Ikka veel laupäev.

Täielikult nässu läinud päev, olgugi, et äratus oli vara. Igatahes on minu jaoks nüüd sügis saabunud, sest sellist kurguvalu pole juba tükil ajal olnud. Saan aru Mimmust, kes valutas kurku ja jäi nohusse alles eelmsel nädalal. Nii ma veedangi oma päeva sooja teki sees, soe jook süles ja nina nohisemas. No köha on muidugi ka, aga see käib minuga nagunii kaasas, st see ei ole märkimistvääriv.
Poisi voodi osteti ära, sest minu vana ja üle sajandi vana voodi on küll kasutatav, aga ikkagi juba ajahambast puretud ja jääb hoopis maakoju. Nagunii hakkavad noored kevadest saadik seal olema rohkem.
Teen nüüd ühe tassi sooja jooki veel ja võtan värsket meeleiba ka ja siis otsustan, mida edasi teha. Kas hakata kaarte vorpima või jään edasi teleka ette teki alla? Nagunii muudeks asjadeks mu lihtsalt jaksu pole. Imelik on see, et on ka palaviku tunne, aga seda mul kindlasti pole.
Ja kuna Mimmu on ikka niivõrd lõpprase, siis maale nad enam ööseks ei jää. Eile vaatasid teda ka vanad töökaaslased lastestomist ja vanemõde katsus kõhtu ja ütles, et nädalakese maksimum, siis on poiss käes. Peaasi, et see nohu järgi jääb, sünnitusel on ju hingamine ülitähtis. Aga Mimmu on nii hell, ma tegelikult väga kardan tema pärast... 
Lisan juurde... Mimmu ja Vissu jõudsid maale ja tuli välja, et minu kallis meheke on ka tõbine. Täiesti nohus ja köhas.... Kust me selle viiruse siis nüüd saime?