Ma olen väsinud. Ma ei kujuta ette kuidas mu tütreke seda vastu peab, aga minu sisemus on juba kokkukuivanud. Mimmul on pidevalt valud, tõusevad, telefoniäpp annab teada, et paki asjad ja mine haiglasse ja siis... tunnike vaikust. Siis jälle valuhoog ja teatud aja järel jälle ja jälle ja lootus hakkab juba tulema... Siis tunnine vaikus... Nii on ta magamata, kurnatud ja otsib aga lohutust liikumisest, mis on juba vaevaline. Nüüdki läksid nad Vissu tööbussi remontima, ikka noorik kaasas, et aga liikuda saaks...
Eile õhtul oli Mimmul selline seljavalu, et ta ei saanud isegi jalgu alla. Natuke aitas massaz. Ja ta ei julge enam haiglasse ka minna, sest valud on ju ebakorrapärased ja seljavaluga sünnitama ei lasta jne... see kõik on üks suur masendus.... JA MA EI OSKA OMA LAST JA TEMA ABIKAASAT AIDATA KA! Kuigi väga väga tahaks.
Minu sisemuses on nüüd üks suur paanika! Mis mõttes see niikaua aega võtab? Kaua see emakas siis ometi avaneb, et ta ei saa haiglasse minna (kuhu ta ilmselgelt nüüd juba kardab minna, et teda jälle koju ei saadetaks)? Tal ju on määrimine, kuigi viimase ämmaka sõnul tavaline... tavaline?! Ma olen kolm last sünnitanud ja see kõik ei võtnud pooltki sellist aega. Ja mul ei ole olnud kiired sünnitused, olen vajanud abi jne. Kõige rohkem kardan ma pisipoisi pärast. Ta on ju nii all, nii kitsastes tingimustes ja mismoodi see pikk "õieavamine" talle ometi mõjub?
Tahaks nutta ja panna pea kuhugi kaugesse koopasse ja üldse maailma mitte näha. Isegi jõud on kadunud ja mitte midagi ei taha teha. Täielik deprekas kohe...
Mis toimub mu lapse mõtetes?
Eile oli 9 sünnitust TÜK-s. Tänase hommikuga juba neli, st selle aja peale juba rohkem. Eilegi sündis meie noorte tutvusringkonnas kaks pisipiigat. Palju õnne nende vanematele! Seda enam on meie noorte olukord "nutune". Mitmes nädal valusid, viimased päevad eriti kurnavad ja ei midagi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar