Esmaspäeva hommik.
No nagu oli arvata, siis enam polegi niipalju aega, et iga hetk või iga päev sissekannet tegema hakata.
Nädalavahetusel kasteti ära titevarbad. Mille peale kõigi kohalolnud meeste naised ütlesid: "Remi varbad on nii kastetud, et issi ja ta sõbrad ei saa pikka aega linnaluba!"
Tädi Marge ja onu Tamps on meil nüüd tihedad külalised. Remil on juba neid aegu, kus ta uudistab maailma. Ei maga koguaeg. 
Esimesed jalutuskäigudki tehtud. Piima on ja ei ole, nii on Mimmu sunnitud andma ka RPA-d. Ning poiss teeb sellist tissistreiki, et vahel on lausa hale kuulata. Aga noor emme ei jäta jonni ja ikka õpib ja õpetab last rinnale.
Aga lühidalt, et me kõik kohaneme. Remi issi läks tänasest tööle ja emme peab osa päevast üksi hakkama saama. Ka õueskäimise ja vankri parkimisega.
Homme siis arstile. Eks näis, kas see väike ilmaime ka juurde on võtnud.
Tegelikult on mul plaan kirjutada Mimmu jutu ja soovi  järgi pikemalt kogu poisi saamislugu, sest noore ema hingel on ikka päris mitu okast, aga ka roosi :) . Nii, et okasteta roose pole eriti olemas...
Mina ise? Olin eile õhtuks ikka väga väsinud, sest mul oli ka paar tellimustööd ja mõte kiilus kinni ning materjalist tuli puudus. Aga tänu laupäevaöisele (millest ma natuke ka hiljem kirjutan) südamevalu/ ülevalolekule, kadus pühapäeva õhtuks mu naeratus. Oli vaid üks suur soov olla üksi ja magada. No see viimane isegi õnnestus. Nüüd pesumasin tööle, triikraud sooja, sest poisi riided tahavad triikimist ja siis juba tööle.
Algab tavaelu!