Tere peaaegu keskpäeva! Kell on 11.02

Sain ära tehtud oma otseeetris muinasjutu lugemise. Lauaarvuti ei soovinud koostööd teha, kuigi naabripoiss käia tema keret silitamas ja oma poolehoidu näitamas. Tegin siis telefoniga. Sai tehtud küll ja lausa 14 otsevaatajat oli. Tagasiside on tore! Leidsin ka vahvaid lehekülgi, kus saavad lapsed meisterdamisvõtteid õppida. Polegi nii hull... või on?
https://www.youtube.com/channel/UC3gFIMCLhcZkEOhbGOdDl9w

Tegelikult on, sest hakkab kohale jõudma, et eriti suhelda kellegiga pole. Et mõned arvavad nagu oleks lasteaiad suletud niisama ja õpsid peesitavad päikesekäes. Tahaks ju oma maimukesest puhata ka! Ohh...
Me kõik alles õpime sellises olukorras olemist. ME KÕIK!
Aga ma päike paistab ja midagi tuleb enda emotsionaalse vajadusega ette võtta.
Mine jalutama, kuhugi linnast välja... Püüa olla natuke positiivne, mul vahel on masekahood!
Ära süüdista kedagi hetkeolukorras, sest me kõik ju õpime olema selles jne...
Kui ma saan sellest rahutusest enda sees võitu, siis alustan kirjutamist sellest, miks ma tegelikult kolm ja pool aastat tagasi siia lehe tegin.
Mõelda! Meie Remi on juba kolme ja poole aastane! Aeg ruttab!