Vaatasin telekast meie röökurbändi Pariisi seikust ja minus tekkis raev...
(kes krt teab, kust tuli, pole nagu üldse minu moodi,
olla raevukas
ja mitte olla leebe,
leebe nagu mind kord siia ilma loodi)...
RAEV
Kadunud on kuhugile minu enda närvid,
maailm kaotas ära lisaks erinevad värvid.
Sisemuses kostaks nagu tormiline hüüe-
pista p....e oma edasine püüe!
Jäta maha oma väikekondanlane mina,
otsi üles sisemine karjuv tappev püssitina,
anna valu kandadele, nukkidele, jalgadele,
aja ära koorem, mida pannakse su õlgadele.
Rebi vabaks oma sisemine sära,
lase minna kõlavalt ja pauguga ta ära.
Ole ise omapära teener, ole isemoodi,
värvikas ja üldse mitte veenev...
Ole vaba nagu lendlev sügisene leht,
nagunii sa oled igatpidi kehv...
seda sulle sisendatud ammu,
näita nüüd sa oma tegelikku rammu!
Jõhker, kui halb on olla! Jõin lausa Coldrexi ära ja nüüd piinlen kuumahoogude käes, lisaks valutava liigesed ja vasakul pool rinnakus pigistab. Oli seda siis nüüd vaja?
No ja noored on ka maalt tagasi, sest ega see Mimmugi normaalne ole oma nohuga. Kuidas see pisipoisile võib mõjuda?
Ja Tormis jonnis ja jäi maale, kuigi endal oli ikka nii kehv, et otsis juba tee tegemise materjali.
No ja Heits jõi ka Colderxit, sest temalgi on kehv enesetunne. Lisaks julges ta rääkida, et näeb viimasel ajal väga halbu ja kummalisi unenägusid. Tunneb, et keegi segab teda. Lasin küünlaga toale paar tiiru peale teha.
Kell on 1.07 ja väljas on mingi eriti suur paduvihma hoog. Kuidas Tormis küll maalt tagasi saab?
Noored panid pisipoisi voodi kokku, lisaks veel voodikaruselli. Oi, kuidas mulle see kiirustamine ei meeldi! No ei ole veel vaja kiirustada! Kusjuures tuli välja, et nad ostsid ikkagi mingi kiiksuga voodi ja ühed lisaaugud tuleb endal juurde teha, sest voodi põhi on alguse jaoks liiga madalal. Mimmu, nagu iga noor äsjasünnitanud naine, on ju õrna selgaga. No ja lapse voodisse panekul tuleb tal korralikult kummardada, see mõjub seljale halvasti. Loodan, et väimees homme selle vea likvideerib...
Tundub, et ma olen nüüd lausa jõhkralt närvihaige ja pabistan väga selle ilmakodaniku pärast. Ikka hullult pabistan! Mida lähemale sünnituse aeg tuleb, seda rohkem ma kardan. Meenub minu enda esimene sünnitus ja see toorus jõhkrus ebainimlikkus, mis mõne tohtri puhul välja lõi. Ja, mis oleks minul ja Mimmul võinud elu maksta. Aga esmasünnitus ongi ju raske... kuidas mu laps saab selle valuga hakkama? Kuidas pisipojaga lood on?
Kuidas me loomad ära kohandame? Mona on juba nüüd nagu peksasaanu... hingevalu on selline, et isegi magama vist ei saa minna... Küll on hea, et on veel üks puhkepäev ees...
maailm kaotas ära lisaks erinevad värvid.
Sisemuses kostaks nagu tormiline hüüe-
pista p....e oma edasine püüe!
Jäta maha oma väikekondanlane mina,
otsi üles sisemine karjuv tappev püssitina,
anna valu kandadele, nukkidele, jalgadele,
aja ära koorem, mida pannakse su õlgadele.
Rebi vabaks oma sisemine sära,
lase minna kõlavalt ja pauguga ta ära.
Ole ise omapära teener, ole isemoodi,
värvikas ja üldse mitte veenev...
Ole vaba nagu lendlev sügisene leht,
nagunii sa oled igatpidi kehv...
seda sulle sisendatud ammu,
näita nüüd sa oma tegelikku rammu!
Jõhker, kui halb on olla! Jõin lausa Coldrexi ära ja nüüd piinlen kuumahoogude käes, lisaks valutava liigesed ja vasakul pool rinnakus pigistab. Oli seda siis nüüd vaja?
No ja noored on ka maalt tagasi, sest ega see Mimmugi normaalne ole oma nohuga. Kuidas see pisipoisile võib mõjuda?
Ja Tormis jonnis ja jäi maale, kuigi endal oli ikka nii kehv, et otsis juba tee tegemise materjali.
No ja Heits jõi ka Colderxit, sest temalgi on kehv enesetunne. Lisaks julges ta rääkida, et näeb viimasel ajal väga halbu ja kummalisi unenägusid. Tunneb, et keegi segab teda. Lasin küünlaga toale paar tiiru peale teha.
Kell on 1.07 ja väljas on mingi eriti suur paduvihma hoog. Kuidas Tormis küll maalt tagasi saab?
Noored panid pisipoisi voodi kokku, lisaks veel voodikaruselli. Oi, kuidas mulle see kiirustamine ei meeldi! No ei ole veel vaja kiirustada! Kusjuures tuli välja, et nad ostsid ikkagi mingi kiiksuga voodi ja ühed lisaaugud tuleb endal juurde teha, sest voodi põhi on alguse jaoks liiga madalal. Mimmu, nagu iga noor äsjasünnitanud naine, on ju õrna selgaga. No ja lapse voodisse panekul tuleb tal korralikult kummardada, see mõjub seljale halvasti. Loodan, et väimees homme selle vea likvideerib...
Tundub, et ma olen nüüd lausa jõhkralt närvihaige ja pabistan väga selle ilmakodaniku pärast. Ikka hullult pabistan! Mida lähemale sünnituse aeg tuleb, seda rohkem ma kardan. Meenub minu enda esimene sünnitus ja see toorus jõhkrus ebainimlikkus, mis mõne tohtri puhul välja lõi. Ja, mis oleks minul ja Mimmul võinud elu maksta. Aga esmasünnitus ongi ju raske... kuidas mu laps saab selle valuga hakkama? Kuidas pisipojaga lood on?
Kuidas me loomad ära kohandame? Mona on juba nüüd nagu peksasaanu... hingevalu on selline, et isegi magama vist ei saa minna... Küll on hea, et on veel üks puhkepäev ees...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar