Teisipäeva õhtu...

Milline segadus ja vahepealne hirm...
Kuidas saab sünnitusmajas antud lapse hooldusjuhised olla nii vastukäivad Lastehaigla vastsündinute osakonna omadest? Meie pisike käis täna arsti juures ja sealt saadeti cyto Lastehaiglasse, sest nabake oli halvaks läinud. St, et see nabakönt polnud ära tulnud loomulikul teel vaid oli kuidagi nii kinni jäänud, et haav seal alla oli muutunud mädaseks. Ja nabapuhastusjuhised jäid ka napiks. Õnneks põletikku ei olnud ja peale nabaköndi eemaldust ei veritsenud, küll ajas mingit läga välja. Anti kaasa rohud ja õpetused, kuidas hooldada ja millega. Kui sünnitusmajas ei soovitatud/lubatud kasutada briljantrohelist, siis nüüd tuli välja, et see ongi ainuvõimalik ravi ja lisati AB salv. (minugi eelis oli just roheline ja ma siiralt imestasin, et seda ei lubatud). Homme jälle näitama haiglasse ja nii terve see nädal. Aga peab ütlema, et poiss on tõesti rahulikum ka. No ja siis tuli välja, et ei tohi see emme midagi halvaad süüa ja muidki asju, mis pidi küll piima tegema juurde, aga on super allergeen. No ega praegu poisist näha pole, aga eile sõi Mimmu vägisi halvaad, no pole see ta lemmik, ja tänaseks on nägu täpiline. Vot piimategijat! Samuti ei lubatud poisi pesuvette ja poissi üldse määrida beebiõliga, et ta nahk, mis on kestendav, pidavat ise korda minema. Nüüd tuleb poissi iga päev õlitada- kreemitada, sest see kuiv ja kestendav nahk võib muutuda haavandiliseks. Vot siis arusaamu! Noor ema oli nii paanikas ja segaduses, sest talgi ju alles esmased kogemused...
Aga oma pojakese perearstiga on noored väga rahul, sõbralik ja väga hooliv. Ka lastehaigla personal on imetore ja pidid olema sellised, et ei räägi, et "vot see ja see haige" vaid, "lähen nüüd Remile rohtu viima", "Tormile on vaja kraadiklaas panna" jne. St iga pisike patsient on neile väike isiksus ja nimega tegelane. Mitte umbisikuline patsient. Jube vahva! Aga remonti vajab see väga vajalik hoone väga! Tõsine nõukaaeg on olme kohapealt.
Nii vahva, et nad tulid jalutades mulle bussivastu ja me käisime ka koos jalutamas. Käisime ka poest läbi ja ostsime õhtusöögi ained ära. Mimmu selg on veel nõrk ja ta tunnistab, et ei jaksa palju kõndida. Lihtsalt selg hakkab valutama. Ja arusaadav ka, sest ega asjata olnud vanasti naistel nn "nurgavoodi aeg". Nädal on ju alles pojakese sünnist ja noor emme on niigi tubli ja asjalik olnud.
Aga mina... ma ei jõua enam niipalju arvuti juures olla :D Aeg on nagu sisustatud ja mis salata, eks ma täna isegi magasin päeval, st õhtupoole. Kuidagi väsinud on olla.
Homme ootab ees suur väljakutse. Me läheme rühmaga rabasse. Mina ei talu sookailu ja see võib olla päris kurnav kogemus. Aga võtme positiivselt ja astmarohud ning peavalurohi kotti ning päris huvitav saab olema. Seda enam, et lubatakse esimest sügistormi...


Heitsil on kurb meel. Üks tema kaugelt tuttav, aga klassivenna parim sõber lahkus... arvata, et vabatahtlikult. See kogemus on pannud minu pesamuna mõtlema ja tõi isegi pisarad silma. Aga see on elu, oma valu ja erinevate tahkudega.  Kahju on vanematest, sõpradest ja klassikaaslastest. Päris ränk see hingevalu, mis jääb enesetapu tegija lähedastele. Ma ju tean...