Reede, 20.03. kell 16.42
Algas kevad! Ilm on olnud evadele iseloomulik, päike, pilved, sadu, päike ja oi kui külm tuul!

Miks ma üldse hakkasin blogima?
Pidi ju tegema vanaema blogi... mis jäi soiku õige pea, kui väikemees haiglast koju tuli, sest.. Kuna noored elasid siis meie juures ja meil oli pidev üksteise toetamine ning kuigi noored olid algusest saadik ise oma lapse parimad hoidjad tegelejad, siis... ma leidsin, et on lihtsam vaadelda ja nõu anda, kui tööl käimise kõrvalt (mida siis kuidagi juurdegi lisandus) hakata aega raiskama ka veel kirjutamisele. Oma käsitööle kulutasin ju niigi aega.
Aga algusest...
Mirjami sünnitus kestis megapikalt. Poiss nagu ei tanud siia ilma tulla. Samas sai emmeke koos issikesega hästi hakkama nii, et valuvaigisteidki ei kasutatud. Mul on tubli tütar!
Esimesele haiglaskäigule saime teisel päeval. Ja palat oli kogu aeg rahvast täis. Nii, et mina pisikest kurjanäoga päkapikku oma sülle ei saanud. Heidiliis sai ja poetas ka pisara. See, mil lausa üles pildistatud.
Kui uurida, mismoodi me pisikesega haiglsa oli, siis teeb natuke kurjaks. Eriti tänapäeval... Noored vanemad, esimene laps ja nad oli uksi jäetud. Ei nõustamist, ei õpetusi, lihtsalt ootasid.. ei tea mida. POiss ei saanud rinda suhu, õde käis õiendamas, aga ei õpetanud. Põhjus tuli välja siis, kui nad koju hakkasid tulema. Poisil oli kida kinni, ta ei saanud suudki lahti õigesti! Seda ei nähtud ende paari päeva jooksul Ka ähvardas üks õdedest noori vanemaid surmahaigustega, sest nad soovisid ära koju tulla, mitte istuda mõttetult haiglas, kus neist oli nagunii ükskõik. Lastearst andis nõusoleku, peale seda, kui oli kida lahti näpsanud ja oli hästi positiivne. Aga see kuri õde.. prrr... Ja kiidusõnu jagus noortel vanematel ka Ämmaemandale Emily Naaritsale. Ta jäi lausa oma vahetuse lõppedes noortele appi! Aitäh ja olgu ta õnnistatud!

Prableeme? Piim ei tahtnud tekkida. Kohe kuidagi ja poiss oli näljane nagu hunt. Ostsime hulga pudeleid. Küll Mirjam pigutas ja proovis, aga poiss ei tahtnud sugugi imeda ja piima teke oli niru. Kui Mirjam oli juba endal vat et silmad peast nutnud, siis soovitasin hakata ikka RPA-le üle minna. Kaua ta ise ja kaua see laps piinleb. Üht tahan öelda! Kohe kaht tahan öelda!! Egert oli ja on superisa SUPERISA... ma ei pidanud kordagi öösel appi minema, kui mingi pisike polundra oli. Ikka ise ja ise said nad hakkama. Väga tubli! Eks minu kui vanaema süda valutas ju hullult... ja rõõmustas ka!
Elul oli nagu mõte sees...
Tihti tuli Mirjam vankriga mulle lasteaeda vastu, kasvõi Tehase tänava nurgale, et siis koju jalutada. Ohh, kuidas ma seda taga igatsen. Siin on Remi juba  ühe kuune. Kadi tegi talle veel tordi ja oioi kui hea see oli! Kadi teeb siiani imelisi torte, soovitan talt tellida...

Aga siin nelja kuune ja memm.. memm sai 75. See on mul viimane pilt oma memmest... mnjah... ei suudagi hetkel rohkem kirjutada.

Tegelikult oleks vaja kirjutada a oma töömuredest, aga lubasin kunagi, et ma siia neid muresid ja ka tööd ei too, kui siis üldse minimaalselt. Niipalju küll, et see ülemaailmne kriis on pannud elu üle järele mõtlema ja on märgiks, et oma elus tuleb teha suurem muutus! Missugune, eks seda nüüd näitab aeg...
Aga ilusat kevadet!