Teisipäev, 06.09

Ma olen väsinud. Nii väsinud, et tahaks kuhugi pimedasse kaevuda ja ennast ära kaotada. Pisipoiss oma emme kõhus tekitab vastakaid tundeid. Tormis oma valutava sõrme ju nohuga... Heitsi koolialgus ja usinus... Aga mina ei ole usin... Nagu oleks juba aastakümneid korraga tööl olnud ja puhkust poleks vahepeal olnudki. No jah, ega terviski pole päris korras. Eile õhtul ja öösel oli köhides erldunud skreedis verekiude. Päeval õnneks pole ma nii köhinud. Eks näis, mis öö toob. Aga kui on midagi tõsist, kuidas siis saab vastsündinud majja tulla? Lähen kodust ära?
 Oh jah... Sellised mõtted on pidevalt. Õnneks tööl on töömõtted. Aga ma ju ei taha olla mingi paanitseja!
Vanaemadus pidi nii õnnelik olema. Aga mina olen nagu vana närvihaige. Mõtlen igasugu lollusi ja näen tobedaid unenägusid. Küll ma istun maja ees vestupotil ja pühin käega ennast paksemast, siis näen juba sündinud väikemeest ja neid tema armsaid silmi, siis mingit rallimist.. no sihukene jaburus käib peas ringi. Viimasel ajal olen oma lullasid lihtsalt tagasi hoidnud, ei ole üles märkinud. Midagi toimub minu "teisel tasnadil", et ma vajan vasrti kedagi, kes mu lihtsalt paika "ehmataks"!
Ahh jaa. Minu järgmine blogisissekanne sai Pere ja Kodu netilehele. Natuke hüplik ja au toimetajale, kes osaks ta natuke tasakaalu panna.