Taas tagasi. 17.56
Oli mõnus jalutuskäik. Plaanisime küll, et teeme teineteise alla selle poes olemise, aga no läks nagu läks. Maxima asemel jalutasime Eedenisse. No teel oli paar inimest ja nüüd tagant järgi mõldes oligi vast kokku 15 inimest üldse. Kuigi ei soovitata lastega poodi minna, siis meie läksime Eedeni uksest julgelt sisse ja keegi meid välja ei ajanud. Mirjam viis mind ühte poodi, mille olemasolust ma ei teadnud midagi. Oli see alles tore pood. https://www.eeden.ee/kauplused/list/poed/moekaubad/pepco/
See on pood, kus on kõike. Eriti head on pisikestele mõeldud kaup. Ma sain omale odavalt päris mitu asja. Mina! Kes ma ei armasta üldse poes käia ja võin saada lausa kuumahoo. Nüüd äkki seisan majapidamisasjade ees ja muudkui ohhootan. Me olimegi kogu poe peale üksi, müüjad muidugi ka. Mirjam ostis Remile toredaid poemängu asju. Millega poiss nüüd õhtuotsa on mänginud ja isegi mina olen virtuaalpoes ostmas käinud :D Igatahes oli meeldiv!
Siis läksime joonelt Coopi. Ka seal oli vähe inimesi. Meid ajas muidugi natuke naerma see, kui ma köhisin, siis need üksikudki inimesed keerasid teise vahesse. Aga no mis sa teed, kui köha on mu igapäevane kaaslane ja kui ma veel ärevuses olen, siis kipun eriti köhatama. Nutikassas avanes huvitav vaatepilt, nagu Mirjam arvas, nii oli tal ostukontroll. Remi sa selle eest veel šokolaadigi. Aga ühes kassas oli maskiga pikem noormees. Pakkis kõik asjad eraldi kilekottidesse ja kui ta hätta jäi, siis müüja pakkus enda abi. Ei läinud ligi vaid eemalt küsis. Noormees lausa karjatas EI! Müüja aktspteeris seda karjatust. Järgmisena ei saanud noormees hakkama ekraanile vajutamisega ja müüja ligines talle ning pakkus taas abi. EI! MA EI TAHA ET TE MU JUURDE TULETE! -karjus noormees. Müüja ligines talle külje pealt ja ütles, et ei puuduta teda vaid ekraani. Puudutas ja taandus, ise nii rahulik olles! No jõudu talle selles ametis! Soovisime talle tervist ja läksime apteeki. Ja seal sain üllatuse osaliseks. Minu Symbocorti ei olnud, tarneraskused. Õnneks apteeker otsis välja koha, kus teda veel oli ja nii sai Egert saadetud siis linna teise otsa (õnneks oli ta seal läheduses). Pakuti ka odavamat ja toimepõhist, aga ma keeldusin sellest. Kui ma ikka olen üht ravimit võtnud koguaeg, siis ma ei muuda. Mingu ta või kullahinda ja kui vaja võib ka kuupealt alla tuua.
Jestas, mihuke kirjanälg mul on olnud!? Lobiseb, tähendab vanaks on jäänud.
Aga käisime veel mänguväljakul, kus oligi emmesdi koos pisipõnnidega. Igaüks parajas kauguses.
Ja teel koju oli ka väga vähe inimesi. No meie Annelinna kohta ikka megavähe. Kui Mirjam ja Remi oma maja ette jõudsid, siis palus Mirjam last, et see mulle head aega ütleks, mille peale Remi ütleski ja siis käskis Mirjamil ka seda teha.
Kas oli liiga pikk ja mõttetu loba?
Ahh jaa! Homme kell 10 teen oma rühma FB grupis otselülituse ja loen muinasjuttu. Täna juba ühe lapse õde võttis mu üleskutse vastu ja luges naksitrallidest. Maru vahva! Teel poest koju tekkis see tunne, et võiks nii ühenduses olla oma rühma laste ja vanematega. Nagunii ma panen ka erinevaid pilte ja meisterdamislehti neile, aga koos saame selle pika kodusolemise aja ju üle elada!
Olge terved!