1. november 2013. a. kell 14:48 · Tartu ·

Oma valu ei leia ma üles,
valu hinges on pesa teind.
Tahaks nutta ma kõikide süles,
taga nutta ma kõiki kes läind...

Ammust aega ma tean, et ei leia,
teie juurde ma lühemat teed.
Ainult mälestust sooja ja hella,
kannab aeglaselt minu meel.
Sügishämarus maha nii surub,
hingevalu ta suureks teeb.
Hingeaeg pisara välja siis nurub,
küünlavalgusel püsin ma teel.
Oma küünala küll süütan ma homme,
teie kõikide hingede eest.
Armas hingede meenutus komme,
tuleb minugi hinge seest.
Jätab maha kõik valu ja vaeva,
hinge puhtaks ta äkki nii teeb?
Saadab teele ta südamevaeva,
valu eemaldab hingegi seest.
Tulen kunagi taevaste juurde,
tehke ruumi ja olge nii head.
Saadan jääjatel embuse suure,
tühjaks jäävad nii maapealsed read.
Ärgem nutkem ja pisarad peitkem,
sellest parem ei hakka ju teil.
Leinarüüd aja möödudes heitkem,
südames sügaval olete meil.

Minu sees on palju sõnu,
aastajagu kogutud...
tahaks tunda luule mõnu,
teistelegi jagatud...
aga tunded pole ausad,
read ei tule esile,
valudas ja hästi laisad,
teistel tunne kesine..
jätan täna enda sisse,
äkki ükskord avaldan
panen kirjaridadesse,
kõik mis peas ma kavandan...
juba luule tükib pähe,
kui teen kodutegemist,
varsti nii ju enam lähe,
jätkab elu segamist.
siis ma välja plahvatan..
kogu hingevalu, mõtted, tunded
äkki ise jahmatan?
et ma olen tasa olnud...

 04.09.2016
(kes krt teab, kust tuli, pole nagu üldse minu moodi,
olla raevukas
ja mitte olla leebe,
leebe nagu mind kord siia ilma loodi)...
RAEV

Kadunud on kuhugile minu enda närvid,
maailm kaotas ära lisaks erinevad värvid.
Sisemuses kostaks nagu tormiline hüüe-
pista p....e oma edasine püüe!
Jäta maha oma väikekondanlane mina,
otsi üles sisemine karjuv tappev püssitina,
anna valu kandadele, nukkidele, jalgadele,
aja ära koorem, mida pannakse su õlgadele.
Rebi vabaks oma sisemine sära,
lase minna kõlavalt ja pauguga ta ära.
Ole ise omapära teener, ole isemoodi,
värvikas ja üldse mitte veenev...
Ole vaba nagu lendlev sügisene leht,
nagunii sa oled igatpidi kehv...
seda sulle sisendatud ammu,
näita nüüd sa oma tegelikku rammu!

14. august 2015. a. kell 10:20 · Tartu ·

Loodan homme olla samamoodi hea,
et ma oma loomust muutma ometi ei pea.
Minu sisemuse värvid kirkalt säramas,
uudishimust suu mul kõike pärimas.
Tahaks olla sama siiras, nagu olin ammu,
siis kui jalakesed tegid ara esimese sammu.
Et mu kätes oleks hästi palju jõudu,
vastu hakkamaks, kui ilmneb võõraviha õudu.
Ma ei taha olla ilmamaas, kus lokkab ligemeseviha,
arusaamatut ja mõttevaba pläralõugset kisa.
Laskem olla maailm sama hell, kus meidki siia loodi...
Maailm paradiisiaia värvides ja moodi.
Täis kõik olgu armastust ja hellust,
inimloomuses vaid helget mõtteselgust!
Kurjus meil ei mahu südamesse ära,
meie meeli katku armastuse sära.
******
 14. august 2014. a. kell 11:25 · Tartu ·

Minu sees jälle pulbitseb soov
anda edasi tunnete vood.
Kirja panna võiks paljugi veel,
tuleb tuju ja lõbus on meel.

Hingevaevad ja valutav kest,
silmaveega on puhtaks nüüd pest,
näha pilvede taga ka päikest,
saada sära ja soojust siis väikest.
Olen vaikinud kaua ma nüüd,
maha suruda luulet on püüd.
Vaimust vaevatud olla on lahe,
kõrgem pool sunnib peale nüüd tahet.
Tuleb ikka ja jälle mul peale
anda hinnangut kurjale- heale.
Ära näpuga mulle siis näita!
Kui ma tahet siin jälle saan täita.
Andis Looja mul mõtete selgust,
hingejõudu ja vaimule helgust.
Tahaks maailma muuta nüüd heaks,
oma indu jagaks nii nagu peaks.

Ikka veel...

12. august 2015. a. kell 2:40 ·

Täna öösel kaugel säravad nüüd tähed,
kuskil joodikud nii selgelt laulavad.
Teada, et õnneks on vaja nii vähe,
piisab häälest, mis on kaugusesse kajamas
Piisab sõbrast, paarist pudelist ja õllest,
pingist kuskil pimeduses õue peal,
laulujorugi nüüd ajab nagu tõrrest,
kaja kaigub kaugel kõlavalt ka seal.
Tähti langeb, loogu langeb siis ka mehi,
niidab vennaarm jalust-kätest neid,
pingi kõrval lamab lõtvujäänud kehi,
korravalvureil tihe tundub reid.
Kuuti korraga kõik tahaks ära minna,
aga kitsas, pime ja ka umbne tundub sääl
Mõni viiaks koju, kainerisse ja mõni satub linna,
vaikne järsku on me õuepealne hääl...
 *********
 Mulle meeldib olla teistest kauem üleval.
Jätta maha endast mingeid vaikseid sõnu.
Kuigi tundub, et on tunded väga nähtaval,
tunnen rittapannes nendest ainult mõnu.
Minu leelod pandud nöörile on tuulduma,
teisted näevad ise... keda huvitab.
Vabad sõnaread siin mulle ainult kuuluvad,
tundub mõttetera päris ära suvitab.
Vaba tahtejõust ja ajuvaba elu,
hüppab sihutumalt sõnapaar,
peas käib ülivõimas melu,
ühel hetkel mõttelend on klaar.
Tabad ennest vaatamas sa mõttevabu ridu,
aru mitte mõhkugi ei saa,
magamatus põhjustab vaid vigu,
ennast unemaale sundima pean ma.
Taeva serv on sinine ja noor,
vaikus rabab endasse mu meeled,
silmi katab unekarva uneloor,
peas nüüd vaikivad kõik keeled,
kannab kaugusesse unemaale mind...*
******
 
Minu peas on miskit lahti... luule, anne, leelo seal...
Mina olen täna väsind,
olen uimane.
Kuigi keegi mind ei käsind,
olla öölane.

Aga öösel jagub õhku,
jagub seiklusi,
kuidas pugeda saab põhku,
nähes teiste heitlusi.
Mina olen täna uimas,
olen tobuke...

Ja kõik see oli mu peas ühel ööl? 

 Ma muudkui leian oma kirjutisi...

2. august 2013. a. kell 10:34 · Tartu ·

Tänan Teid, minu armsad ja kallid,
antud südamesoojuse eest!
Enam üldse edasi ei tea,
mis saab sellest loost.
Vahell tunne on hea,
vahel laguneb koost.
Juba jälle on pisar mu palgel,
heldimus, ärevus hinges.
Avastus tabas mind oavalgel,
mõtted peas teevad oma ringe.
Aasta lisandund aastateketti,
isemoodi saab olema uus.
Annab kindlasti paljusid hetki,
mida oodates hallineb juus.
Sõbrad andnud niipalju soove,
seda tajuda eriti hea.
Võetud õlult on aastate koorem,
paremat soovida enam ei tea!

Ma saan täna, 4.20, juba 52. aastaseks....  

Lisan siia lulla, mida kirjutasin oma mittepeetud juubelil...


1. august 2015. a. kell 7:58 ·

Istun varahommikul arvuti taga,
mu pere veel sügavalt magab.
Aknast piilus tasakesi päike,
aga seegikord see hetk ju oli nõnda väike.
On pilved kogunenud taas,
ja õues suured lombid virvendavad maas.

Ma istun, sulen silmad
ning elupilte vaatan,
mis sisemuses mul.
Seal värve kirkaid,
rõõmsaid,
kurbi,
helgeid,
valgeid,
kuid puudumas on must.
Mu elust möödunud on paljukümmend aastat,
on toonud paljutki need kaasa.
On kaaslasteks mul olnud imelisi sõpru,
on tugevaid ja natukene nõtru.
Ka elulained üle pea
ja allatuult on pillutanud mind.
Need rajad-teed on olnud ikka head,
mul uhkusest võib hõisata nüüd hing.
Mu elupilte kaunistava mees ja järeltulev põlv,
kaks piigat ja poisiklutt nii torm.
Neid kasvatada pole olnud raske,
käest kinni vabalt hoida olnud norm.
Käinud asjaliku kolmveerand oma teest,
allesjäänust ma võtaks nüüd viimast.
Lükkaks tõkked ja müürid ma eest,
ja sirutada tahaks tegudel ma tiivad.
Et maha must jääks palju värve-
nad taevas kirka vikerkaare teeks,
kui kaon ma eluõhtu järve,
ja muutun soojaks vihmaveeks.'
Siin istun, tahan soovida teil head!
Mu aastad pole olnud tühjad,
Ma kirja panen mõttest soojad read,
ning edasi ma Teie abil rühman.
Tänusõnad soojad teil,
teekaaslased,
ma ütleks ikka nüüd-
on abivalmis, sõbralik ja asjalik
mul ikka olla püüd!!!

 Jälle see neetud peavalu, mille ma tahaks kuhugi kaugele saata.. ainult ta annab mu mõtetele mingi sunni...

Mõttetu

Ma olin siin, kuid sina mind ei näinud...
ses paigas iial mind ju polnud käinud...
Ma olin siin, kuid hinge polnud näha,
mu mõtted midagi ei teinud paha.
Mu keha vabaks lasi sisemise linnu,
mis leidis kuskilt hingepuude pinnu...
Mu mõtteis üldse polnud paha
ja mu mõtted nõudnud kopikatki raha...
Ma lihtsalt veeretasin ridu...
ei oleks tahtnud rikkuda te pidu...
Nüüd olen omaette mõttetuse vangis,
ma omaenda sisemise hallis kongis...
Sa ära loe neid ridu, nagu päris tõde,
las olen ise oma mõttetuse õde...
mu sõnad ärgu segagu su tuju,
ma olen sinu varju hallivõitu kuju.

 Lisan ühe vana salmi, 13 aastast

Aeg on halastamatu,
maailm on aegumatu,
ajast sõltumatu,
vabadusest hindamatum.

Vabadus on suvelõhnaline,
vabadus on päikesepaisteline,
maakodu maasikapeenras,
pärnapuu murdunud okstes,
tiigis ujuvates kalades,
kasvuhoone tomatipõnnides,
pliidipuude lõhkumises,
puhukuseootuses...
Aeg on vabadus,
olla oma aja peremees,
maakodus veedetud ajas,
pühapäevases linnasõidus
ja tunnetuses, et maakodus aeg seisis...

Aeg ongi halastamatu ja täna me saadame ära mu äia. peaaegu kaks nädalat tagasi tegin sellise lulla...
Lisan veel mõne rea...
kui me Elva haiglast tulime. Isaga hüvasti jätmast, siis kirjutasin mõned read.. 
Palve.
Sa oled teel,
seal vikerkaar paistab...
süda rütmi taob veel,
hing hallust haistab...
Aeg voolamas peost,
käsi liikumatu,
elu lõputust seost
täiesti aimamatu.
Lase ometi vabaks oma vaevades keha,
nagunii selle valuga muud pole teha...
Mine lõppu ja ulata käsi,
sellele, kes oodates iial ei väsi...
ta ootab sind halluse taga ju ammu,
sul teha on jäänud veel paarkümmend sammu...
mahajääjad siin varsti ei nuta,
elu lihtsalt sunnib "Edasi rutta"!
Su olek meil mällu ja verre jääb,
minejast meenutab aeg ainult hääd!
Lase vabaks oma vaevatud keha,
sinu hing tahab teispooles veel paljugi teha!
Kevadõied on saatjaks su teele...

ja siis juba kurva telefonikõne peale järgmised..

Sinu paarkümmend sammu sai eile täis...
aeg voolas nii peost, süda vaikseks sul jäi.
Oled koos nüüd sa temaga, käest tal võtta taas said...
usun ootas ja tegi su valule pai...
lahti lasid sa valust ja vaevast...
tänan selle eest Isakest taevast...
süütan küünla meenutan hetki,
kuidas tuttavaks saime me äkki...
mina kartsin ja sina ju ka...
teades, et minust su minia saab...
olid isa eest tihti sa mulle, sinu poja eest tänulik sulle!
Lasen pisarad täna ma valla,
minu mõttelend sõnu siin kallab...

Mu pea valutab juba nädala, ikka nii, et tööd laseb teha ja puhkemomendil ajab isegi südame pahaks. Hetkelgi on nii hull, et pean järjekordse tablaannuse võtma. Täna kohtume sugulastega... Jällenägemisrõõm teeb seekord valu, kuigi vanaisal on ju nüüd kergem...
Me kõik oleme pinges, mitte ainult vanaisa surmast, aga... nii hullult raske aeg on ju käes. Kas tähtede seis? Tormis kõndis öösel unes, Remike tegi nutukoori ja Eku pidi temaga ringi kõndima ning Heits ei ole üldse maganud, käis õues jalutamas, 4 km sai tehtud...  hull aeg...
 

Emadepäev....

Ja nüüd ma siin istun... süda valutamas Kadri pärast, porisemise pärast, et ma oma kalli emmega peaaegu tülli läksin, et ma olen saamatu ja et mul nüüd pea valutab kogu komboks... et ma oma perele maal abiks pole ja, et... et ma tahaks lihtsalt ühe peatäie nutta....et mul pole julgust astuda elumuutvaid samme, et ma ikka veel olen ärakasutatav ja ärakasutaja ka...et tolmurull on nurga ja pisipoiss kukkus muhu pähe ja... et mu noorim on kuskil metsas ja tegelikult ei ole mu lastel mind niipalju vajagi, et ma olen vana naine ja... et ühel toredal inimesel on koerad siiani kadunud, et ühel perel pole täna kohta tähtpäeva pidada, sest maja läks põlema, et hüaanatoom loobib vihavaenu jne... et ma olen niisuguses stressis, et mul on peal enesehaletsus... ja see peab olema emadepäev...

Mnjah! Noore ema elu ei ole eriti kerge, eriti kui oled plaaninud päevas palju teha- koristada (tekstiilipesuriga), jalutada, poodelda, süüa teha, puhata jne. Vanker, pood, üleskaevatud teed, poekott, pilvede eest pagemine, õhtusöögi plaan; näljane klutt; uni, mis jäi veel poolikuks, sest emme jalad väsisid ära ja polnud enam tänavat kus kõndida (seal müttavad ainult suured teemasinad). Johhaidii, kui läbi see minu võttis ja seda kõike tegin ma natuke üle 13-ne aasta tagasi ise ka ju aktiivselt. Kust see jõud tuleb? Ja siis ütlevad mõned, et mis noorel emal viga, ta ju saab lihtsalt olla... Jalutuskäik juba võtab, et klutt magada saaks, mitu tundi. Siis tuled söödad, ise oled väsinud. Siis hakkad söögi peale mõtlema, st kuidas täna mida teha... jne. Täiskohaga töö noh! Tegin täna selle kaasa, vanaemana....

 6.aprill 2013
On hetki kuis mõtled, kas elult antud koolitükid on õpitud?
Ja leiad, et elu on sulle neid kuhjaga andnud.
Kõigi koolitükkide vastused on lõputud,
ons nad tähtsuse järgi ritta ka kantud?
Miks koolitükkide vahele pikitud valu?
Miks pole need vahed nii vabad ja head?
Vabastust vahetevahel sa piinavalt palud,
tunnistad siiralt, et eluvalesid tead ja meeles neid pead.
Kui tuleb see hetk, mil vastama lähed,
kas kõigevägevam aru sust saab?
Miks vastuseid kõigele tundub nii vähe?

Mingil hetkel on kõrvus sul vaikus...
enam hääled su kõrvus ei kaiku.
Sinu koolitükid on lõpuni tehtud,
enam vastuseid muuta ei saa...
kirju maailm vastustest nähtub,
vikerkaar vastustest üle su maa...
Tuul õrnalt kallitel põski nii paitab,
viimased tunded nii edasi annab.
Nad tunnevad paituses, et ikka neid aitad.
Sinu soove ja vastuseid edasi kannab.
Pole koolitükkide vastused lõplikud- tea!
Olid vajalik, ennastandev, vahel ka hea!

Selle blogi alustamiset on juba üle kuue kuu. Mõte, et hakkan pidama blogi kui noor vanaema oli ju hea, aga näedsa... käib üle jõu. Tegelikult käibki, sest töö, looming ja aktiivne vanaemadus ei käi hästi kokku. Ma panustan tööle, vanaemadusele aga loomingu olen jätnud hetkeks tahaplaanile.
Pisipoiss kasvab ja on väga hea laps oma vanematele. Eakohased oskused on olemas. No ja mis muud... Aga mingi hetk ma istun maha ja kirjutan kõigist mõtetest... (mul on väiksed märkmed siiski tehtud) Võibolla siis, kui need lapsed lasteaiast on kooli saadetud ehk siis juunis?
Aga müts maha naiste ees, kes käivad tööl, kellel on palju lapsi (kaasa arvatud pisikesed) ja kes suudavad sealt kõrvalt veel ka mingit ühiskondlikku asja ajada. No neid küll pole nii palju, aga... Mina ei suuda! Ei suuda jagada ennast mitmekümne lapse ja nende peredega ning samal ajal olla vanaema, kes kirjutab .... nõrk....

 













Natuke tööd ja märk, et ma olen...

Homme tööle peale haigust, aga kas ma olen terve? Vist ei...
Sai ka natuke nikerdatud. Kallile paarilisele karp ja pisike fotoalbum....

 25. veebruar 2014
Nii ammu olen tahtnud kaugel ära minna
ja leida kohta keset helesinist silda.
Kus ühelpool on talvekarge ilu
ning teisepool on suve soe ja melu.

Sa ära pahanda, kui minus pole jõudu,
ma tahaks anda saatusele vastu lõugu.
Mu keha mind on häbiväärselt petnud,
kuid samas hingejõud ei ole mind ju jätnud.
Ma tahaks enda seest siis keset sinist silda
saaks leida aset mida isegi ma hindaks
ja kohta, kus saaks hinge puhtaks pesta,
et poleks vaja vahetada kesta.
Kus ühelpool on talvekarge ilu
ja teiselpool on suve soe ja melu...

Sai natuke meisterdatud.

23. veebruar 2013. a. kell 9:29
kannan tunnet, et elu on lühike,
oma aega me keegi ei tea...
oma pool sellest ajast on ühine,
nendega kellest sa lugu pead...

sinu ümber on ilusad hinged,
pori loopima keegi ei pea,
elu niigi teeb kirevaid ringe,
mällu jääbki, kõik, mis on hea...
sära silma ja meeltesse värvi,
minna edasi on nõnda kerge,
iga tühiasi ei ajagi närvi,
allesjäänu näib nii päris helge...
annan valgust ja soojust ma teilegi,
oma kalleid ei unusta eal...
võtke vastu mu tunded ja soovidki,
kohtumisaega me hetkel ei tea!

 

 23.01.2016
Nägemus ja tunne!
Ta tuli ja käes olid lilled.
ta tuli sest käes oli aeg,
poleks tulla saand varem või hiljem,
kätte jõudnud on aegade laed...
Seljataga on kadunud aastad,
maha jäetud ja hüljatud teod,
üle õla ei tasunud vaata,
pole midagi, mis kõike seob.
Karta hiljaks on jäänud ka mõte,
mida taga nutta võiks veel,
südames kustunud lõke,
lilled saatmas on igavikteel.
Tegelt tuli ta mõttes mu juurde,
tundub täis saamas elulik ring,
arvan hing lendab kosmoses suures,
loodan rahu saab ekslev hing.
Mina andestust anda ei suuda,
liiga valulik teema on meil,
ja äraminek ei midagi muuda,
ajalukku on kadunud ammune lein.
Maha jäämas on elutäis hinged,
elujaatavad nooremad teod,
elu kipub ju tegema ringe,
vereside meid ikkagi seob.
Kohata kunagi võib oma õdesid vendi,
ühest veresideme kandvaid kehi,
kaotatud ajakangasse lisatud triipe,

 20.01 2013
Üks tüdruk nüüd poes kaua passis,
suurest valikust pea läks tal sassi.
Siis küsis ta poisi käest asjalist nõu
ja tundis, kui küsimus andiski jõu.

Ta ostis siis värvi,
mis juustesse käis.
Ei läinudki närvi,
kui juuksed värvi said täis.
Kuid oli nüüd ohkimist peapesu järel,
seal ema ning isa ei uskunud silmi.
Tütre juuksevärv- taevas loojangu järel,
peaasi, et aru poleks nagu pealpool pilvi.

 21.01. 2013
Mõttelulla...(ärge siit midagi välja lugege, muidu ma hakkangi kartma), lihtsalt lulla...
Täna välk tabas selgest taevast,
olen siiani hirmunud ma.
Kas nii saabki lahti sest vaevast,
kas saatus teeb ei või ja...

Mis tunda võib see, kes teab,
et kaua ei jagugi jõudu?
Äkki saatust ta taga siis neab,
annaks saatusel vastu lõugu.
Äkki valada hingevalu teiste peale,
tundmata süümepiinu?
Või jäädvustan paberi peale,
oma mõtted, mis mujale enam ei riimu?
Ei tohi ju olla nii raske,
jääda lõpuni endaga ausaks...
Helged mõtted nüüd tulla vaid laske,
muremõtted need teevad raugaks.
Tahaks jäädavalt olla ja tunda,
et mu olek ei olegi tühja.
Et ma anda saaks veel kaua,
elu tühjalt ma polegi rühmand.

 15.01.2011
Naeratus
Mõnel hommikul väsinult küsid
kas tasubki paotada ust,
kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust,
ära kunagi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänaval ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks,
keegi ikka Su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks.

Ongi alanud uus aasta. Ees on täielik teadmatus. Kuigi jah, ega siis me ise ju muutnud pole. Ikka samad nagu olime enne aastavahetust.
See on esimene aastavahetus, kus ma pole teinud täielikku kokkuvõtet möödunust. Nagu see ilm seal akna taga, nii on ka mu sisemus hall ja katki. Ma ei saanud sellest kuidagi aru, miks ma nii maadligi vajunud olen, aga nüüd aasta viimastel päevadel sai palju selgeks. Kui ma vaid saaks seda lahti kirjutada, kui see vaid ei oleks teise inimesega seotud... Ja see teeb haigeks... ka kehaliselt... ja see peab jätkuma, kuni ma olen saanud aidata ja ka ise ennast aidata...
Aga selle aasta esimestel minutitel olime pisikese Remiga kahekesi, kuigi Tromis ja Heits olid läheduses ja noorpaar oli ka ainult korrus allpool. Aga need minutid, mis me pojakesega koos aknal seisime ja ma teda tutvustasin värvilise maailmaga, need minutid aitasid mõista, et ma ma pean hakkama, selles vanuses, maailma ümber hindama. Ja ma pean mõtlema just omadele ja ise endale. Ise...
Kõik mu postitused on, et ma jätkan ja kirjutan ja... ja kõik vajuvad juba eos ära... nii raske on oma sisemusega võidelda, et ma ei jaksa ikka veel, et ma ei taha arvutisse oma mõtteid tippida, et ma võin sellega kellelegi ju haiget teha või mind võidakse valesti mõista (mu lulladega on vahel nii, et ma kirjutan oma mõtteid ja siis arvatakse, et ma kirjutan kohe kindlasti kellelegi). See ei ole ju nii, aga ma olen nii arg, et ei oska seda teada anda.
Ja nüüd ma võtan kätte ja annan oma selleaasta esimese LUBADUSE. Kui lähinädalatel need tumedad pilved taanduvad, siis ma istun maha ja ma KIRJUTAN KÕIGEST.