda ja kui vaja võib ka kuupealt alla tuua.
Jestas, mihuke kirjanälg mul on olnud!? Lobiseb, tähendab vanaks on jäänud.
Aga käisime veel mänguväljakul, kus oligi emmesdi koos pisipõnnidega. Igaüks parajas kauguses.
Ja teel koju oli ka väga vähe inimesi. No meie Annelinna kohta ikka megavähe. Kui Mirjam ja Remi oma maja ette jõudsid, siis palus Mirjam last, et see mulle head aega ütleks, mille peale Remi ütleski ja siis käskis Mirjamil ka seda teha.
Kas oli liiga pikk ja mõttetu loba?
Ahh jaa! Homme kell 10 teen oma rühma FB grupis otselülituse ja loen muinasjuttu. Täna juba ühe lapse õde võttis mu üleskutse vastu ja luges naksitrallidest. Maru vahva! Teel poest koju tekkis see tunne, et võiks nii ühenduses olla oma rühma laste ja vanematega. Nagunii ma panen ka erinevaid pilte ja meisterdamislehti neile, aga koos saame selle pika kodusolemise aja ju üle elada!
Olge terved!
18, märts 2020 9.45
Tere taas!
Ilmelik on taasalustada blogimist, aga no mida saab üks kodus istuv inimene ikka muud teha, kui ajaviiteks kirjutada. Nagunii olen teatud aja oma toas kinni, sest Heidiliis käib koolis - meie elutoas on igal hommikul tunnid läbi e-õppe.
Kuidas ma tööl ei ole? Olime ju nn eesrindel, sest lasteaedu ju ei suletud. Jah, meilgi töötab üks rühm ainult ja koju saadeti need töötajad, kes on 60 ja peale. Miks ia, kes ju pole nii vana? Eks ikka mu astma ja see imeliku nimega kopsuhäda pärast, riskigrupp. Plaanisin ka haiguslehte ja isegi külmetuse tunnused, nohu ja minu igapäevane kaaslane köha ning valu rinnakus, on olemas, aga see jäi hetkel tahaplaanile. Teisipäeval oleks pidanud olema mu plaanilie kopsuarsti aeg. Arusaadaval p'hjusel seda ei toimunud, küll helsitati haiglast ja uuriti seisundi üle ning vajadusel on mul igal ajahetkel võimalik nendega ühendust võtta. Sain ka ravimeid juurde, juhuks, kui köha hakkab rohkem piinama. Vahepeal tundub küll, et tegu ongi psühholoogilise asjaga. Kuigi jah, paistes ninaneelu ei saa ise endale kinnitada.
Imelik on see ilmaelu! Alles nädalavahetusel sain olla sajaprotsendine vanaema ja nüüd vaatan poissi ainult ekraanilt, kuigi täna on plaan ka jalutama minna, sest neil on vaja poodi minna ja minul apteeki. Teemegi nii, et algusel Mirjam poodi ja mina poisiga jautan poe ümber, siis minu kord poodi ja apteeki minna ja nemad ootavad väljas. Plaanin ka kummikindad kaasa võtta ja salli tihedamalt näoümber siduda (nagunii on sall mul ehteks ja üksiti ka köhimisekohaks.
Aga nüüd algusesse tagasi.
Kas see oli corona?
Plaanisin juba veebruaris kirjutama hakata, aga olin siis nii haige, et ei olnud minust arvuti taha istujat ja huvigi kadus. Kui nüüd seda coronat jälgida ja sümptomeid, siis vahel on tunne, et ma oleks nagu selle juba läbinud. Eriti, kui lugeda haigete või läbipõdenute jutte. Kuskil jaanuari teisel nädalal tundsin ninaneelus pakitsust, kurk oli kibe ja tunne oli nagu oleks mandlid taas tagasi kasvanud. No rühmas oli neid sariköhijad ka ikka omajagu ja mõni tahtis päevajooksul lausa kopse välja köhida. aga kuna palavikku polnud, siis last koje ei jäetud. Kuni... No umb nädala pärast hakkasin köhatama, sellist valusat kinnist köha. Helisiasin perearstile ja lasin igaks juhuks välja kirjutada ka Ventonil siirupi. Hakkasi seda usinalt võtma ja ka väga täpselt teisi oma ravimeid. See siiski ei päästnud mind. Tekkis sihuke ulmeline tunne, et ma lämbun, bronhides oli ragin ja ma sain suure köhahooga ka välja suuri rohekaskollaseid rögatükke, ei tundnud maisteid, köhahooga kaasnes ka uriinipidamatus. Kiirabi ei tahtnud kutsuda ja perearsti nõuandeliin soovitas olla rahulik ning helistada perearstile. Jäin haiguslehele ja lastes ennast kuulata, sest arst ei anna niisama kaugjuhtimise teel lehte, ta kontrollib ka. Kuulamisleid oli midagi sellist, mis arsti ehmatas, aga kuna bronhid ragisesid nii hullult, siis kopsuleidu vist polnud. Igatahes ta ei saatnud mind röntgenisse, kirjutas välja kohe tugeva AB. Alustasin võtmist, kuigi see kõik mõjutas ka seedimist. Maitseid mul ikka veel polnud ning esimese nädala ma nn magasin diivanil istudes. See nägi muidugi välja selline magamine, et õhtul ma istusin patjade najal ja öö jooksul olin ennast kuidagi keeranud kerra-rulli diivani jalutsisse. See ollus, mis köhides eraldus, oli ikka väga eemaletõukav. Taskurätte ja hiljem lausa vetsupaberi rulle appi võttes, hoidsin paberikori enda lähedal. AB abil sain juba teisel nädalal normaalsesse asendisse tagasi magama, aga öö jooksul oli neid rögaseid köhahooge palju. Vererõhku mõõtes tegi perearsti õde märkuse, et mul on vahelöökidega mingi jama, kas ma olen tundnud? Olin jah, aga pidasin seda köhimise ja viiruse süüks. Kuigi siiani on aegajalt tunda, et süda ei löö korralikult. no jah... Teise nädala lõpus oleksin võinud tööle mina, aga mu jaks oli täitsa otsas. Vajasin normaalseks liikumiseks taastumist. Kusjuures esimesed nädalad peale tööleminekut oli isegi teisele korrusele tõus nagu mäkketõus. Sihuke jõuetus valdas. Ja siiani on liikumisel raskusi.
Kas kõlab kui corona? Või väga sarnane hingamisteede viirus? Ega takkajärgi saagi seda enam öelda.
Niiapalju tollekorra haigusest siis...
Igatahes tänan ma taevast, et mu memm ja Tormise vanemad ei näe seda hetkelist kriisi. Ning me ei pea ka nende pärast muretsema. Praegu on ikka imelik ja pöörae aeg. Nagu oleks tegu sõjaga, aga vaenlane on nähtamatu.
Ok... lähen käin jalutamas ära, eks siis saa juba kirjutada edasi, mis minust üldse on vahepealsetel aastatel saanud. Minust, Remist ja üldse me elusolust...
Tere taas!
Ilmelik on taasalustada blogimist, aga no mida saab üks kodus istuv inimene ikka muud teha, kui ajaviiteks kirjutada. Nagunii olen teatud aja oma toas kinni, sest Heidiliis käib koolis - meie elutoas on igal hommikul tunnid läbi e-õppe.
Kuidas ma tööl ei ole? Olime ju nn eesrindel, sest lasteaedu ju ei suletud. Jah, meilgi töötab üks rühm ainult ja koju saadeti need töötajad, kes on 60 ja peale. Miks ia, kes ju pole nii vana? Eks ikka mu astma ja see imeliku nimega kopsuhäda pärast, riskigrupp. Plaanisin ka haiguslehte ja isegi külmetuse tunnused, nohu ja minu igapäevane kaaslane köha ning valu rinnakus, on olemas, aga see jäi hetkel tahaplaanile. Teisipäeval oleks pidanud olema mu plaanilie kopsuarsti aeg. Arusaadaval p'hjusel seda ei toimunud, küll helsitati haiglast ja uuriti seisundi üle ning vajadusel on mul igal ajahetkel võimalik nendega ühendust võtta. Sain ka ravimeid juurde, juhuks, kui köha hakkab rohkem piinama. Vahepeal tundub küll, et tegu ongi psühholoogilise asjaga. Kuigi jah, paistes ninaneelu ei saa ise endale kinnitada.
Imelik on see ilmaelu! Alles nädalavahetusel sain olla sajaprotsendine vanaema ja nüüd vaatan poissi ainult ekraanilt, kuigi täna on plaan ka jalutama minna, sest neil on vaja poodi minna ja minul apteeki. Teemegi nii, et algusel Mirjam poodi ja mina poisiga jautan poe ümber, siis minu kord poodi ja apteeki minna ja nemad ootavad väljas. Plaanin ka kummikindad kaasa võtta ja salli tihedamalt näoümber siduda (nagunii on sall mul ehteks ja üksiti ka köhimisekohaks.
Aga nüüd algusesse tagasi.
Kas see oli corona?
Plaanisin juba veebruaris kirjutama hakata, aga olin siis nii haige, et ei olnud minust arvuti taha istujat ja huvigi kadus. Kui nüüd seda coronat jälgida ja sümptomeid, siis vahel on tunne, et ma oleks nagu selle juba läbinud. Eriti, kui lugeda haigete või läbipõdenute jutte. Kuskil jaanuari teisel nädalal tundsin ninaneelus pakitsust, kurk oli kibe ja tunne oli nagu oleks mandlid taas tagasi kasvanud. No rühmas oli neid sariköhijad ka ikka omajagu ja mõni tahtis päevajooksul lausa kopse välja köhida. aga kuna palavikku polnud, siis last koje ei jäetud. Kuni... No umb nädala pärast hakkasin köhatama, sellist valusat kinnist köha. Helisiasin perearstile ja lasin igaks juhuks välja kirjutada ka Ventonil siirupi. Hakkasi seda usinalt võtma ja ka väga täpselt teisi oma ravimeid. See siiski ei päästnud mind. Tekkis sihuke ulmeline tunne, et ma lämbun, bronhides oli ragin ja ma sain suure köhahooga ka välja suuri rohekaskollaseid rögatükke, ei tundnud maisteid, köhahooga kaasnes ka uriinipidamatus. Kiirabi ei tahtnud kutsuda ja perearsti nõuandeliin soovitas olla rahulik ning helistada perearstile. Jäin haiguslehele ja lastes ennast kuulata, sest arst ei anna niisama kaugjuhtimise teel lehte, ta kontrollib ka. Kuulamisleid oli midagi sellist, mis arsti ehmatas, aga kuna bronhid ragisesid nii hullult, siis kopsuleidu vist polnud. Igatahes ta ei saatnud mind röntgenisse, kirjutas välja kohe tugeva AB. Alustasin võtmist, kuigi see kõik mõjutas ka seedimist. Maitseid mul ikka veel polnud ning esimese nädala ma nn magasin diivanil istudes. See nägi muidugi välja selline magamine, et õhtul ma istusin patjade najal ja öö jooksul olin ennast kuidagi keeranud kerra-rulli diivani jalutsisse. See ollus, mis köhides eraldus, oli ikka väga eemaletõukav. Taskurätte ja hiljem lausa vetsupaberi rulle appi võttes, hoidsin paberikori enda lähedal. AB abil sain juba teisel nädalal normaalsesse asendisse tagasi magama, aga öö jooksul oli neid rögaseid köhahooge palju. Vererõhku mõõtes tegi perearsti õde märkuse, et mul on vahelöökidega mingi jama, kas ma olen tundnud? Olin jah, aga pidasin seda köhimise ja viiruse süüks. Kuigi siiani on aegajalt tunda, et süda ei löö korralikult. no jah... Teise nädala lõpus oleksin võinud tööle mina, aga mu jaks oli täitsa otsas. Vajasin normaalseks liikumiseks taastumist. Kusjuures esimesed nädalad peale tööleminekut oli isegi teisele korrusele tõus nagu mäkketõus. Sihuke jõuetus valdas. Ja siiani on liikumisel raskusi.
Kas kõlab kui corona? Või väga sarnane hingamisteede viirus? Ega takkajärgi saagi seda enam öelda.
Niiapalju tollekorra haigusest siis...
Igatahes tänan ma taevast, et mu memm ja Tormise vanemad ei näe seda hetkelist kriisi. Ning me ei pea ka nende pärast muretsema. Praegu on ikka imelik ja pöörae aeg. Nagu oleks tegu sõjaga, aga vaenlane on nähtamatu.
Ok... lähen käin jalutamas ära, eks siis saa juba kirjutada edasi, mis minust üldse on vahepealsetel aastatel saanud. Minust, Remist ja üldse me elusolust...
kolmapäev, 9. oktoober 2019
Südamevalust tagasi siia1
Tuleb päev, kus ma alustan taas aktiivpostitusi.
Seda selleks, et ennast välja elada. Lugegu siis kes tahab ja kes ei taha. See saab olema mu teraapianurk!
Aga täna lõi jalust ühe pikaaegse perekooli liikme lahkumine. Mõnusat lendu sulle Liisi!
https://www.youtube.com/watch?v=MKD5Grbw1Cs&fbclid=IwAR3W1106AyGVz7acoLwuDxRV8-5idcmQDTH0SRrfZ2rCMDWbtcPXKs9F6W0&app=desktop
Tuleb päev, kus ma alustan taas aktiivpostitusi.
Seda selleks, et ennast välja elada. Lugegu siis kes tahab ja kes ei taha. See saab olema mu teraapianurk!
Aga täna lõi jalust ühe pikaaegse perekooli liikme lahkumine. Mõnusat lendu sulle Liisi!
https://www.youtube.com/watch?v=MKD5Grbw1Cs&fbclid=IwAR3W1106AyGVz7acoLwuDxRV8-5idcmQDTH0SRrfZ2rCMDWbtcPXKs9F6W0&app=desktop
laupäev, 29. juuni 2019
Tellimine:
Postitused (Atom)