Laupäev

Me oleme kõik kodus, ei valetan, Tormis sõitis maakoju. Teeb seal natuke tööd ja ravib maarohtude ja võlukommetega oma näppu. Aga jah, me oleme muidu kõik kodus.
Mimmu ja Vissu saadeti koju. Kokkutõmbed on, eritis on, aga avatust pole niipalju, et saaks sünnitada. Valusid oli päevapeale ikka megahulga, kõndimine ka raskendatud ja väga valulik. Kuid isegi pikk jalutuskäik ei mõjunud ja nii on nad kodus. Plaanivad minna Paunvere väljanäitusele. Ma lubasin kaasa minna, aga tegelikult hakkan tegelema majapidamistöödega ja võibolla õhtul ka käsitööga.
Kuidas ühe pisipoisi tulek niikaua aega võtab? Mimmu ütles, et ta tunneb ennast jube simulandina ja nüüd ei julgegi enam haiglasse minna. Eilne ämmakas, kes neid unistest peast vastu võttis, endal padjamuster põsel ja käevarrel, oli olnud tõre ja juba sisenemisel oli pahurdanud, et ei te sünnita täna kedagi. Nüüd on noorel emmel mure, et kui valud tulevad, siis missugune neist jälle see on, millega võib haiglasse minna? Eile olid valude-kokkutõmmete vahed juba 5 kuni 7 min, kui otsustati. Ma küll rääkisin, et see on ju isemoodi valu, aga no eilsed valud olidki olnud hoopis teisemad kui varasemad. Sellised, mis isegi kõndida ei lasknud.... Eks näis, kas see nädalavahetus muutusi ka toob?