Pühapäev, 22.03, kell 11,41

Taas algab päev varakult. Tegevusetus on võtnud osa ööunest, st see kodusistumine. Ma ei käi õues enam, aitab kui Tormis neid viiruseraasukesi võib koju tuua. Hakkab isegi nagu paanika tekkima. Meil ju esimene inimene väga raskes seisus haiglas. Leedu ja Soome on oma esimese surnu ka saanud. Itaalias on lausa ligi tuhat surnut ööpäevaga ja elu on hullumises. Horvaatias on lisaks kõigele ka maavärin, st haiged ja terved on kõik kesk linna väljakutele kogunenud, sest pidevad järeltõuked käivad.
https://www.jutarnji.hr/vijesti/hrvatska/veliki-fotoizvjestaj-iz-uzdrmane-hrvatske-metropole-zagreb-se-probudio-u-kaosu-stete-su-goleme-diljem-grada-unisteni-stanovi-automobili/10120189/?fbclid=IwAR2cNsvzpd1JWeizCqO_mgJn8-SIIy1OEKoh0rwEecZnLEyLkLq5rZmNwHs
Tunne on apokalüptiline! Nagu tahaks maakera ennast ülearusest vaastada ja katsetab meie peal imelikke asju. Kuskilt keegi kordineerib seda... Vabandust! Aga ei ole head tunnet! Ei ole...
Peab leidma jõudu edasi olla, vähemalt nädal esialgu..
Eile võtsin ette oma tegematajätmised ja alustasin koristamisega, täna vast jätkan. Aknaid veel pesta ei saa, sest megakülm on. Tormis o maal, nagu ikka kui päike välja pistab nina ja tee kannatab sõitu. Aga see on tema kvaliteetaeg ja iseendasse süüvimise aeg. Ta on kunagi öelnud, et nii on ta oma emale lähemal... Ka võib olla...
Mina... ma kuulan Otsa muusikat, nutan memme järele ja saan aru, et kui hea, et meie emad ja Tormise isa seda ei koge. Kuidas sa saaks oma kalleid veel kaitsta, olles ise segaduses...
Krt (vabandust!) seda hullu aega!