Neljapäeva õhtu
Olime täna rabas. Super kogemus ja soovitan kõigil külastada Valgesoos asuvat rabamatka rada. Hea, turvaline ja imearmas loodus. Saipildistatud niipalju ilusaid momente... uhh... lisaks on nüüd väsimus ja värskeõhu mürgitus.
Remi naba on niipalju korras, Mimmu sõnul, et nad peavad veel reedel näitama minema ja siis vist on oht möödas. aga ma pole oma tibupoega näinudki, sest koju tulle olid nad kuskil ära. Ja mina olen väsinud, aga teha on veel kutsed. Aga ma vist ei jaksagi.
kolmapäev, 28. september 2016
teisipäev, 27. september 2016
Teisipäeva õhtu...
Milline segadus ja vahepealne hirm...
Kuidas saab sünnitusmajas antud lapse hooldusjuhised olla nii vastukäivad Lastehaigla vastsündinute osakonna omadest? Meie pisike käis täna arsti juures ja sealt saadeti cyto Lastehaiglasse, sest nabake oli halvaks läinud. St, et see nabakönt polnud ära tulnud loomulikul teel vaid oli kuidagi nii kinni jäänud, et haav seal alla oli muutunud mädaseks. Ja nabapuhastusjuhised jäid ka napiks. Õnneks põletikku ei olnud ja peale nabaköndi eemaldust ei veritsenud, küll ajas mingit läga välja. Anti kaasa rohud ja õpetused, kuidas hooldada ja millega. Kui sünnitusmajas ei soovitatud/lubatud kasutada briljantrohelist, siis nüüd tuli välja, et see ongi ainuvõimalik ravi ja lisati AB salv. (minugi eelis oli just roheline ja ma siiralt imestasin, et seda ei lubatud). Homme jälle näitama haiglasse ja nii terve see nädal. Aga peab ütlema, et poiss on tõesti rahulikum ka. No ja siis tuli välja, et ei tohi see emme midagi halvaad süüa ja muidki asju, mis pidi küll piima tegema juurde, aga on super allergeen. No ega praegu poisist näha pole, aga eile sõi Mimmu vägisi halvaad, no pole see ta lemmik, ja tänaseks on nägu täpiline. Vot piimategijat! Samuti ei lubatud poisi pesuvette ja poissi üldse määrida beebiõliga, et ta nahk, mis on kestendav, pidavat ise korda minema. Nüüd tuleb poissi iga päev õlitada- kreemitada, sest see kuiv ja kestendav nahk võib muutuda haavandiliseks. Vot siis arusaamu! Noor ema oli nii paanikas ja segaduses, sest talgi ju alles esmased kogemused...
Aga oma pojakese perearstiga on noored väga rahul, sõbralik ja väga hooliv. Ka lastehaigla personal on imetore ja pidid olema sellised, et ei räägi, et "vot see ja see haige" vaid, "lähen nüüd Remile rohtu viima", "Tormile on vaja kraadiklaas panna" jne. St iga pisike patsient on neile väike isiksus ja nimega tegelane. Mitte umbisikuline patsient. Jube vahva! Aga remonti vajab see väga vajalik hoone väga! Tõsine nõukaaeg on olme kohapealt.
Nii vahva, et nad tulid jalutades mulle bussivastu ja me käisime ka koos jalutamas. Käisime ka poest läbi ja ostsime õhtusöögi ained ära. Mimmu selg on veel nõrk ja ta tunnistab, et ei jaksa palju kõndida. Lihtsalt selg hakkab valutama. Ja arusaadav ka, sest ega asjata olnud vanasti naistel nn "nurgavoodi aeg". Nädal on ju alles pojakese sünnist ja noor emme on niigi tubli ja asjalik olnud.
Aga mina... ma ei jõua enam niipalju arvuti juures olla :D Aeg on nagu sisustatud ja mis salata, eks ma täna isegi magasin päeval, st õhtupoole. Kuidagi väsinud on olla.
Homme ootab ees suur väljakutse. Me läheme rühmaga rabasse. Mina ei talu sookailu ja see võib olla päris kurnav kogemus. Aga võtme positiivselt ja astmarohud ning peavalurohi kotti ning päris huvitav saab olema. Seda enam, et lubatakse esimest sügistormi...
Heitsil on kurb meel. Üks tema kaugelt tuttav, aga klassivenna parim sõber lahkus... arvata, et vabatahtlikult. See kogemus on pannud minu pesamuna mõtlema ja tõi isegi pisarad silma. Aga see on elu, oma valu ja erinevate tahkudega. Kahju on vanematest, sõpradest ja klassikaaslastest. Päris ränk see hingevalu, mis jääb enesetapu tegija lähedastele. Ma ju tean...
Milline segadus ja vahepealne hirm...
Kuidas saab sünnitusmajas antud lapse hooldusjuhised olla nii vastukäivad Lastehaigla vastsündinute osakonna omadest? Meie pisike käis täna arsti juures ja sealt saadeti cyto Lastehaiglasse, sest nabake oli halvaks läinud. St, et see nabakönt polnud ära tulnud loomulikul teel vaid oli kuidagi nii kinni jäänud, et haav seal alla oli muutunud mädaseks. Ja nabapuhastusjuhised jäid ka napiks. Õnneks põletikku ei olnud ja peale nabaköndi eemaldust ei veritsenud, küll ajas mingit läga välja. Anti kaasa rohud ja õpetused, kuidas hooldada ja millega. Kui sünnitusmajas ei soovitatud/lubatud kasutada briljantrohelist, siis nüüd tuli välja, et see ongi ainuvõimalik ravi ja lisati AB salv. (minugi eelis oli just roheline ja ma siiralt imestasin, et seda ei lubatud). Homme jälle näitama haiglasse ja nii terve see nädal. Aga peab ütlema, et poiss on tõesti rahulikum ka. No ja siis tuli välja, et ei tohi see emme midagi halvaad süüa ja muidki asju, mis pidi küll piima tegema juurde, aga on super allergeen. No ega praegu poisist näha pole, aga eile sõi Mimmu vägisi halvaad, no pole see ta lemmik, ja tänaseks on nägu täpiline. Vot piimategijat! Samuti ei lubatud poisi pesuvette ja poissi üldse määrida beebiõliga, et ta nahk, mis on kestendav, pidavat ise korda minema. Nüüd tuleb poissi iga päev õlitada- kreemitada, sest see kuiv ja kestendav nahk võib muutuda haavandiliseks. Vot siis arusaamu! Noor ema oli nii paanikas ja segaduses, sest talgi ju alles esmased kogemused...
Aga oma pojakese perearstiga on noored väga rahul, sõbralik ja väga hooliv. Ka lastehaigla personal on imetore ja pidid olema sellised, et ei räägi, et "vot see ja see haige" vaid, "lähen nüüd Remile rohtu viima", "Tormile on vaja kraadiklaas panna" jne. St iga pisike patsient on neile väike isiksus ja nimega tegelane. Mitte umbisikuline patsient. Jube vahva! Aga remonti vajab see väga vajalik hoone väga! Tõsine nõukaaeg on olme kohapealt.
Nii vahva, et nad tulid jalutades mulle bussivastu ja me käisime ka koos jalutamas. Käisime ka poest läbi ja ostsime õhtusöögi ained ära. Mimmu selg on veel nõrk ja ta tunnistab, et ei jaksa palju kõndida. Lihtsalt selg hakkab valutama. Ja arusaadav ka, sest ega asjata olnud vanasti naistel nn "nurgavoodi aeg". Nädal on ju alles pojakese sünnist ja noor emme on niigi tubli ja asjalik olnud.
Aga mina... ma ei jõua enam niipalju arvuti juures olla :D Aeg on nagu sisustatud ja mis salata, eks ma täna isegi magasin päeval, st õhtupoole. Kuidagi väsinud on olla.
Homme ootab ees suur väljakutse. Me läheme rühmaga rabasse. Mina ei talu sookailu ja see võib olla päris kurnav kogemus. Aga võtme positiivselt ja astmarohud ning peavalurohi kotti ning päris huvitav saab olema. Seda enam, et lubatakse esimest sügistormi...
Heitsil on kurb meel. Üks tema kaugelt tuttav, aga klassivenna parim sõber lahkus... arvata, et vabatahtlikult. See kogemus on pannud minu pesamuna mõtlema ja tõi isegi pisarad silma. Aga see on elu, oma valu ja erinevate tahkudega. Kahju on vanematest, sõpradest ja klassikaaslastest. Päris ränk see hingevalu, mis jääb enesetapu tegija lähedastele. Ma ju tean...
esmaspäev, 26. september 2016
Esmaspäeva hommik.
No nagu oli arvata, siis enam polegi niipalju aega, et iga hetk või iga päev sissekannet tegema hakata.
Nädalavahetusel kasteti ära titevarbad. Mille peale kõigi kohalolnud meeste naised ütlesid: "Remi varbad on nii kastetud, et issi ja ta sõbrad ei saa pikka aega linnaluba!"
Tädi Marge ja onu Tamps on meil nüüd tihedad külalised. Remil on juba neid aegu, kus ta uudistab maailma. Ei maga koguaeg.
Esimesed jalutuskäigudki tehtud. Piima on ja ei ole, nii on Mimmu sunnitud andma ka RPA-d. Ning poiss teeb sellist tissistreiki, et vahel on lausa hale kuulata. Aga noor emme ei jäta jonni ja ikka õpib ja õpetab last rinnale.
Aga lühidalt, et me kõik kohaneme. Remi issi läks tänasest tööle ja emme peab osa päevast üksi hakkama saama. Ka õueskäimise ja vankri parkimisega.
Homme siis arstile. Eks näis, kas see väike ilmaime ka juurde on võtnud.
Tegelikult on mul plaan kirjutada Mimmu jutu ja soovi järgi pikemalt kogu poisi saamislugu, sest noore ema hingel on ikka päris mitu okast, aga ka roosi :) . Nii, et okasteta roose pole eriti olemas...
Mina ise? Olin eile õhtuks ikka väga väsinud, sest mul oli ka paar tellimustööd ja mõte kiilus kinni ning materjalist tuli puudus. Aga tänu laupäevaöisele (millest ma natuke ka hiljem kirjutan) südamevalu/ ülevalolekule, kadus pühapäeva õhtuks mu naeratus. Oli vaid üks suur soov olla üksi ja magada. No see viimane isegi õnnestus. Nüüd pesumasin tööle, triikraud sooja, sest poisi riided tahavad triikimist ja siis juba tööle.
Algab tavaelu!
No nagu oli arvata, siis enam polegi niipalju aega, et iga hetk või iga päev sissekannet tegema hakata.
Nädalavahetusel kasteti ära titevarbad. Mille peale kõigi kohalolnud meeste naised ütlesid: "Remi varbad on nii kastetud, et issi ja ta sõbrad ei saa pikka aega linnaluba!"
Tädi Marge ja onu Tamps on meil nüüd tihedad külalised. Remil on juba neid aegu, kus ta uudistab maailma. Ei maga koguaeg.
Esimesed jalutuskäigudki tehtud. Piima on ja ei ole, nii on Mimmu sunnitud andma ka RPA-d. Ning poiss teeb sellist tissistreiki, et vahel on lausa hale kuulata. Aga noor emme ei jäta jonni ja ikka õpib ja õpetab last rinnale.
Aga lühidalt, et me kõik kohaneme. Remi issi läks tänasest tööle ja emme peab osa päevast üksi hakkama saama. Ka õueskäimise ja vankri parkimisega.
Homme siis arstile. Eks näis, kas see väike ilmaime ka juurde on võtnud.
Tegelikult on mul plaan kirjutada Mimmu jutu ja soovi järgi pikemalt kogu poisi saamislugu, sest noore ema hingel on ikka päris mitu okast, aga ka roosi :) . Nii, et okasteta roose pole eriti olemas...
Mina ise? Olin eile õhtuks ikka väga väsinud, sest mul oli ka paar tellimustööd ja mõte kiilus kinni ning materjalist tuli puudus. Aga tänu laupäevaöisele (millest ma natuke ka hiljem kirjutan) südamevalu/ ülevalolekule, kadus pühapäeva õhtuks mu naeratus. Oli vaid üks suur soov olla üksi ja magada. No see viimane isegi õnnestus. Nüüd pesumasin tööle, triikraud sooja, sest poisi riided tahavad triikimist ja siis juba tööle.
Algab tavaelu!
reede, 23. september 2016
Reede õhtu.
Piim ja piim!
Kuigi esialgu suht ainult pudelisse saab pumbata, sest tundub, et poisile meelidib juba kergemat vastupanuteed minna. Lutist saab rutem piima kätte, kui tissist. Aga täna pumpas Mimmu ka piima välja, üsna arvestava koguse kusjuures. Lihtsalt rinnad olid nii valusad ja kõvad. Küll oli hea, et nad selle pumba ostsid. Eks tasapisi hakkab ikkagi rohkem tissiotsas hoidma, et poiss harjuks ikkagi ära.
Täna käisime surnuaias. Kõik kuidagi eraldi, kui vaba hetk oli. Noored panid poisi paksult riidesse ja võtsid kaasa. Käisid ka maakodus. Mimmu tahtis saada vanaemaga kontakti.. seal me tunnetame teda. Oli saanud ka oma hingerahu tagasi. Keegi ei usu, aga no on mu ämmake tuntav maakodus, kus ta endagi hing ja keha rahus olid.
Iga keharakuga ta seda korras ja alles hoidis. Ning tema surmajärgselt sai Mimmust selle koha perenaine, küll läbi pisarate ja solvumiste. Miks nii? See on pikk ja valus lugu, mis lõppes eelmise aasta septembris sellega, et meist Tormisega said Lombi talu omanikud. Aga kätte taheti maksta millegi pärast just Mimmule ja Vissule. Meie võtsime ise rahalise kohustuse. Raha tuleb ja raha läheb, aga oma egoismis võib kaotada lähedased inimesed. Meie jällegi ei kaotanud muud, kui saime tunde, et vägisi armsaks ei saa, olgu sul selja taga ühiseid "soolasöömisi ja viinavõtte". Mõistukõne, mida ma "poliitilistel" põhjustel ei kirjuta lahti. Aga võibolla kunagi annan oma nägemuse kogu sellest loost.
Nüüd maakodu ajast....Kuidagi tasapisi on noor perenaine saanud oskused ja tahtmise maakodu ümber ehitada oma päriskoduks. On tulnud aiapidamise oskus, majandamise oskus jne. Tasapisi, ilma et keegi väga õpetanud oleks. Viimane aasta enne vanaema surma, ei olnud ju eriti aega teda maal ka külastada. Noor ja elualustav noor neiu nagu ta oli. Linnatibin, kellest sai hoobilt maakodu perenaine. No ja täna käis Remipoiss oma tulevast "mõisa" vaatamas :D. No ja tegelikult on maakodu vajalik ka Tormisele. ta oleks kogu oma vaba aja seal, olgu siis ilm ja võimalused missugused. Kahjuks ei ole maja elamiskõlblik talvistes tingimustes. Lisaks on seal ka ainult üks tuba ja vets üle õue. Nii, et soojal ajal pole probleemi.
üks vana lulla esimesest ämmata suvealgusest:
03.06.2013
Olla ära linnakärast,
juba ainult mõnu pärast.
Kogu elu linnast välja,
olla endast ära käija...
Linnulaul ja sääsepirin
lillelõhn ja vetesirin...
kodu kahe kase vahel
oled päris omavahel...
Suveelu... tegelikkus,
kuhu kuri sisse tikkus.
Hooti kuri tahtis laiata,
meile kohta kätte äiata.
Meie muinasjutu sees,
pole kurjal kohta ees..
suveelu imeline,
meie muinasjutu ime.
Linnulaul ja murukamar,
linnatulek oli jama.
Ootad jälle puhkepäevi,
muinasjuttu jälle näed siis.
Tulge külla meie ellu
saate osa ilmaimest...
Meie suveelu ilus
pakub teilegi siis melu.
Kuuma sauna,
heinaniidet
külma õlut,
hingepidet.
Vot NII!
Mina kihutasin täna töölt koju, sest nii suur igatsus oli pisipojat näha. Küll võib mõni "asi" hingekülge kasvada kohe.
Ja ma juba saan aru vanaemadusest. Küll see lapselaps on armas ja kui valus on, kui ta nutab. Ja sa ei saa,.. ega tohigi vahele segada. Ma sain oma õppetunni ja loodan, et jätkub kannatust rohkem vahele mitte segada. Lähen oma tuppa ja hakkan omi asju ajama.
Huvitav, kuna meil kütma hakatakse? Esimees ei võtnud telefoni vastu. Vissu tahtis küsida. Täna ei saa ju poja vannitada, lihtsalt nii külm on...
Ilm muutus sügise tulekuga ka väga sügiseseks.... https://www.youtube.com/watch?v=L42CU3sQj60
Piim ja piim!
Kuigi esialgu suht ainult pudelisse saab pumbata, sest tundub, et poisile meelidib juba kergemat vastupanuteed minna. Lutist saab rutem piima kätte, kui tissist. Aga täna pumpas Mimmu ka piima välja, üsna arvestava koguse kusjuures. Lihtsalt rinnad olid nii valusad ja kõvad. Küll oli hea, et nad selle pumba ostsid. Eks tasapisi hakkab ikkagi rohkem tissiotsas hoidma, et poiss harjuks ikkagi ära.
Täna käisime surnuaias. Kõik kuidagi eraldi, kui vaba hetk oli. Noored panid poisi paksult riidesse ja võtsid kaasa. Käisid ka maakodus. Mimmu tahtis saada vanaemaga kontakti.. seal me tunnetame teda. Oli saanud ka oma hingerahu tagasi. Keegi ei usu, aga no on mu ämmake tuntav maakodus, kus ta endagi hing ja keha rahus olid.
Iga keharakuga ta seda korras ja alles hoidis. Ning tema surmajärgselt sai Mimmust selle koha perenaine, küll läbi pisarate ja solvumiste. Miks nii? See on pikk ja valus lugu, mis lõppes eelmise aasta septembris sellega, et meist Tormisega said Lombi talu omanikud. Aga kätte taheti maksta millegi pärast just Mimmule ja Vissule. Meie võtsime ise rahalise kohustuse. Raha tuleb ja raha läheb, aga oma egoismis võib kaotada lähedased inimesed. Meie jällegi ei kaotanud muud, kui saime tunde, et vägisi armsaks ei saa, olgu sul selja taga ühiseid "soolasöömisi ja viinavõtte". Mõistukõne, mida ma "poliitilistel" põhjustel ei kirjuta lahti. Aga võibolla kunagi annan oma nägemuse kogu sellest loost.
Nüüd maakodu ajast....Kuidagi tasapisi on noor perenaine saanud oskused ja tahtmise maakodu ümber ehitada oma päriskoduks. On tulnud aiapidamise oskus, majandamise oskus jne. Tasapisi, ilma et keegi väga õpetanud oleks. Viimane aasta enne vanaema surma, ei olnud ju eriti aega teda maal ka külastada. Noor ja elualustav noor neiu nagu ta oli. Linnatibin, kellest sai hoobilt maakodu perenaine. No ja täna käis Remipoiss oma tulevast "mõisa" vaatamas :D. No ja tegelikult on maakodu vajalik ka Tormisele. ta oleks kogu oma vaba aja seal, olgu siis ilm ja võimalused missugused. Kahjuks ei ole maja elamiskõlblik talvistes tingimustes. Lisaks on seal ka ainult üks tuba ja vets üle õue. Nii, et soojal ajal pole probleemi.
üks vana lulla esimesest ämmata suvealgusest:
03.06.2013
Olla ära linnakärast,
juba ainult mõnu pärast.
Kogu elu linnast välja,
olla endast ära käija...
Linnulaul ja sääsepirin
lillelõhn ja vetesirin...
kodu kahe kase vahel
oled päris omavahel...
Suveelu... tegelikkus,
kuhu kuri sisse tikkus.
Hooti kuri tahtis laiata,
meile kohta kätte äiata.
Meie muinasjutu sees,
pole kurjal kohta ees..
suveelu imeline,
meie muinasjutu ime.
Linnulaul ja murukamar,
linnatulek oli jama.
Ootad jälle puhkepäevi,
muinasjuttu jälle näed siis.
Tulge külla meie ellu
saate osa ilmaimest...
Meie suveelu ilus
pakub teilegi siis melu.
Kuuma sauna,
heinaniidet
külma õlut,
hingepidet.
Vot NII!
Mina kihutasin täna töölt koju, sest nii suur igatsus oli pisipojat näha. Küll võib mõni "asi" hingekülge kasvada kohe.
Ja ma juba saan aru vanaemadusest. Küll see lapselaps on armas ja kui valus on, kui ta nutab. Ja sa ei saa,.. ega tohigi vahele segada. Ma sain oma õppetunni ja loodan, et jätkub kannatust rohkem vahele mitte segada. Lähen oma tuppa ja hakkan omi asju ajama.
Huvitav, kuna meil kütma hakatakse? Esimees ei võtnud telefoni vastu. Vissu tahtis küsida. Täna ei saa ju poja vannitada, lihtsalt nii külm on...
Ilm muutus sügise tulekuga ka väga sügiseseks.... https://www.youtube.com/watch?v=L42CU3sQj60
Ajaloo valu. Imelik on kirjutada ajaloo, kui ma reaalselt tunnen vahel ta kohalolu... Me igatseme sinu järele! Kui uhke sa Remi üle oleks!
Lulla, mis on tehtud sel valusal päeval, neli aastat tagasi...
Taevas nii must,
hingel on valus.
Ta on seal kuskil,
enam valu ei taju.
Lulla, mis on tehtud sel valusal päeval, neli aastat tagasi...
Taevas nii must,
hingel on valus.
Ta on seal kuskil,
enam valu ei taju.
Meil eemalt seal saadab
luigelaulu me teele.
Oma pilguga vaatab,
silmad säravad helged.
Sügislehtede sahin,
värviküllases ilmas.
Tuulehingus ja kahin,
vihmapiisad neil silmas.
Ära mine!
Me hüüdsime kõik.
On valgus nii pime,
hinges luikede hõik....
luigelaulu me teele.
Oma pilguga vaatab,
silmad säravad helged.
Sügislehtede sahin,
värviküllases ilmas.
Tuulehingus ja kahin,
vihmapiisad neil silmas.
Ära mine!
Me hüüdsime kõik.
On valgus nii pime,
hinges luikede hõik....
neljapäev, 22. september 2016
Meie pisipoiss on nüüd kolme päevane. Praegu on ta vannis ja teeb pasunahäält. Mona on rahutu, sest tita ju ei tohi nutta! Käib vannitoa ukse taga ja närvitseb....
Oi, kui tegus päev meil on olnud. Noored vanemad said lapsele nime pandud, poes käidud, perearst valitud, apteegis käidud jne. Mina valvasin poissi kodus, paar tundi läks ärakäimiseks. Kõhuke oli täis ja Remike tudis nii nunnusti. Lapse kõrvalt saab ju ka vajalikke toimetusi teha. Remi oli oma beebipesas elutoa diivanil, vanaisa kõrval. Kui süüa tegin, siis aegajalt ikka poiss piuksus ja vanaisa kutsus, et "tule, ta tahab midagi"...
Tegin täna, üle pika aja, suppi. Mis ikka kõige kiiremini tervist tagasi toob? Vanasti usuti, et kanasupp on hea ja nii ma tegingi kana-klimbi suppi. Süüa saime küll alles õhtul seda :D
Vanaema, st vanavanaema käis ka külas. Kinkis hõbelusika. Remi oli siis ka ärkvel ja andsime vanale last hoida. Võttis härdaks küll!
Vissu käis ka korraks Kaius, tööasjus. Ja siis Mimmu plaanis, et poiss nagunii magab, et tema ka laseb silma looja. Aga võta näpust! Poiss hakkas hoopis maailma avastama. Ja oli ühtejutti ärkvel üle tunni aja. Aga siis ei osanud enam magama jääda, küll puuks segas, küll polnud hea ja küll ei pakkunud emme tiss seda, mida oleks tahtnud. Lõpuks sõi oma pudeliportsu ära ja jäi magama. Ning magas Neli ja rohkemgi tundi jutti. Vissu jõudis tagasi ja meil tuli reaalselt laps üles äratada.
Ka Teine vanaema ja vanaisa käisid külas. Tõid Mimmule ja Tormisele seenepitsat ja olid seekord meil natuke aega. Olin just Mimmult poisi üle võtnud, et Mimmu ka süüa saaks, sest kolm tundi ühes asendis, pojake kõhul, väsitas hullult. Andsin siis kohe poisi teisele vanaemale üle.
Ja mis on tänasel päeval hea, et tasapisi hakkab Mimmul ka midagi piimalaadset tulema. Eks aeg anna ju arutust ning loodame, et pudelitoitu varsti üldse vaja ei lähe.
No ja ma jõudsin vahepeal ka üle vahva piiga kaardi teha. Piiga suur lemmik on Elsa, kuigi mina tema enda natuuri järgi oleks hoopis Pipit teinud. Vot selline siis tuli...
Aga nüüd pean magama minema, sest homme tööle. Ja peale tööpäeva läheme surnuaeda. On ju meie kurbpäev, kui 4 a tagasi mu kuldne ja tõeliselt imeline ämmake suri.... See võtab siiani silmad veele ja hinges on väga valus...
Tundub, et vann väsitas ja tegi näljaseks. Noorte toast ei kostu peale pisikese matsutamise mingeid muid hääli. Head und mu pisike Remi! Lase emmel ja issil ka ilusti magada, nagu sa eile öösel lasid!
Oi, kui tegus päev meil on olnud. Noored vanemad said lapsele nime pandud, poes käidud, perearst valitud, apteegis käidud jne. Mina valvasin poissi kodus, paar tundi läks ärakäimiseks. Kõhuke oli täis ja Remike tudis nii nunnusti. Lapse kõrvalt saab ju ka vajalikke toimetusi teha. Remi oli oma beebipesas elutoa diivanil, vanaisa kõrval. Kui süüa tegin, siis aegajalt ikka poiss piuksus ja vanaisa kutsus, et "tule, ta tahab midagi"...
Tegin täna, üle pika aja, suppi. Mis ikka kõige kiiremini tervist tagasi toob? Vanasti usuti, et kanasupp on hea ja nii ma tegingi kana-klimbi suppi. Süüa saime küll alles õhtul seda :D
Vanaema, st vanavanaema käis ka külas. Kinkis hõbelusika. Remi oli siis ka ärkvel ja andsime vanale last hoida. Võttis härdaks küll!
Vissu käis ka korraks Kaius, tööasjus. Ja siis Mimmu plaanis, et poiss nagunii magab, et tema ka laseb silma looja. Aga võta näpust! Poiss hakkas hoopis maailma avastama. Ja oli ühtejutti ärkvel üle tunni aja. Aga siis ei osanud enam magama jääda, küll puuks segas, küll polnud hea ja küll ei pakkunud emme tiss seda, mida oleks tahtnud. Lõpuks sõi oma pudeliportsu ära ja jäi magama. Ning magas Neli ja rohkemgi tundi jutti. Vissu jõudis tagasi ja meil tuli reaalselt laps üles äratada.
Ka Teine vanaema ja vanaisa käisid külas. Tõid Mimmule ja Tormisele seenepitsat ja olid seekord meil natuke aega. Olin just Mimmult poisi üle võtnud, et Mimmu ka süüa saaks, sest kolm tundi ühes asendis, pojake kõhul, väsitas hullult. Andsin siis kohe poisi teisele vanaemale üle.
Ja mis on tänasel päeval hea, et tasapisi hakkab Mimmul ka midagi piimalaadset tulema. Eks aeg anna ju arutust ning loodame, et pudelitoitu varsti üldse vaja ei lähe.
No ja ma jõudsin vahepeal ka üle vahva piiga kaardi teha. Piiga suur lemmik on Elsa, kuigi mina tema enda natuuri järgi oleks hoopis Pipit teinud. Vot selline siis tuli...
Tundub, et vann väsitas ja tegi näljaseks. Noorte toast ei kostu peale pisikese matsutamise mingeid muid hääli. Head und mu pisike Remi! Lase emmel ja issil ka ilusti magada, nagu sa eile öösel lasid!
Täna algab sügis.
Tänane ja homne päev on juba mitu aastat olnud tähendusega. Nii tegin ma lulla 2013 a. Valusa lulla...
22.09.2013
Täna öösel saab aasta....(23.09.2012 umb kell 4.00)
Aasta möödas on päevast,
mis jalust meid lõi.
Sadas vihma,
õhtu oli nii pime.
Sina lahti said vaevast,
mis salaja sõi,
Sinu südant nii kehva,
päästa saanuks vaid ime.
Valu meile jäi hinge,
see pureb meid siiani.
Aasta toonud on pingeid,
solvumist liigagi.
Kas nüüd saame jätta me hüvasti,
hingevalus ju leppida kõigega?
Kaduvus jätab meil hinge nii,
tahaks karjuda ilmale täiega...
Tule tagasi! Anna meil märku,
väga vajame sõnu Su suult.
Korraks hingata õhku,
tunda soojust ja tuult,
mis toonuks Su soojust me ligi.
Anna andeks meil, tehtud lollused Sa,
tasakaalu ja mõistmist meil jaga.
Nii me edasi minna ei saa,
tuleb puhtaks kõik teha, mis taga.
Luba lepitust tekkinud segases ajas,
anna rahu meil kodus ja maakodu majas.
Puudust tunneme Sinust, nüüd seda Sa tea!
Sinust mälestust hoiame, ei lähe see peast!!!
Pisar voolab nüüd tasem,
kui aasta eest.
Ainult hingel on raksem,
tead ju millest see.
Kaotusvalust ei raskemat olla ju saa,
sind on võtnud me Emake Maa.
Mälestus kallist Sa alati väärid,
olgu kevad,
suvi, sügis või näärid!!!
Tänane ja homne päev on juba mitu aastat olnud tähendusega. Nii tegin ma lulla 2013 a. Valusa lulla...
22.09.2013
Täna öösel saab aasta....(23.09.2012 umb kell 4.00)
Aasta möödas on päevast,
mis jalust meid lõi.
Sadas vihma,
õhtu oli nii pime.
Sina lahti said vaevast,
mis salaja sõi,
Sinu südant nii kehva,
päästa saanuks vaid ime.
Valu meile jäi hinge,
see pureb meid siiani.
Aasta toonud on pingeid,
solvumist liigagi.
Kas nüüd saame jätta me hüvasti,
hingevalus ju leppida kõigega?
Kaduvus jätab meil hinge nii,
tahaks karjuda ilmale täiega...
Tule tagasi! Anna meil märku,
väga vajame sõnu Su suult.
Korraks hingata õhku,
tunda soojust ja tuult,
mis toonuks Su soojust me ligi.
Anna andeks meil, tehtud lollused Sa,
tasakaalu ja mõistmist meil jaga.
Nii me edasi minna ei saa,
tuleb puhtaks kõik teha, mis taga.
Luba lepitust tekkinud segases ajas,
anna rahu meil kodus ja maakodu majas.
Puudust tunneme Sinust, nüüd seda Sa tea!
Sinust mälestust hoiame, ei lähe see peast!!!
Pisar voolab nüüd tasem,
kui aasta eest.
Ainult hingel on raksem,
tead ju millest see.
Kaotusvalust ei raskemat olla ju saa,
sind on võtnud me Emake Maa.
Mälestus kallist Sa alati väärid,
olgu kevad,
suvi, sügis või näärid!!!
Neljapäev
Olen olnud eemal, sest...
Teisipäeval viisin tööjuurde kringli ja lastele kommi. Naised õnnitlesid ja lapsed tegid vanaemale mürakoori. Kaasaelajaid oli hästi palju! No ja õnnitlejaid on olnud megapalju. Poleks oodanudki, et meie rõõmusõnum saab sellist vastukaja.
Õhtul käisime siis haiglas ka ära. Teine vanaema oli juba Kaisaga, Vissu õe Kaire 7 a. piigaga, ees. Siis tuli Kaire ise ka ja tõi lilli. Ühtäkki astusid uksest sisse ka Mimmu töökaaslased ja tõid lastevanematelt ka lilli. Tuba oli rahvast täis ja mina ise ei saanudki pisipojakest hoida. Olimegi natuke aega ja tulime koju. Ja ma isegi julgesin last sülle võtta. Heitsil läksid silmad märjaks, kui lapse talle sülle panin. Niisugune härdus tuli... Vanaisa pole last sülle võtnud. Kardab seda saiapätsi suurust pisikest ! :D
Sain kätte ka tellitud beebipesa ja viisin selle haiglasse. On lihtsam poissi omas voodis hoida.
Kolmap hommikul tabas üllatus, kui Mimmu helistas ja ütles, et lubati koju. Poja pole veel kahe päevanegi ja juba koju? Üks ämmakas oli õiendanud küll, aga lastearst lubas. Ka avastas lastearst, et keelekida oli lapsel lõikamata ja seetõttu ei saagi pisike korralikult imeda. Ja tuli välja, et nabanöör oli ikkagi ümber kaela olnud, sellest see lillakas toon ka lapsel, alguses. Mimmu endaga on juba enamvähem korras.
Üks mure on veel- piima pole. Mimmu lüpsab, masseerib jne, aga piima ei tule. Poja on praegu kunsttoidul. Istub muidugi rinnal ka ja nibude otsas on kaitsmed, sest ebameeldivaks üllatuseks on nibud tõmbunud sissepoole. Aga loodame, et kui piima tulema hakkab, siis saab see ka korda.
Kuidas koerad vastu võtsid? Alguses koju tulles pandi Remi turvatooliga maha, et loomad tutvuksid uue tegelasega. Mõlemad uurisid päris põhjalikult. Palli tahab lakkuda ja armukadedusest torgib ninaga. Keelasime kohe ära. Täna hommikul on juba rahulikum. Aga Mona... Mona tegi oma musi pisikesele ära ja nüüd on meil Remipojal oma suur fänn. Mona istub, veedab enamus aega lapse ligiduses ja vaatab ainiti, on näha, et see pisike saab Monast endale suure sõbra ja kaitsja. Tipsi pole nagu arugi saanud, aga öösel oli vaadanud köögis suurte silmadega, kui Mimmu pojakest toitis. Lähedale ei läinud. Aga küll jõuab...
Eile käisid onu Tamps ja Marge ka külas. Tõid torti ja Marge kinkis ühe pisikese sinise lipuga Hello Kitty mütsi, mis tal oli juba kaua aega tagasi ostetud. Hoidis siiani alles... Tampsile titad sobivad. Ainult olin kuri, et ta oli natuke tõbine ja ikka kippus last näppima. Oli hirmus uhke küll!
Tegelikult oli nii tore jälle, et sain teha süüa kogu oma perele. Jälle oli mul 7 inimest lauas ja üks pisike ootas toas... 7 pluss kaheksas ja meie koduloomad...
Täna alustasin juba varahommikul pudruga. Päeva peale lasen noored korraks linna (lähevad nime panema ja apteeki) ja võtan Remi niikauaks oma hoolde. Nagunii ta magab enamus ajast.
Ja mina olen kanavanaema :D Õhtul oli iga pisikese piuks mulle nagu nõelatorge ja nii oleks tahtnud teda ikka aidata, kui tuli nutuhooge. Emme-issi olid tublid, ei läinud paanikasse. Võtavad lapse piiksumist normaalsena. Ja no see meie Vissu! See on ju musterisa! Mähkimine ja muu on nii käpas, kui tal ka tiss oleks, poleks emmet vajagi enam.
Mul on vedanud!
Olen olnud eemal, sest...
Teisipäeval viisin tööjuurde kringli ja lastele kommi. Naised õnnitlesid ja lapsed tegid vanaemale mürakoori. Kaasaelajaid oli hästi palju! No ja õnnitlejaid on olnud megapalju. Poleks oodanudki, et meie rõõmusõnum saab sellist vastukaja.
Õhtul käisime siis haiglas ka ära. Teine vanaema oli juba Kaisaga, Vissu õe Kaire 7 a. piigaga, ees. Siis tuli Kaire ise ka ja tõi lilli. Ühtäkki astusid uksest sisse ka Mimmu töökaaslased ja tõid lastevanematelt ka lilli. Tuba oli rahvast täis ja mina ise ei saanudki pisipojakest hoida. Olimegi natuke aega ja tulime koju. Ja ma isegi julgesin last sülle võtta. Heitsil läksid silmad märjaks, kui lapse talle sülle panin. Niisugune härdus tuli... Vanaisa pole last sülle võtnud. Kardab seda saiapätsi suurust pisikest ! :D
Sain kätte ka tellitud beebipesa ja viisin selle haiglasse. On lihtsam poissi omas voodis hoida.
Kolmap hommikul tabas üllatus, kui Mimmu helistas ja ütles, et lubati koju. Poja pole veel kahe päevanegi ja juba koju? Üks ämmakas oli õiendanud küll, aga lastearst lubas. Ka avastas lastearst, et keelekida oli lapsel lõikamata ja seetõttu ei saagi pisike korralikult imeda. Ja tuli välja, et nabanöör oli ikkagi ümber kaela olnud, sellest see lillakas toon ka lapsel, alguses. Mimmu endaga on juba enamvähem korras.
Üks mure on veel- piima pole. Mimmu lüpsab, masseerib jne, aga piima ei tule. Poja on praegu kunsttoidul. Istub muidugi rinnal ka ja nibude otsas on kaitsmed, sest ebameeldivaks üllatuseks on nibud tõmbunud sissepoole. Aga loodame, et kui piima tulema hakkab, siis saab see ka korda.
Kuidas koerad vastu võtsid? Alguses koju tulles pandi Remi turvatooliga maha, et loomad tutvuksid uue tegelasega. Mõlemad uurisid päris põhjalikult. Palli tahab lakkuda ja armukadedusest torgib ninaga. Keelasime kohe ära. Täna hommikul on juba rahulikum. Aga Mona... Mona tegi oma musi pisikesele ära ja nüüd on meil Remipojal oma suur fänn. Mona istub, veedab enamus aega lapse ligiduses ja vaatab ainiti, on näha, et see pisike saab Monast endale suure sõbra ja kaitsja. Tipsi pole nagu arugi saanud, aga öösel oli vaadanud köögis suurte silmadega, kui Mimmu pojakest toitis. Lähedale ei läinud. Aga küll jõuab...
Eile käisid onu Tamps ja Marge ka külas. Tõid torti ja Marge kinkis ühe pisikese sinise lipuga Hello Kitty mütsi, mis tal oli juba kaua aega tagasi ostetud. Hoidis siiani alles... Tampsile titad sobivad. Ainult olin kuri, et ta oli natuke tõbine ja ikka kippus last näppima. Oli hirmus uhke küll!
Tegelikult oli nii tore jälle, et sain teha süüa kogu oma perele. Jälle oli mul 7 inimest lauas ja üks pisike ootas toas... 7 pluss kaheksas ja meie koduloomad...
Täna alustasin juba varahommikul pudruga. Päeva peale lasen noored korraks linna (lähevad nime panema ja apteeki) ja võtan Remi niikauaks oma hoolde. Nagunii ta magab enamus ajast.
Ja mina olen kanavanaema :D Õhtul oli iga pisikese piuks mulle nagu nõelatorge ja nii oleks tahtnud teda ikka aidata, kui tuli nutuhooge. Emme-issi olid tublid, ei läinud paanikasse. Võtavad lapse piiksumist normaalsena. Ja no see meie Vissu! See on ju musterisa! Mähkimine ja muu on nii käpas, kui tal ka tiss oleks, poleks emmet vajagi enam.
Mul on vedanud!
teisipäev, 20. september 2016
Teisipäeva hommik
Mimmu sai varahommikul juba vereproovi, sest verekaotus oli ju suur. Kraaditud teda pole, aga õhtul oli palavik ja nüüd pidi ta hullult higistama. Remike oli öösel palju "piiksunud" ja kuna emmel veel piima ju pole, siis anti lõpuks lisatoitu ja pojake jäi unne. Vaatan seda tudiva pisipoisi pilti.. silm on märg. Nii armas ja nii oma issi kulmukortsuga. Pakin õhtuks neile mingi kompsukese kaasa ja peale tööd läheme haiglast läbi. Loodan, et minu tellitus beebipesa ka postis on, mingi pakiteade tuli. Saan õhtul juba haiglasse kaasa võtta. Harjub oma pesakeses magama, meie pisike linnupojake!
Mimmu sai varahommikul juba vereproovi, sest verekaotus oli ju suur. Kraaditud teda pole, aga õhtul oli palavik ja nüüd pidi ta hullult higistama. Remike oli öösel palju "piiksunud" ja kuna emmel veel piima ju pole, siis anti lõpuks lisatoitu ja pojake jäi unne. Vaatan seda tudiva pisipoisi pilti.. silm on märg. Nii armas ja nii oma issi kulmukortsuga. Pakin õhtuks neile mingi kompsukese kaasa ja peale tööd läheme haiglast läbi. Loodan, et minu tellitus beebipesa ka postis on, mingi pakiteade tuli. Saan õhtul juba haiglasse kaasa võtta. Harjub oma pesakeses magama, meie pisike linnupojake!
esmaspäev, 19. september 2016
Esmaspäeva õhtu...
Kell 19.16, 19, 09, 2016 aastal sündis pisike Remi T..l. Emme on paigatud, nagu lapitekk. Kaotas palju verd ja poja hääl telefonis oli selline lamba ja kassi vahepealne. Platsenta oli olnud korras ja veed puhtad. Seegi hea!
MA OLEN NÜÜD VANAEMA JA MU MEES ON VANAISA! JEEEHHHUUUUUUUU!!!
Ma olen nii ammu unistanud vanaemadeklubisse kuuluda!
No jah, ega mu süda ikka veel rahu pole. Tahaks teada pojakese mõõte, kaalu, hinnet. Neid ei tea me siiani. Mimmu sõnul oli see tänane päev maailma kohutavaim ja halvim, aga tulemus on nüüd käes. Peaasi, et tervised korda saavad ja mõlemad kosuvad ning nad on tõsiselt ära teeninud perepalati, et Mimmu saaks natukenegi puhata-magada. Vissu saab kindlasti ise ka lapsega hakkama, ta meil ju ÜRGMEES! Ja Mimmu on tõeline ÜRGEMA! Vähemalt tänasel õhtul!
Kell 19.16, 19, 09, 2016 aastal sündis pisike Remi T..l. Emme on paigatud, nagu lapitekk. Kaotas palju verd ja poja hääl telefonis oli selline lamba ja kassi vahepealne. Platsenta oli olnud korras ja veed puhtad. Seegi hea!
MA OLEN NÜÜD VANAEMA JA MU MEES ON VANAISA! JEEEHHHUUUUUUUU!!!
Ma olen nii ammu unistanud vanaemadeklubisse kuuluda!
No jah, ega mu süda ikka veel rahu pole. Tahaks teada pojakese mõõte, kaalu, hinnet. Neid ei tea me siiani. Mimmu sõnul oli see tänane päev maailma kohutavaim ja halvim, aga tulemus on nüüd käes. Peaasi, et tervised korda saavad ja mõlemad kosuvad ning nad on tõsiselt ära teeninud perepalati, et Mimmu saaks natukenegi puhata-magada. Vissu saab kindlasti ise ka lapsega hakkama, ta meil ju ÜRGMEES! Ja Mimmu on tõeline ÜRGEMA! Vähemalt tänasel õhtul!
Esmaspäeva lõuna
Küll tänane tööpäev läks kiiresti. Leidsin igasugu tegevusi ja mänge lastele. Ise pidevalt telefoni poole piiludes. Ja üllatavalt ei olegi väsinud, kuigi öö on ju sisuliselt magamata.
Valu, kannatus, ootus, soe vann ja jonnakas emakas...
https://www.youtube.com/watch?v=GTxSRVNHlrw
Tule tuul ja puhu ära meie lapse valu.... Sellest filmist on pisipoisi isa oma nime saanud.
Kohutavalt kaua läheb. Olla ööst saadik haiglas, kannatada ja oodata ja siis kella 14.00 ajal helistab Mimmu, et nüüd on juba 5 cm avatust ja ta on ikka sünnitaja küll juba ja... Ning viiakse sooja vette...
Ning siis tuleb Vissu sõnum, et 7 h miinimum aega veel. Mu vaene tütreke!
Või nagu Tamps kirjutas, et tuleb Kõrvitsapoissi meelitama hakata kuidai, et ta emmele liiga ei teeks.
Aga toetajaid on palju ja häid sõnumeid ka! Nii armas ja hell on hingel! Aitäh teile kõigile!
Ps. Ma vist lähen ka proovin pikutada natuke ja siis läheme vaevanägijaile süüa viima. Muidu nad kuivavad selle lapsesaamisega kokku....
Küll tänane tööpäev läks kiiresti. Leidsin igasugu tegevusi ja mänge lastele. Ise pidevalt telefoni poole piiludes. Ja üllatavalt ei olegi väsinud, kuigi öö on ju sisuliselt magamata.
Valu, kannatus, ootus, soe vann ja jonnakas emakas...
https://www.youtube.com/watch?v=GTxSRVNHlrw
Tule tuul ja puhu ära meie lapse valu.... Sellest filmist on pisipoisi isa oma nime saanud.
Kohutavalt kaua läheb. Olla ööst saadik haiglas, kannatada ja oodata ja siis kella 14.00 ajal helistab Mimmu, et nüüd on juba 5 cm avatust ja ta on ikka sünnitaja küll juba ja... Ning viiakse sooja vette...
Ning siis tuleb Vissu sõnum, et 7 h miinimum aega veel. Mu vaene tütreke!
Või nagu Tamps kirjutas, et tuleb Kõrvitsapoissi meelitama hakata kuidai, et ta emmele liiga ei teeks.
Aga toetajaid on palju ja häid sõnumeid ka! Nii armas ja hell on hingel! Aitäh teile kõigile!
Ps. Ma vist lähen ka proovin pikutada natuke ja siis läheme vaevanägijaile süüa viima. Muidu nad kuivavad selle lapsesaamisega kokku....
Esmaspäevase öö esimesed tunnid
Ja nad läksid umb poolteist tundi tagasi haiglasse. Ma püüdsin magada, aga no ei saa. Kuidas ma hommikul tööl vastu pean, seda veel ette ei kujuta. Vissu käis uuesti kodus ja ütles, et avatus oli veel väike, aga kokkutõmbed nii suured, et jäetigi sünnitustuppa. Kui hommikuks rahuneb, siis tuleb koju tagasi. Uhh, kuidas und saada? Kas see kuupäev19.09.2016 saab olema meie pere suurpäev?
Ja nad läksid umb poolteist tundi tagasi haiglasse. Ma püüdsin magada, aga no ei saa. Kuidas ma hommikul tööl vastu pean, seda veel ette ei kujuta. Vissu käis uuesti kodus ja ütles, et avatus oli veel väike, aga kokkutõmbed nii suured, et jäetigi sünnitustuppa. Kui hommikuks rahuneb, siis tuleb koju tagasi. Uhh, kuidas und saada? Kas see kuupäev19.09.2016 saab olema meie pere suurpäev?
pühapäev, 18. september 2016
Pühapäev
Ma olen väsinud. Ma ei kujuta ette kuidas mu tütreke seda vastu peab, aga minu sisemus on juba kokkukuivanud. Mimmul on pidevalt valud, tõusevad, telefoniäpp annab teada, et paki asjad ja mine haiglasse ja siis... tunnike vaikust. Siis jälle valuhoog ja teatud aja järel jälle ja jälle ja lootus hakkab juba tulema... Siis tunnine vaikus... Nii on ta magamata, kurnatud ja otsib aga lohutust liikumisest, mis on juba vaevaline. Nüüdki läksid nad Vissu tööbussi remontima, ikka noorik kaasas, et aga liikuda saaks...
Eile õhtul oli Mimmul selline seljavalu, et ta ei saanud isegi jalgu alla. Natuke aitas massaz. Ja ta ei julge enam haiglasse ka minna, sest valud on ju ebakorrapärased ja seljavaluga sünnitama ei lasta jne... see kõik on üks suur masendus.... JA MA EI OSKA OMA LAST JA TEMA ABIKAASAT AIDATA KA! Kuigi väga väga tahaks.
Minu sisemuses on nüüd üks suur paanika! Mis mõttes see niikaua aega võtab? Kaua see emakas siis ometi avaneb, et ta ei saa haiglasse minna (kuhu ta ilmselgelt nüüd juba kardab minna, et teda jälle koju ei saadetaks)? Tal ju on määrimine, kuigi viimase ämmaka sõnul tavaline... tavaline?! Ma olen kolm last sünnitanud ja see kõik ei võtnud pooltki sellist aega. Ja mul ei ole olnud kiired sünnitused, olen vajanud abi jne. Kõige rohkem kardan ma pisipoisi pärast. Ta on ju nii all, nii kitsastes tingimustes ja mismoodi see pikk "õieavamine" talle ometi mõjub?
Tahaks nutta ja panna pea kuhugi kaugesse koopasse ja üldse maailma mitte näha. Isegi jõud on kadunud ja mitte midagi ei taha teha. Täielik deprekas kohe...
Mis toimub mu lapse mõtetes?
Eile oli 9 sünnitust TÜK-s. Tänase hommikuga juba neli, st selle aja peale juba rohkem. Eilegi sündis meie noorte tutvusringkonnas kaks pisipiigat. Palju õnne nende vanematele! Seda enam on meie noorte olukord "nutune". Mitmes nädal valusid, viimased päevad eriti kurnavad ja ei midagi...
Armas taevas! Aita neid ometi!
Ma olen väsinud. Ma ei kujuta ette kuidas mu tütreke seda vastu peab, aga minu sisemus on juba kokkukuivanud. Mimmul on pidevalt valud, tõusevad, telefoniäpp annab teada, et paki asjad ja mine haiglasse ja siis... tunnike vaikust. Siis jälle valuhoog ja teatud aja järel jälle ja jälle ja lootus hakkab juba tulema... Siis tunnine vaikus... Nii on ta magamata, kurnatud ja otsib aga lohutust liikumisest, mis on juba vaevaline. Nüüdki läksid nad Vissu tööbussi remontima, ikka noorik kaasas, et aga liikuda saaks...
Eile õhtul oli Mimmul selline seljavalu, et ta ei saanud isegi jalgu alla. Natuke aitas massaz. Ja ta ei julge enam haiglasse ka minna, sest valud on ju ebakorrapärased ja seljavaluga sünnitama ei lasta jne... see kõik on üks suur masendus.... JA MA EI OSKA OMA LAST JA TEMA ABIKAASAT AIDATA KA! Kuigi väga väga tahaks.
Minu sisemuses on nüüd üks suur paanika! Mis mõttes see niikaua aega võtab? Kaua see emakas siis ometi avaneb, et ta ei saa haiglasse minna (kuhu ta ilmselgelt nüüd juba kardab minna, et teda jälle koju ei saadetaks)? Tal ju on määrimine, kuigi viimase ämmaka sõnul tavaline... tavaline?! Ma olen kolm last sünnitanud ja see kõik ei võtnud pooltki sellist aega. Ja mul ei ole olnud kiired sünnitused, olen vajanud abi jne. Kõige rohkem kardan ma pisipoisi pärast. Ta on ju nii all, nii kitsastes tingimustes ja mismoodi see pikk "õieavamine" talle ometi mõjub?
Tahaks nutta ja panna pea kuhugi kaugesse koopasse ja üldse maailma mitte näha. Isegi jõud on kadunud ja mitte midagi ei taha teha. Täielik deprekas kohe...
Mis toimub mu lapse mõtetes?
Eile oli 9 sünnitust TÜK-s. Tänase hommikuga juba neli, st selle aja peale juba rohkem. Eilegi sündis meie noorte tutvusringkonnas kaks pisipiigat. Palju õnne nende vanematele! Seda enam on meie noorte olukord "nutune". Mitmes nädal valusid, viimased päevad eriti kurnavad ja ei midagi...
laupäev, 17. september 2016
Laupäev
Me oleme kõik kodus, ei valetan, Tormis sõitis maakoju. Teeb seal natuke tööd ja ravib maarohtude ja võlukommetega oma näppu. Aga jah, me oleme muidu kõik kodus.
Mimmu ja Vissu saadeti koju. Kokkutõmbed on, eritis on, aga avatust pole niipalju, et saaks sünnitada. Valusid oli päevapeale ikka megahulga, kõndimine ka raskendatud ja väga valulik. Kuid isegi pikk jalutuskäik ei mõjunud ja nii on nad kodus. Plaanivad minna Paunvere väljanäitusele. Ma lubasin kaasa minna, aga tegelikult hakkan tegelema majapidamistöödega ja võibolla õhtul ka käsitööga.
Kuidas ühe pisipoisi tulek niikaua aega võtab? Mimmu ütles, et ta tunneb ennast jube simulandina ja nüüd ei julgegi enam haiglasse minna. Eilne ämmakas, kes neid unistest peast vastu võttis, endal padjamuster põsel ja käevarrel, oli olnud tõre ja juba sisenemisel oli pahurdanud, et ei te sünnita täna kedagi. Nüüd on noorel emmel mure, et kui valud tulevad, siis missugune neist jälle see on, millega võib haiglasse minna? Eile olid valude-kokkutõmmete vahed juba 5 kuni 7 min, kui otsustati. Ma küll rääkisin, et see on ju isemoodi valu, aga no eilsed valud olidki olnud hoopis teisemad kui varasemad. Sellised, mis isegi kõndida ei lasknud.... Eks näis, kas see nädalavahetus muutusi ka toob?
Me oleme kõik kodus, ei valetan, Tormis sõitis maakoju. Teeb seal natuke tööd ja ravib maarohtude ja võlukommetega oma näppu. Aga jah, me oleme muidu kõik kodus.
Mimmu ja Vissu saadeti koju. Kokkutõmbed on, eritis on, aga avatust pole niipalju, et saaks sünnitada. Valusid oli päevapeale ikka megahulga, kõndimine ka raskendatud ja väga valulik. Kuid isegi pikk jalutuskäik ei mõjunud ja nii on nad kodus. Plaanivad minna Paunvere väljanäitusele. Ma lubasin kaasa minna, aga tegelikult hakkan tegelema majapidamistöödega ja võibolla õhtul ka käsitööga.
Kuidas ühe pisipoisi tulek niikaua aega võtab? Mimmu ütles, et ta tunneb ennast jube simulandina ja nüüd ei julgegi enam haiglasse minna. Eilne ämmakas, kes neid unistest peast vastu võttis, endal padjamuster põsel ja käevarrel, oli olnud tõre ja juba sisenemisel oli pahurdanud, et ei te sünnita täna kedagi. Nüüd on noorel emmel mure, et kui valud tulevad, siis missugune neist jälle see on, millega võib haiglasse minna? Eile olid valude-kokkutõmmete vahed juba 5 kuni 7 min, kui otsustati. Ma küll rääkisin, et see on ju isemoodi valu, aga no eilsed valud olidki olnud hoopis teisemad kui varasemad. Sellised, mis isegi kõndida ei lasknud.... Eks näis, kas see nädalavahetus muutusi ka toob?
reede, 16. september 2016
Reede varahommik
No näis... Meil oli ärev öö. Kolmest saadik on Mimmu valutanud ja Vissu kihutas koju. Olin just sügavasse unne, uuesti, suikunud, kui kodus kõik äkki vaikseks jäi. Läksid haiglasse... Loodan, et koju tullakse juba pisipoisiga.
Ma olen ärevuses, niisuguses, et pea hakkas hullult valutama ja ma olin sunnitud tablette võtma. Andsin yteada ka meie Mimmu vanaemale, et vot nüüd vist läheb asjaks. Tema siis tuletas meelde, mis päeval sündis Mimmu ise. so reede. Tegeikult neljapäeva öö vastu reedet, nii umb esimestel minutitel. Kogu to sünnituskogemus on nii kohutav olnud, et ma siiani ei ole eriti mõelnudki sellele, aga nüüd tuli see, paar päeva tagasi, detailideni meelde.
Aga praegu ma pole vist võimeline istuma arvuti ees ja kirjutama... närv...
No näis... Meil oli ärev öö. Kolmest saadik on Mimmu valutanud ja Vissu kihutas koju. Olin just sügavasse unne, uuesti, suikunud, kui kodus kõik äkki vaikseks jäi. Läksid haiglasse... Loodan, et koju tullakse juba pisipoisiga.
Ma olen ärevuses, niisuguses, et pea hakkas hullult valutama ja ma olin sunnitud tablette võtma. Andsin yteada ka meie Mimmu vanaemale, et vot nüüd vist läheb asjaks. Tema siis tuletas meelde, mis päeval sündis Mimmu ise. so reede. Tegeikult neljapäeva öö vastu reedet, nii umb esimestel minutitel. Kogu to sünnituskogemus on nii kohutav olnud, et ma siiani ei ole eriti mõelnudki sellele, aga nüüd tuli see, paar päeva tagasi, detailideni meelde.
Aga praegu ma pole vist võimeline istuma arvuti ees ja kirjutama... närv...
teisipäev, 13. september 2016
Teisipäeva hilisõhtu
Ma ei ole kadunud ja muutusi meie peres pole. Poiss püsib emme kõhus, teeb aegajalt valusid.
Ma lihtsalt tunnen, kuidas mul pole jaksu... mingi kahtlane väsimus on. Inspiratsioon puudub, et teha ka käsitööd. Nii on need paar päeva ka kulunud. Töö, pood, söögitegemine ja magamine... Muuks nagu jaksu pole. Loodan, et läheb üle :D !
Ma ei ole kadunud ja muutusi meie peres pole. Poiss püsib emme kõhus, teeb aegajalt valusid.
Ma lihtsalt tunnen, kuidas mul pole jaksu... mingi kahtlane väsimus on. Inspiratsioon puudub, et teha ka käsitööd. Nii on need paar päeva ka kulunud. Töö, pood, söögitegemine ja magamine... Muuks nagu jaksu pole. Loodan, et läheb üle :D !
reede, 9. september 2016
Reede
Pisike selgitus.Eilses postituses olilause, et "paps, poiss ja Mimmu on maal". Poiss on mu poeg, suur ja tugev mees.
Heits küsib, mida ma kirjutan... No mida? Ise peab mingis inglise lehel oma võõrkeelset muinasjutublogi ja mina nüüd ei saa siis oma kirjutamise soovi rahuldada (fuih, mis sõna... :D )
Aga pool meie pere on maal. Ja võtavad maha seda meie suurt kastanit. No, ega ikka ise ei võta, asjamehed teevad tööd. Mimmu käib nüüd pidevalt liikumas, et oma valu vähegi vaigistada. St otsib tegevust. Nii on temagi maal ja saadab mulle pilte ja videosid. aegajal taandub tuppa, sest enda valuga koos on hingel valus, sest see puu on olnud meie talukoha uhkus. Aga puu mahavõtmine on asjalikel meestel, koos väärt riistadega, käkitegu. Kurb on... puu vanus oli ju aukartustäratav ja ilma tema varjuta on kuidagi tühi. Aga kõik läheb kuhugi igavikku ja kes teab milleks kõik see hea on. Lohutus...
Ja mina.. kui ühest tervisehädast vaba, siis teine ründab. Ööga ei saanud ma oma väsinud selga kuidagi puhatud-sirutatud ja nüüd olen natuke "kõõbakas". Lonkan ja kummarduda ei saa. kuigi natuke on juba ka pipraplaaster aidanud ja tunnike pikutamist ka. Tööjuures korraga ehmatasin, kui õues madalal pingil istudes kramp selga lõi. Aga õnneks sain püsti. Seevastu taksost, millega oli vaja sõita, ma enam niihästi välja ei saanud. Loodan, et saan siiski nädalavahetusel puhates asjad joonde.
Ses suhtes on imelik, et meil pole, tööl õues, parajaid pinke-toole. On kolm nn pikka pinki kogu õue peale. Aga platsil on paarsada last ja hulga täiskasvanuid. Ka lapsed vajavad aegajalt istumist, rääkimata täiskasvanutest, kes peavad mitu tundi õues viibima. Vahepeal tahaks nagu oma jalgu ka puhata. Ega sa ikka mitu tundi ei jookse, kõnni, mängi liivakastis. Isegi lapsed ei taha ainult sibada. Ning lisaks tahavad lapsed omi mänge ka mängida ja ei taha suure inimese pidevat sekkumist või organiseerimist. Kui kogu aeg orgunnida ka vabamängu ajal, siis millal laps õpib omapead või iseseisvalt mängima? Ongi valmis inimene, kes ootab, et keegi juhendaks? Nii ei saa ju!
Täna tehti ettepanek hakata tegema ka natuke teise laadse paberitööga, kui ma siiani olen teinud. Ma olen saanud hakkama käsitöökaartidega, albumitega. Nüüd sooviti minu poolt tehtud karpi, käsitöökarpi A4 suuruses. Võtsin väljakutse vastu ja mõni päev hiljem ka alustan. Lahe ju! Jälle midagi uut õppida. No ja varjupaiga kaardid ootavad ka tegemist. Lubasin ju teha neile jõululaadale hulga kaarte. Ja oma lubadusi ma püüan täita.
Ahh jaa, uudis mida kuulda oli. Tartus on lahti sünnitusbuum. Eilse ööga sündis umb neli põnni ja usun tegelikult, et isegi rohkem. Nii, et kui meie noored tahavad perepalatit, siis Mimmu peab aga edasi valutama ja ootama, et poiss veel ei tuleks... :D
Aga nüüd tagasi pikali, et jätkata hiljem oma reedeõhtusi tegevusi. Mida teeb üks pereema (mis sest, et peres on ka suured inimesed) nädalavahetusel?
Pisike selgitus.Eilses postituses olilause, et "paps, poiss ja Mimmu on maal". Poiss on mu poeg, suur ja tugev mees.
Heits küsib, mida ma kirjutan... No mida? Ise peab mingis inglise lehel oma võõrkeelset muinasjutublogi ja mina nüüd ei saa siis oma kirjutamise soovi rahuldada (fuih, mis sõna... :D )
Aga pool meie pere on maal. Ja võtavad maha seda meie suurt kastanit. No, ega ikka ise ei võta, asjamehed teevad tööd. Mimmu käib nüüd pidevalt liikumas, et oma valu vähegi vaigistada. St otsib tegevust. Nii on temagi maal ja saadab mulle pilte ja videosid. aegajal taandub tuppa, sest enda valuga koos on hingel valus, sest see puu on olnud meie talukoha uhkus. Aga puu mahavõtmine on asjalikel meestel, koos väärt riistadega, käkitegu. Kurb on... puu vanus oli ju aukartustäratav ja ilma tema varjuta on kuidagi tühi. Aga kõik läheb kuhugi igavikku ja kes teab milleks kõik see hea on. Lohutus...
Ja mina.. kui ühest tervisehädast vaba, siis teine ründab. Ööga ei saanud ma oma väsinud selga kuidagi puhatud-sirutatud ja nüüd olen natuke "kõõbakas". Lonkan ja kummarduda ei saa. kuigi natuke on juba ka pipraplaaster aidanud ja tunnike pikutamist ka. Tööjuures korraga ehmatasin, kui õues madalal pingil istudes kramp selga lõi. Aga õnneks sain püsti. Seevastu taksost, millega oli vaja sõita, ma enam niihästi välja ei saanud. Loodan, et saan siiski nädalavahetusel puhates asjad joonde.
Ses suhtes on imelik, et meil pole, tööl õues, parajaid pinke-toole. On kolm nn pikka pinki kogu õue peale. Aga platsil on paarsada last ja hulga täiskasvanuid. Ka lapsed vajavad aegajalt istumist, rääkimata täiskasvanutest, kes peavad mitu tundi õues viibima. Vahepeal tahaks nagu oma jalgu ka puhata. Ega sa ikka mitu tundi ei jookse, kõnni, mängi liivakastis. Isegi lapsed ei taha ainult sibada. Ning lisaks tahavad lapsed omi mänge ka mängida ja ei taha suure inimese pidevat sekkumist või organiseerimist. Kui kogu aeg orgunnida ka vabamängu ajal, siis millal laps õpib omapead või iseseisvalt mängima? Ongi valmis inimene, kes ootab, et keegi juhendaks? Nii ei saa ju!
Täna tehti ettepanek hakata tegema ka natuke teise laadse paberitööga, kui ma siiani olen teinud. Ma olen saanud hakkama käsitöökaartidega, albumitega. Nüüd sooviti minu poolt tehtud karpi, käsitöökarpi A4 suuruses. Võtsin väljakutse vastu ja mõni päev hiljem ka alustan. Lahe ju! Jälle midagi uut õppida. No ja varjupaiga kaardid ootavad ka tegemist. Lubasin ju teha neile jõululaadale hulga kaarte. Ja oma lubadusi ma püüan täita.
Ahh jaa, uudis mida kuulda oli. Tartus on lahti sünnitusbuum. Eilse ööga sündis umb neli põnni ja usun tegelikult, et isegi rohkem. Nii, et kui meie noored tahavad perepalatit, siis Mimmu peab aga edasi valutama ja ootama, et poiss veel ei tuleks... :D
Aga nüüd tagasi pikali, et jätkata hiljem oma reedeõhtusi tegevusi. Mida teeb üks pereema (mis sest, et peres on ka suured inimesed) nädalavahetusel?
neljapäev, 8. september 2016
Neljapäeva õhtu
Ma olen elus.! :D
Terve päev teaduskeskuses, ülemeelikud ja ülierutatud põnnid ja lõpuks väsimus ja jonn, sest nii huvitav on ja tahaks ja tahhaks veel neid emotsioone..Vaesed väikesed inimesed, nii raske on ikka suurte maailmas.... Igatahes on päev läbi ja lastel oli tore. See oligi peamine!
Mimmu käis haiglas ära. Saadeti koju valutama. Ja no valutab ka. Ikka korralikult, aga veel asjaks ei lähe... esialgu. Aga muutused võivad tulla kohe, või ka kahe nädala järel alles. Kokkutõmbed on, ebaregulaarsed, emakakael on kinni. Poiss on samas juba nii all, kui veel saab. Samas kõndimine teeb ikka korralikku valu ja niisama istuma jääda ei tahaks. Soovitati panna sooja kotti ja võtta Paratsetamoli. Mimmu ütleski, et pole kogu raseduse valuvaigisteid võtnud ja nüüd siis hakka.
Nägimegi ämmakest ja Antsu ja siis sai ka hoiatatud, et võibolla tuleb juubelikink.
Viimasel ajal on Tormis Mimmuga palju koos. Ma täna naersin, et neil on nüüd siis isa-tütre kvaliteetaeg, enne kui tütrest ema saab ja siis enam isa jaoks aega pole.
Ja Tormis jääb veel haiguslehele edasi. Õmblused võeti välja, aga sõrm on tugevasti põletikus. Imestatigi, et pole palavikku andnud. Seepärast see sõrm sellist pidevat valu tegigi ja Tormis muretses ja kartis tänast päeva. Kartis just valu tegemist. Aga mu kallis mees on ju alati olnud kangelane, kui mõni haav või katkine koht on olnud. Nüüd siis ka temal nõrkusehood.
Praegu paps, poiss ja Mimmu on hetkel maal. Mimmu on niisama ajatäiteks kaasas. Maal tuleb meie suure kastani ümbrus tühjaks ja puhtaks teha, sest homme tulevad arboristid. Meie iidvana kastan tuleb maha võtta. Kohutavalt kahju, sest puu pakkus varju, oli hoovi ehe. Aga nüüd on ta muutunud juba ohtlikuks, sest tuleb välja, et seest on ta tühi ja suurema tormiga võib murduda. See kahju oleks juba märkimisväärselt suurem, kui see mida maksta töömeestele.
Kogu selle kirjutamise, vanematele piltide ja videolaadimiste vahel olen ma ka suutnud pitsa ahju panna. Vahel kohe kiida ennast, et oi kui tubli! :) Aga nüüd olen ma tõesti nii väsinud, et lükkan jalad sirgu ja hakkan unemaale valmistuma. Homme ju ka tööpäev.
Ma olen elus.! :D
Terve päev teaduskeskuses, ülemeelikud ja ülierutatud põnnid ja lõpuks väsimus ja jonn, sest nii huvitav on ja tahaks ja tahhaks veel neid emotsioone..Vaesed väikesed inimesed, nii raske on ikka suurte maailmas.... Igatahes on päev läbi ja lastel oli tore. See oligi peamine!
Mimmu käis haiglas ära. Saadeti koju valutama. Ja no valutab ka. Ikka korralikult, aga veel asjaks ei lähe... esialgu. Aga muutused võivad tulla kohe, või ka kahe nädala järel alles. Kokkutõmbed on, ebaregulaarsed, emakakael on kinni. Poiss on samas juba nii all, kui veel saab. Samas kõndimine teeb ikka korralikku valu ja niisama istuma jääda ei tahaks. Soovitati panna sooja kotti ja võtta Paratsetamoli. Mimmu ütleski, et pole kogu raseduse valuvaigisteid võtnud ja nüüd siis hakka.
Nägimegi ämmakest ja Antsu ja siis sai ka hoiatatud, et võibolla tuleb juubelikink.
Viimasel ajal on Tormis Mimmuga palju koos. Ma täna naersin, et neil on nüüd siis isa-tütre kvaliteetaeg, enne kui tütrest ema saab ja siis enam isa jaoks aega pole.
Ja Tormis jääb veel haiguslehele edasi. Õmblused võeti välja, aga sõrm on tugevasti põletikus. Imestatigi, et pole palavikku andnud. Seepärast see sõrm sellist pidevat valu tegigi ja Tormis muretses ja kartis tänast päeva. Kartis just valu tegemist. Aga mu kallis mees on ju alati olnud kangelane, kui mõni haav või katkine koht on olnud. Nüüd siis ka temal nõrkusehood.
Praegu paps, poiss ja Mimmu on hetkel maal. Mimmu on niisama ajatäiteks kaasas. Maal tuleb meie suure kastani ümbrus tühjaks ja puhtaks teha, sest homme tulevad arboristid. Meie iidvana kastan tuleb maha võtta. Kohutavalt kahju, sest puu pakkus varju, oli hoovi ehe. Aga nüüd on ta muutunud juba ohtlikuks, sest tuleb välja, et seest on ta tühi ja suurema tormiga võib murduda. See kahju oleks juba märkimisväärselt suurem, kui see mida maksta töömeestele.
Kogu selle kirjutamise, vanematele piltide ja videolaadimiste vahel olen ma ka suutnud pitsa ahju panna. Vahel kohe kiida ennast, et oi kui tubli! :) Aga nüüd olen ma tõesti nii väsinud, et lükkan jalad sirgu ja hakkan unemaale valmistuma. Homme ju ka tööpäev.
Neljapäev, 08.09
Mimmu on juba öö otsa valutanud. Ma juba varem naersin, et ära sel päeval sünnitama mine, sest mul ju lastega terve päev AHHAAs vaja olla. Ja nüüd ongi nii, et Tormis viib mu AHHAA juurde ja sealt edasi sõidavad nad haiglasse kontrolli. Vissule on ka teada antud, et olgu valmis Kaiust startima, kui asjaks läheb. Ta nii tahab ju oma pojakese sünni juures olla.
Ma olen närvis... tunnen, kuidas vererõhk tõuseb ja tiba nagu paanikat ajab... Ja nii armas on, kuidas mu kallis mees, tulevane vanaisa, on ka ärevil. surub aga emotsioone maha, õiendab koertega, puhib märkamatult... Ja ei torise üldse, et ta peab meile jälle taksojuhiks olema.
Kas tõesti Kaire sõnad lähevad täide (unenägu), et noored ei saa juubelile?
Mimmu on juba öö otsa valutanud. Ma juba varem naersin, et ära sel päeval sünnitama mine, sest mul ju lastega terve päev AHHAAs vaja olla. Ja nüüd ongi nii, et Tormis viib mu AHHAA juurde ja sealt edasi sõidavad nad haiglasse kontrolli. Vissule on ka teada antud, et olgu valmis Kaiust startima, kui asjaks läheb. Ta nii tahab ju oma pojakese sünni juures olla.
Ma olen närvis... tunnen, kuidas vererõhk tõuseb ja tiba nagu paanikat ajab... Ja nii armas on, kuidas mu kallis mees, tulevane vanaisa, on ka ärevil. surub aga emotsioone maha, õiendab koertega, puhib märkamatult... Ja ei torise üldse, et ta peab meile jälle taksojuhiks olema.
Kas tõesti Kaire sõnad lähevad täide (unenägu), et noored ei saa juubelile?
kolmapäev, 7. september 2016
Kolmapäeva öö
Ma lubasin ja oma lubadusi ma täidan. Oi, kui raske oli leida sobivad toonis kaunistusi- lillat pitsi, lilli jne. Aga loodan, et sobib see, mis mu hankida õnnestus. Ja nüüd ese, mille valmistasin. Kohe kahe nurga alt...
Jällegi liimköites, aga natuke erinev eelmisest. Ajaga õpin ja usun, et järgmine tuleb juba hulga parem. Usun ka, et siia küsitakse kaarti juurde, aga täna ma pole enam võimeline seda tegema.
Homme tõotab tulle tore aga raske päev. Veedame lastega enamiku päevast AHHAA keskuses. Läheme hommikul töötuppa, siis lasteada sööma, magama ja peale oodet kohe tagasi. Ja lastele tullakse järele ka AHHAAsse. Huvitav?
Nüüd meie oodatavast pisipoisist ka. Mimmu käis täna ämmaka juures. Poiss on juba alla laskunud ja natuke laisemaks jäänud, nii et kaua pole enam jäänud. Huvitav, kas laupäevaks, oma teise nn vanaisa juubeliks tuleb ära? Kui ei, siis saame veel kõik koos ka pidule minna...
Ma lubasin ja oma lubadusi ma täidan. Oi, kui raske oli leida sobivad toonis kaunistusi- lillat pitsi, lilli jne. Aga loodan, et sobib see, mis mu hankida õnnestus. Ja nüüd ese, mille valmistasin. Kohe kahe nurga alt...
Homme tõotab tulle tore aga raske päev. Veedame lastega enamiku päevast AHHAA keskuses. Läheme hommikul töötuppa, siis lasteada sööma, magama ja peale oodet kohe tagasi. Ja lastele tullakse järele ka AHHAAsse. Huvitav?
Nüüd meie oodatavast pisipoisist ka. Mimmu käis täna ämmaka juures. Poiss on juba alla laskunud ja natuke laisemaks jäänud, nii et kaua pole enam jäänud. Huvitav, kas laupäevaks, oma teise nn vanaisa juubeliks tuleb ära? Kui ei, siis saame veel kõik koos ka pidule minna...
teisipäev, 6. september 2016
Teisipäev, 06.09
Ma olen väsinud. Nii väsinud, et tahaks kuhugi pimedasse kaevuda ja ennast ära kaotada. Pisipoiss oma emme kõhus tekitab vastakaid tundeid. Tormis oma valutava sõrme ju nohuga... Heitsi koolialgus ja usinus... Aga mina ei ole usin... Nagu oleks juba aastakümneid korraga tööl olnud ja puhkust poleks vahepeal olnudki. No jah, ega terviski pole päris korras. Eile õhtul ja öösel oli köhides erldunud skreedis verekiude. Päeval õnneks pole ma nii köhinud. Eks näis, mis öö toob. Aga kui on midagi tõsist, kuidas siis saab vastsündinud majja tulla? Lähen kodust ära?
Oh jah... Sellised mõtted on pidevalt. Õnneks tööl on töömõtted. Aga ma ju ei taha olla mingi paanitseja!
Vanaemadus pidi nii õnnelik olema. Aga mina olen nagu vana närvihaige. Mõtlen igasugu lollusi ja näen tobedaid unenägusid. Küll ma istun maja ees vestupotil ja pühin käega ennast paksemast, siis näen juba sündinud väikemeest ja neid tema armsaid silmi, siis mingit rallimist.. no sihukene jaburus käib peas ringi. Viimasel ajal olen oma lullasid lihtsalt tagasi hoidnud, ei ole üles märkinud. Midagi toimub minu "teisel tasnadil", et ma vajan vasrti kedagi, kes mu lihtsalt paika "ehmataks"!
Ahh jaa. Minu järgmine blogisissekanne sai Pere ja Kodu netilehele. Natuke hüplik ja au toimetajale, kes osaks ta natuke tasakaalu panna.
Ma olen väsinud. Nii väsinud, et tahaks kuhugi pimedasse kaevuda ja ennast ära kaotada. Pisipoiss oma emme kõhus tekitab vastakaid tundeid. Tormis oma valutava sõrme ju nohuga... Heitsi koolialgus ja usinus... Aga mina ei ole usin... Nagu oleks juba aastakümneid korraga tööl olnud ja puhkust poleks vahepeal olnudki. No jah, ega terviski pole päris korras. Eile õhtul ja öösel oli köhides erldunud skreedis verekiude. Päeval õnneks pole ma nii köhinud. Eks näis, mis öö toob. Aga kui on midagi tõsist, kuidas siis saab vastsündinud majja tulla? Lähen kodust ära?
Oh jah... Sellised mõtted on pidevalt. Õnneks tööl on töömõtted. Aga ma ju ei taha olla mingi paanitseja!
Vanaemadus pidi nii õnnelik olema. Aga mina olen nagu vana närvihaige. Mõtlen igasugu lollusi ja näen tobedaid unenägusid. Küll ma istun maja ees vestupotil ja pühin käega ennast paksemast, siis näen juba sündinud väikemeest ja neid tema armsaid silmi, siis mingit rallimist.. no sihukene jaburus käib peas ringi. Viimasel ajal olen oma lullasid lihtsalt tagasi hoidnud, ei ole üles märkinud. Midagi toimub minu "teisel tasnadil", et ma vajan vasrti kedagi, kes mu lihtsalt paika "ehmataks"!
Ahh jaa. Minu järgmine blogisissekanne sai Pere ja Kodu netilehele. Natuke hüplik ja au toimetajale, kes osaks ta natuke tasakaalu panna.
pühapäev, 4. september 2016
Laupäev on läbi... pühapäev on käes
Vaatasin telekast meie röökurbändi Pariisi seikust ja minus tekkis raev...
(kes krt teab, kust tuli, pole nagu üldse minu moodi,
olla raevukas
ja mitte olla leebe,
leebe nagu mind kord siia ilma loodi)...
RAEV
Vaatasin telekast meie röökurbändi Pariisi seikust ja minus tekkis raev...
(kes krt teab, kust tuli, pole nagu üldse minu moodi,
olla raevukas
ja mitte olla leebe,
leebe nagu mind kord siia ilma loodi)...
RAEV
Kadunud on kuhugile minu enda närvid,
maailm kaotas ära lisaks erinevad värvid.
Sisemuses kostaks nagu tormiline hüüe-
pista p....e oma edasine püüe!
Jäta maha oma väikekondanlane mina,
otsi üles sisemine karjuv tappev püssitina,
anna valu kandadele, nukkidele, jalgadele,
aja ära koorem, mida pannakse su õlgadele.
Rebi vabaks oma sisemine sära,
lase minna kõlavalt ja pauguga ta ära.
Ole ise omapära teener, ole isemoodi,
värvikas ja üldse mitte veenev...
Ole vaba nagu lendlev sügisene leht,
nagunii sa oled igatpidi kehv...
seda sulle sisendatud ammu,
näita nüüd sa oma tegelikku rammu!
Jõhker, kui halb on olla! Jõin lausa Coldrexi ära ja nüüd piinlen kuumahoogude käes, lisaks valutava liigesed ja vasakul pool rinnakus pigistab. Oli seda siis nüüd vaja?
No ja noored on ka maalt tagasi, sest ega see Mimmugi normaalne ole oma nohuga. Kuidas see pisipoisile võib mõjuda?
Ja Tormis jonnis ja jäi maale, kuigi endal oli ikka nii kehv, et otsis juba tee tegemise materjali.
No ja Heits jõi ka Colderxit, sest temalgi on kehv enesetunne. Lisaks julges ta rääkida, et näeb viimasel ajal väga halbu ja kummalisi unenägusid. Tunneb, et keegi segab teda. Lasin küünlaga toale paar tiiru peale teha.
Kell on 1.07 ja väljas on mingi eriti suur paduvihma hoog. Kuidas Tormis küll maalt tagasi saab?
Noored panid pisipoisi voodi kokku, lisaks veel voodikaruselli. Oi, kuidas mulle see kiirustamine ei meeldi! No ei ole veel vaja kiirustada! Kusjuures tuli välja, et nad ostsid ikkagi mingi kiiksuga voodi ja ühed lisaaugud tuleb endal juurde teha, sest voodi põhi on alguse jaoks liiga madalal. Mimmu, nagu iga noor äsjasünnitanud naine, on ju õrna selgaga. No ja lapse voodisse panekul tuleb tal korralikult kummardada, see mõjub seljale halvasti. Loodan, et väimees homme selle vea likvideerib...
Tundub, et ma olen nüüd lausa jõhkralt närvihaige ja pabistan väga selle ilmakodaniku pärast. Ikka hullult pabistan! Mida lähemale sünnituse aeg tuleb, seda rohkem ma kardan. Meenub minu enda esimene sünnitus ja see toorus jõhkrus ebainimlikkus, mis mõne tohtri puhul välja lõi. Ja, mis oleks minul ja Mimmul võinud elu maksta. Aga esmasünnitus ongi ju raske... kuidas mu laps saab selle valuga hakkama? Kuidas pisipojaga lood on?
Kuidas me loomad ära kohandame? Mona on juba nüüd nagu peksasaanu... hingevalu on selline, et isegi magama vist ei saa minna... Küll on hea, et on veel üks puhkepäev ees...
maailm kaotas ära lisaks erinevad värvid.
Sisemuses kostaks nagu tormiline hüüe-
pista p....e oma edasine püüe!
Jäta maha oma väikekondanlane mina,
otsi üles sisemine karjuv tappev püssitina,
anna valu kandadele, nukkidele, jalgadele,
aja ära koorem, mida pannakse su õlgadele.
Rebi vabaks oma sisemine sära,
lase minna kõlavalt ja pauguga ta ära.
Ole ise omapära teener, ole isemoodi,
värvikas ja üldse mitte veenev...
Ole vaba nagu lendlev sügisene leht,
nagunii sa oled igatpidi kehv...
seda sulle sisendatud ammu,
näita nüüd sa oma tegelikku rammu!
Jõhker, kui halb on olla! Jõin lausa Coldrexi ära ja nüüd piinlen kuumahoogude käes, lisaks valutava liigesed ja vasakul pool rinnakus pigistab. Oli seda siis nüüd vaja?
No ja noored on ka maalt tagasi, sest ega see Mimmugi normaalne ole oma nohuga. Kuidas see pisipoisile võib mõjuda?
Ja Tormis jonnis ja jäi maale, kuigi endal oli ikka nii kehv, et otsis juba tee tegemise materjali.
No ja Heits jõi ka Colderxit, sest temalgi on kehv enesetunne. Lisaks julges ta rääkida, et näeb viimasel ajal väga halbu ja kummalisi unenägusid. Tunneb, et keegi segab teda. Lasin küünlaga toale paar tiiru peale teha.
Kell on 1.07 ja väljas on mingi eriti suur paduvihma hoog. Kuidas Tormis küll maalt tagasi saab?
Noored panid pisipoisi voodi kokku, lisaks veel voodikaruselli. Oi, kuidas mulle see kiirustamine ei meeldi! No ei ole veel vaja kiirustada! Kusjuures tuli välja, et nad ostsid ikkagi mingi kiiksuga voodi ja ühed lisaaugud tuleb endal juurde teha, sest voodi põhi on alguse jaoks liiga madalal. Mimmu, nagu iga noor äsjasünnitanud naine, on ju õrna selgaga. No ja lapse voodisse panekul tuleb tal korralikult kummardada, see mõjub seljale halvasti. Loodan, et väimees homme selle vea likvideerib...
Tundub, et ma olen nüüd lausa jõhkralt närvihaige ja pabistan väga selle ilmakodaniku pärast. Ikka hullult pabistan! Mida lähemale sünnituse aeg tuleb, seda rohkem ma kardan. Meenub minu enda esimene sünnitus ja see toorus jõhkrus ebainimlikkus, mis mõne tohtri puhul välja lõi. Ja, mis oleks minul ja Mimmul võinud elu maksta. Aga esmasünnitus ongi ju raske... kuidas mu laps saab selle valuga hakkama? Kuidas pisipojaga lood on?
Kuidas me loomad ära kohandame? Mona on juba nüüd nagu peksasaanu... hingevalu on selline, et isegi magama vist ei saa minna... Küll on hea, et on veel üks puhkepäev ees...
laupäev, 3. september 2016
Ikka veel laupäev.
Täielikult nässu läinud päev, olgugi, et äratus oli vara. Igatahes on minu jaoks nüüd sügis saabunud, sest sellist kurguvalu pole juba tükil ajal olnud. Saan aru Mimmust, kes valutas kurku ja jäi nohusse alles eelmsel nädalal. Nii ma veedangi oma päeva sooja teki sees, soe jook süles ja nina nohisemas. No köha on muidugi ka, aga see käib minuga nagunii kaasas, st see ei ole märkimistvääriv.
Poisi voodi osteti ära, sest minu vana ja üle sajandi vana voodi on küll kasutatav, aga ikkagi juba ajahambast puretud ja jääb hoopis maakoju. Nagunii hakkavad noored kevadest saadik seal olema rohkem.
Teen nüüd ühe tassi sooja jooki veel ja võtan värsket meeleiba ka ja siis otsustan, mida edasi teha. Kas hakata kaarte vorpima või jään edasi teleka ette teki alla? Nagunii muudeks asjadeks mu lihtsalt jaksu pole. Imelik on see, et on ka palaviku tunne, aga seda mul kindlasti pole.
Ja kuna Mimmu on ikka niivõrd lõpprase, siis maale nad enam ööseks ei jää. Eile vaatasid teda ka vanad töökaaslased lastestomist ja vanemõde katsus kõhtu ja ütles, et nädalakese maksimum, siis on poiss käes. Peaasi, et see nohu järgi jääb, sünnitusel on ju hingamine ülitähtis. Aga Mimmu on nii hell, ma tegelikult väga kardan tema pärast...
Lisan juurde... Mimmu ja Vissu jõudsid maale ja tuli välja, et minu kallis meheke on ka tõbine. Täiesti nohus ja köhas.... Kust me selle viiruse siis nüüd saime?
Täielikult nässu läinud päev, olgugi, et äratus oli vara. Igatahes on minu jaoks nüüd sügis saabunud, sest sellist kurguvalu pole juba tükil ajal olnud. Saan aru Mimmust, kes valutas kurku ja jäi nohusse alles eelmsel nädalal. Nii ma veedangi oma päeva sooja teki sees, soe jook süles ja nina nohisemas. No köha on muidugi ka, aga see käib minuga nagunii kaasas, st see ei ole märkimistvääriv.
Poisi voodi osteti ära, sest minu vana ja üle sajandi vana voodi on küll kasutatav, aga ikkagi juba ajahambast puretud ja jääb hoopis maakoju. Nagunii hakkavad noored kevadest saadik seal olema rohkem.
Teen nüüd ühe tassi sooja jooki veel ja võtan värsket meeleiba ka ja siis otsustan, mida edasi teha. Kas hakata kaarte vorpima või jään edasi teleka ette teki alla? Nagunii muudeks asjadeks mu lihtsalt jaksu pole. Imelik on see, et on ka palaviku tunne, aga seda mul kindlasti pole.
Ja kuna Mimmu on ikka niivõrd lõpprase, siis maale nad enam ööseks ei jää. Eile vaatasid teda ka vanad töökaaslased lastestomist ja vanemõde katsus kõhtu ja ütles, et nädalakese maksimum, siis on poiss käes. Peaasi, et see nohu järgi jääb, sünnitusel on ju hingamine ülitähtis. Aga Mimmu on nii hell, ma tegelikult väga kardan tema pärast...
Lisan juurde... Mimmu ja Vissu jõudsid maale ja tuli välja, et minu kallis meheke on ka tõbine. Täiesti nohus ja köhas.... Kust me selle viiruse siis nüüd saime?
Laupäev, 3.sept.
Leitud lullad, mis pärinevad eelmistest aastatest. Vist 03.09.2015
Tahaks olla "poliitkorrektne"...
Tahaks olla pai...
Tahaks leida sõnu hetkel..
Maailm oleks ikka lai..
Leitud lullad, mis pärinevad eelmistest aastatest. Vist 03.09.2015
Tahaks olla "poliitkorrektne"...
Tahaks olla pai...
Tahaks leida sõnu hetkel..
Maailm oleks ikka lai..
Sõnu neelan,
pole vaja kisa,
kasvatus ju keelab,
kannatus on visa...
Tuleb aeg, kus avan kaardid,
aga kas siis ikka?
"Poliitkorrektsus" nülib staarid...
suhtesaaga pikka...
Kõik inimesed pidid olema ju head!?
Kui midagi saab katki minna,
siis seda ta ka teeb.
Kui kedagi saad unustada,
seda kindlasti nüüd tee.
On teada- tunda tõsi see,
et armsaks vägisi ei saa
ning
pole mõtet jätkata.
Kui korra- kaks sa tõrjutud,
siis lõpeta kõik suhtlused...
Mis mõtet ennast eitada,
sa sõprust üles näidata.
No pole mitut põske keerata,
kui antud esimene laks.
Selg keera vastu lööjale,
pisarad siis neelata
ja
lahku püsti päi!
pole vaja kisa,
kasvatus ju keelab,
kannatus on visa...
Tuleb aeg, kus avan kaardid,
aga kas siis ikka?
"Poliitkorrektsus" nülib staarid...
suhtesaaga pikka...
Kõik inimesed pidid olema ju head!?
Kui midagi saab katki minna,
siis seda ta ka teeb.
Kui kedagi saad unustada,
seda kindlasti nüüd tee.
On teada- tunda tõsi see,
et armsaks vägisi ei saa
ning
pole mõtet jätkata.
Kui korra- kaks sa tõrjutud,
siis lõpeta kõik suhtlused...
Mis mõtet ennast eitada,
sa sõprust üles näidata.
No pole mitut põske keerata,
kui antud esimene laks.
Selg keera vastu lööjale,
pisarad siis neelata
ja
lahku püsti päi!
reede, 2. september 2016
neljapäev, 1. september 2016
Neljapäev 01.09
Ja ongi alanud uus õppeaasta. Palju on ees ja mõnigi asi hirmutab. Tööjuures on kooliminev rühm. Lasteaias on vaja osaleda mitmes töögrupis. Lastega palju ringi rännata ja lisaks nad kooliküpseks küpsetada...
Ma oleksin tahtnud uuesti õppima minna, aga kuna mul on sel aastal vaja hoopis õppida vanaemadust, siis küll jõuab hiljem ka... Käisime täna Vissu õetütre Kaisa koolisaatmise peol. Nii mõnus omade koosviibimine õues laua taga. Kodune söök ja omad ümberringi. aga tagasi tulles on pisipoiss teinud Mimmule valu, keerab ja pöörab kõhus nii, et kõhu kuju pidevalt muutub. Lisaks on nüüd kõht ka väga toonuses. Loodame, et ööga läheb see üle, siis kui Mimmu magada saab. Ning üllatav on, et kõht on juba niipalju muutunud, st allapoole vajunud, et annab märku lähinädalate muutustest. Minu hirm on ikka, et jõuaks ikka Vissu kohale, et olla Mimmule toeks. Et tulevane emme suudaks ise sünnitusega hakkama saada. Või, et me oleks ikka läheduses, kui on vaja hakata haiglasse minema.
Õnneks on Tormisel puhkus. Puhkus, mis haigusleheks üle küll läks, aga ta saab vähemalt olla kättesaadav, kui tõesti "asjaks" läheb. Kas ma ise olen valmis? Tõeliselt vist ikka veel ei ole... ma kardan seda valu, valu, mida mu laps peab tundma. Esimese lapsega ei oska sa ju ka kuidagi olla. Vähemalt mina ei osanud sel kaugel ajal, nõukaaja karmides tingimustes. Hiljem olin ma küll tavaline ja isegi rahulik sünnitaja. Sain vapralt karjumata ja suure mõmisemisega ennast ja last aidata. Täna just meenus, kuidas ma tegin suure mõmmiku mõminat ja sügavalt tulevat mõrinat teha, sellist ürgset häält. Jube hästi aitas mind.
Minu ilus suur valge album leidis omaniku üles. Sai siis lõpuks töökaaslasele ära kingitud. Ainult et mul on tunne, nagu ma oleks selle pähe määrinud naistele, et vot peate just välja tegema! Nii loll tunne on...
Aga homme veel tööle ja juba mitmes töönädal peale puhkust on jällegi läbi. See tähendab ka palgapäeva lähenemist :D
Ahh jaa! Ma sain jälle raamatuid kaanetada, kuigi Heits oli üle poole ise juba kaanetanud. Päris tore oli meenutada kunagi õpitut. See on vist nii selge, et saaks ka pimesilmi tehtud. Ikkagi karastus kooli raamatukogust ja kolmest koolilapsest. Võiks lausa teistele tunde anda. Eputis :P
Ja ongi alanud uus õppeaasta. Palju on ees ja mõnigi asi hirmutab. Tööjuures on kooliminev rühm. Lasteaias on vaja osaleda mitmes töögrupis. Lastega palju ringi rännata ja lisaks nad kooliküpseks küpsetada...
Ma oleksin tahtnud uuesti õppima minna, aga kuna mul on sel aastal vaja hoopis õppida vanaemadust, siis küll jõuab hiljem ka... Käisime täna Vissu õetütre Kaisa koolisaatmise peol. Nii mõnus omade koosviibimine õues laua taga. Kodune söök ja omad ümberringi. aga tagasi tulles on pisipoiss teinud Mimmule valu, keerab ja pöörab kõhus nii, et kõhu kuju pidevalt muutub. Lisaks on nüüd kõht ka väga toonuses. Loodame, et ööga läheb see üle, siis kui Mimmu magada saab. Ning üllatav on, et kõht on juba niipalju muutunud, st allapoole vajunud, et annab märku lähinädalate muutustest. Minu hirm on ikka, et jõuaks ikka Vissu kohale, et olla Mimmule toeks. Et tulevane emme suudaks ise sünnitusega hakkama saada. Või, et me oleks ikka läheduses, kui on vaja hakata haiglasse minema.
Õnneks on Tormisel puhkus. Puhkus, mis haigusleheks üle küll läks, aga ta saab vähemalt olla kättesaadav, kui tõesti "asjaks" läheb. Kas ma ise olen valmis? Tõeliselt vist ikka veel ei ole... ma kardan seda valu, valu, mida mu laps peab tundma. Esimese lapsega ei oska sa ju ka kuidagi olla. Vähemalt mina ei osanud sel kaugel ajal, nõukaaja karmides tingimustes. Hiljem olin ma küll tavaline ja isegi rahulik sünnitaja. Sain vapralt karjumata ja suure mõmisemisega ennast ja last aidata. Täna just meenus, kuidas ma tegin suure mõmmiku mõminat ja sügavalt tulevat mõrinat teha, sellist ürgset häält. Jube hästi aitas mind.
Minu ilus suur valge album leidis omaniku üles. Sai siis lõpuks töökaaslasele ära kingitud. Ainult et mul on tunne, nagu ma oleks selle pähe määrinud naistele, et vot peate just välja tegema! Nii loll tunne on...
Aga homme veel tööle ja juba mitmes töönädal peale puhkust on jällegi läbi. See tähendab ka palgapäeva lähenemist :D
Ahh jaa! Ma sain jälle raamatuid kaanetada, kuigi Heits oli üle poole ise juba kaanetanud. Päris tore oli meenutada kunagi õpitut. See on vist nii selge, et saaks ka pimesilmi tehtud. Ikkagi karastus kooli raamatukogust ja kolmest koolilapsest. Võiks lausa teistele tunde anda. Eputis :P
Tellimine:
Postitused (Atom)