Ja ikkagi veel kolmapäev...
Homme on esimene september. Lastel algab kooliaeg, meil pikk ja piisavalt tegus õppeaasta lasteaias. Igatahes tunnen mina, et ma ei ole veel valmis seda rühma kooli saatma. Näis kas ma kevadeks olen valmis neist lahti laskma? Igatahes on need paar nädalat näidanud, et igaühe ego on ikka sama suur, kui varem ja vanusega võib mõnel ta veelgi suureneda. Tõotab tulla päris huvitav aeg!
Imelik, ma olen kohutavalt väsinud, kuigi päev oli ju tavaline ja vahetus oli õhtune. Mingit kontimurdvat ülesannet ka polnud, aga minul on "toss väljas". Täna varakult puhkama, peaasi, et köha magada laseb. Kuidas ma saan selle astma ja sarkoidoosi endast välja? L.Viilma järgi on see haigus enese eitamise haigus... Muuta oma elu 100%? See tähendaks ju kogu oma elule kriipsu tõmbamist ja egoistiks hakkamaist... Ma ei oska seda ju...
kolmapäev, 31. august 2016
Ikka veel kolmapäev...
Küll me oleme ikka mugavusest mõjutatud. Pruugib olla päev, kus soe vesi on teadmata põhjusel puudu ja kohe on paanika majas. No jah, kui ma ikka ei tea ja alles duši all olles avastan, et jalad külmetavad ja vesi ei soojene kuidagi, siis on jama jah... Ja pika uurimise peale tuleb välja, et keskkatlamaja on ju ühistu esimeestele või juhatusse teada andnud, et täna pole sooja, aga teadjad ei ole infot edastanud... või pole neile selleks aegagi antud... No igatahes mul potid tulel ja ilma pildita potid :D
No jah, Tormisele tuleb aga teated- sõnumeid, et maakodus elekter käib aga sisse ja välja ja minul linnakodus ei ole jälle sooja vett... Nigu kinu... :D
Küll me oleme ikka mugavusest mõjutatud. Pruugib olla päev, kus soe vesi on teadmata põhjusel puudu ja kohe on paanika majas. No jah, kui ma ikka ei tea ja alles duši all olles avastan, et jalad külmetavad ja vesi ei soojene kuidagi, siis on jama jah... Ja pika uurimise peale tuleb välja, et keskkatlamaja on ju ühistu esimeestele või juhatusse teada andnud, et täna pole sooja, aga teadjad ei ole infot edastanud... või pole neile selleks aegagi antud... No igatahes mul potid tulel ja ilma pildita potid :D
No jah, Tormisele tuleb aga teated- sõnumeid, et maakodus elekter käib aga sisse ja välja ja minul linnakodus ei ole jälle sooja vett... Nigu kinu... :D
Kolmapäev 31 august.
Ja saabki selle aasta suvi läbi. No jah, sooje ilmu jätkub veel, aga homme alhav kool annab juba sügiseilme välja.
Heits on oma kooliasjad korda ajanud, pooled õpikudki kaanetanud ja paistab, et ongi valmis ja täis tahtmist kooli minna. No jäävad need pooleööni ülevalolekud ära. Loodetavasti.
Tormis on haiguslehel. Sai ainult ühe päeva puhata ja no kui mees puhkab, siis ikka remonti tehes. Vannitoa silikonitamine oli peaaegu lõppemas ja kell palju, esmaspäeva õhtul, kui ta avas noaga uut silikonipüstolit ja seda ikka sellise hooga, et vasaku käe nimetissõrm sai hiigelpiga sisselõike. Ma algul arvasin, et sai elektrilöögi, kui oigamist kuulsin, aga ei... kogu vannituba oli verd täis, tema punnis vastu, et EMOsse minna. Mirtsu sõbranna ja Mirts ise ka viisid siis ikkagi haiglasse. No aega läks ja lõpuks sain teada, et ikkagi oli vaja õmmelda. Tehti neli õmblust ja täna on vaja minna ümbersiduma. No näha oli, et verejooks oli ikka veel kaua olnud, sest olemasolev side on väga määrdunud.
Kui eilne öö oli rahutu, sest ootasin EMOst tulijaid ja hoidusin voodis vastu haiget kätt minemast, siis täna öösel algas taas köha. Pean hakkama juba kuupäevaliselt üles märkima, millal ma rohtusin tarbima pean. No püstises asendis laseb isegi olla, aga pikali mitte. Nii ma magasingi diivanil, kohutav kuhi patju külje all, et aga olla püsti. Eks katsu välja magada, kui keha on 45-70 kraadise nurga all. Igatahes olen ma järjekordselt nagu "traktori alla jäänud". Aga, mis siis kui see köha ei ole mu haigusega seotud vaid võib olla midagi sellist, mis pisipojale mõjub? Ja lisaks on Mirts ka ise köhane, nohune, kurguvalus. No kus sa sünnitad, kui nina ei hinga ja valutab? Ohh neid hädasid küll! :D
Ja saabki selle aasta suvi läbi. No jah, sooje ilmu jätkub veel, aga homme alhav kool annab juba sügiseilme välja.
Heits on oma kooliasjad korda ajanud, pooled õpikudki kaanetanud ja paistab, et ongi valmis ja täis tahtmist kooli minna. No jäävad need pooleööni ülevalolekud ära. Loodetavasti.
Tormis on haiguslehel. Sai ainult ühe päeva puhata ja no kui mees puhkab, siis ikka remonti tehes. Vannitoa silikonitamine oli peaaegu lõppemas ja kell palju, esmaspäeva õhtul, kui ta avas noaga uut silikonipüstolit ja seda ikka sellise hooga, et vasaku käe nimetissõrm sai hiigelpiga sisselõike. Ma algul arvasin, et sai elektrilöögi, kui oigamist kuulsin, aga ei... kogu vannituba oli verd täis, tema punnis vastu, et EMOsse minna. Mirtsu sõbranna ja Mirts ise ka viisid siis ikkagi haiglasse. No aega läks ja lõpuks sain teada, et ikkagi oli vaja õmmelda. Tehti neli õmblust ja täna on vaja minna ümbersiduma. No näha oli, et verejooks oli ikka veel kaua olnud, sest olemasolev side on väga määrdunud.
Kui eilne öö oli rahutu, sest ootasin EMOst tulijaid ja hoidusin voodis vastu haiget kätt minemast, siis täna öösel algas taas köha. Pean hakkama juba kuupäevaliselt üles märkima, millal ma rohtusin tarbima pean. No püstises asendis laseb isegi olla, aga pikali mitte. Nii ma magasingi diivanil, kohutav kuhi patju külje all, et aga olla püsti. Eks katsu välja magada, kui keha on 45-70 kraadise nurga all. Igatahes olen ma järjekordselt nagu "traktori alla jäänud". Aga, mis siis kui see köha ei ole mu haigusega seotud vaid võib olla midagi sellist, mis pisipojale mõjub? Ja lisaks on Mirts ka ise köhane, nohune, kurguvalus. No kus sa sünnitad, kui nina ei hinga ja valutab? Ohh neid hädasid küll! :D
esmaspäev, 29. august 2016
Esmaspäev
Täna on see päev, kui sain kätte oma Elmari raadio mängu võidu.
Palju magusat ja soolast natuke. Kolm karbitäit kohukesi, küpsiseid, soolane kringel tort jne. Lubasin, et ei mängi pikka aega midagi, et teised ka ikka võidaks. Aga no soovilaulu jaoks mängisin ikka pildimängu. Näis, kas veab? :)
Täna on see päev, kui sain kätte oma Elmari raadio mängu võidu.
pühapäev, 28. august 2016
Mõtlesin, et panen siia ära oma lullad, mis kunagi sai kirjutatud...
Mõtetevaba
Ma ei tea, kust need mõtted tulevad,
võibolla siis minu seest?
Vahel on need mõtted nii valusad,
et põgenen nende eest.
Olla tahaks ma mõtetevaba,
olla maailma jaoks „blondiin“,
olla vahel ka jalust rabav,
olla kaugel ja samas ka siin.
Ema 71. Sünnipäev 18.01.2013
Kaks väsind sinisilma,
soojad käed,
neis tunnen soojust,
helgust näen.
On hingesoojus tajutav ja hea,
mu Ema- armastad mind alati- ma tean!
On ema see,
kes andestab kõik vead
ja tunneb rõõmu kõigest,
mis on hea!
Kõik valud, mured andestad ju sa,
ning tingimusteta meid armastad.
Ma vastan sulle sellega kuis saan,
neid allesjäänud aegu kergendan.
Sa oled mulle kallis, seda tea!
Ja armastan sind alati, mu EMA hea!
Aastavahetus 31.12.2012
Seda aastat on jäänud vähem kui üks tund,
aatan tagasi ja tundub,
kui oleks ilmsi näinud und.
Aeg hetkel peatub...
Möödunud ei ole veatu...
Need hetked, valud, pisarad ja rõõm...
Jääkülma šampat- mõõtmatu näib sõõm...
Kõik kallid hinged,
lähedal ja kaugel,
ma loodan kuskil elujõud ei rauge... ...
ja küünal aknal vilgub
meenutamaks head,
ning silmast pisar tilgub,
kui kirjutan need read.
Ma hoolin Teist ja loodan väga,
et aasta uus hoiab eemal hingehäda.
Sel ajahetkel soovin kõigile ma head
ning heidan FB-le oma read...
Isa 01.10.2012
Saatus mängib meiega peitust.
Mingil moel pean endaga heitlust.
Miks just nüüd ilmub välja ta nüüd?
Olles aastaid unustada püünd.
Eitad neid mõtteid ja ettegi heidad,
miks hing ei võiks rahu nüüd leida.
Tervist tal soovin ma, vastu nüüd pea,
kaotusevalu liig lähedalt tean.
Isegi siis, kui mind eitasid sa,
pidasin salaja omaks sind ma.
Tunnen, et ikkagi varju jään jätkuvalt,
seda sul endale parimal moel.
Ei pressi lähedust, nimegi ja pärandust,
selleks sul endal on tütar ja poeg.
Virvele
Taevas nii must, hingel on valus.
Ta on seal kuskil, enam valu ei taju.
Meil eemalt seal saadab luigelaulu me teele.
Oma pilguga vaatab, silmad säravad helged.
Sügislehtede sahin, värviküllases ilmas.
Tuulehingus ja kahin, vihmapiisad neil silmas.
Ära mine!
Me hüüdsime kõik.
On valgus nii pime,
hinges luikede hõik....
Nüüd ma tean, mis tunne on olla solvatud,
nüüd ma tean, mis tunne on olla solvaja.
Nüüd ma tean, kui mõtted on inetud,
nüüd ma, et kaitseks parem on rünnata.
Kas see annab hingerahu?
Oma keelt tuleb hammaste taga hoida,
oma näppude nobedust peita.
Oma endine mina tuleb leida,
oma rikutus minema heita...
Tahan paluda vabandust!
Kõigilt, kellel valu ma teinud,
kelles peidus on solvang.
Tundub, et südametunnistus polegi kadunud veel...
veelkord vabandust palun!
Minu elu vajaks värvi,
praegu aga puhkan närvi.
Ajaks haiguse ma ära,
tahaks teha palju kära.
Pea on paks ja köha vaevab,
isegi ei aja naerma.
Kuri tõbi! Anna jaksu!
Ma ei taha pead nii paksu.
Armu ära päikesesse,
ta teeb sinust väiksekese.
Väiksekese ära viib,
halli linnu kiire tiib.
Midagi lendab seal pealpool pilvi.
Mõtled, kas on see unes või ilmsi.
Valendav valge ja õrnroosa kujutis,
annab seal märku, kui sinus on tujutus.
Sirutad käed tema poole ja tead
hingele sirutus teeb ainult head.
Annab sealt jõudu ja kosutust ta,
sina vaid avatud olema pead.
Kes küll võiks olla see valendav olevus...
Ilmalik-jumalik olemis kogemus.
Tunda saad teda, kui elus on pinge.
Sõnatult tunnetad- see on su Ingel.
Virvele
Sajab, lõpmatult sajab.
Sadu hinge nutma ajab.
Alles on mälestus, soe ja nii hea.
Alles jääb igatsus,
mis ei kustu nii pea.
Täna sai antud Sind Maaema poole,
meile jääd hinge soojendav, hooliv!
Mirjamile!
Kuhu küll kadusid möödunud ajad,
leiad nad siis, kui remonti on vaja.
Kapid ja sahtlid tee tühjaks sa siis,
leiad need asjad ja ajad, mis aeg on viind.
Päevik ja pildid, mis aegu on täis,
lapsepõlv, noorus nii vallatu näis.
Pildid, kus tutiga plikatirts jookseb,
venna nii armas ja väikeõe boosed...
Maakodus veedetud ajad ja rõõmud,
päikesetõus ja maasikasõõmud.
Vanade teod ja ajaga võidujooks,
kõigil neil väärtustel aega me jaoks.
Ruumi tee uuele elule sa,
seinale värvi ja hingele ka.
Tagasi kolides uuenend tuppa,
elu saab aja, mis enam ei rutta.
Üks poiss tuli koolist
ta kott oli raske.
Ja oma jalgadest hoolis,
ning palus- mul minna nüüd laske.
Läks aia-alt läbi,
nii lühendas teed.
Ei tundnud ta häbi,
et särgi poriseks teeb.
Ma tean mis tunne see on,
kui süda on hell ja soe.
Ma tean mis tunne see on,
kui hing hõikab ja muu ei loe.
Kui su ümber on sõbrad ja pere,
kui su ümber on armastus.
Su ümber on südamevalgus nii ere
kiirgab maailmale ARMASTUST!
Ja nüüd tulu mulle jälle Anne ja Luule ja ma hakkasin vihmaussist luuletust tegema!:D
Vihmaussil kadus pea,
ega sina seda tea,
kuhu kadus ussi pea?
Ussil pole ilma peata
hoopis aega ilma seada.
Tal on vaja pead just siis,
kui kalamees ta vette viib!
Kui su sõber on läinud
pikki teavaseid teid...
võta mälupilt käidud radadelt neilt.
Ära häbene nutta,
aega maha siis võtta,
sõber enam ei rutta,
sest AEG on tal tuttav.
Süüta küünal sa aknal,
süda valust on vakka...
Vaatad leeki ja tead,
olla koos oli hea...
....Tundub, et on saabunud sügismasenduse aeg...
Meil läks eile pesumasin hulluks!
Pesumasin laskis traavi,
lükkas käteräti kraavi.
Masina ja vanni vahel
käterätt oli kahevahel.
Miks on masinal nii kiire?
Tal ju pandud kiiruspiire.
Kuhu ta küll nõnda ruttab?
pesemine talle tuttav.
Kui tsentrifuug oli poole peal,
siis ema seisis kurjalt seal.
Ta masinaga pahandas
ja pöörded järsult kahandas.
Nüüd masin seisab nurgas vakka
ning töötamast ta lakkas.
Miks keealti ta pöörderõõmu,
ei antud viimast vetesõõmu?
Nii väga tahtnuks rutata
ja elutuppa hüpata.
Seal vaadati ju telerist
reklaami pesupulbritest.
Üks tüdruk nüüd poes kaua passis,
suurest valikust pea läks tal sassi.
Siis küsis ta poisi käest asjalist nõu
ja tundis, kui küsimus andiski jõu.
Ta ostis siis värvi,
mis juustesse käis.
Ei läinudki närvi,
kui juuksed värvi said täis.
Kuid oli nüüd ohkimist peapesu järel,
seal ema ning isa ei uskunud silmi.
Tütre juuksevärv- taevas loojangu järel,
peaasi, et aru poleks nagu pealpool pilvi.
Mõttelulla...
Täna välk tabas selgest taevast,
olen siiani hirmunud ma.
Kas nii saabki lahti sest vaevast,
kas saatus teeb ei või ja...
Mis tunda võib see, kes teab,
et kaua ei jagugi jõudu?
Äkki saatust ta taga siis neab,
annaks saatusel vastu lõugu.
Äkki valada hingevalu teiste peale,
tundmata süümepiinu?
Või jäädvustan paberi peale,
oma mõtted, mis mujale enam ei riimu?
Ei tohi ju olla nii raske,
jääda lõpuni endaga ausaks...
Helged mõtted nüüd tulla vaid laske,
muremõtted need teevad raugaks.
Tahaks jäädavalt olla ja tunda,
et mu olek ei olegi tühja.
Et ma anda saaks veel kaua,
elu tühjalt ma polegi rühmand.
Kukkus katki ja sees oli valus,
andeks pikalt siis palus ja palus.
Katkist elu ei paranda haavad,
ainult edasi piinelda saavat.
Kaua vaevas ja valutas arm,
igapäev tundus olevat karm.
Puhtaks hing sai ja silmisse sära,
kui läks piinaja eest kaugel ära.
Jättis maha sel hilisel tunnil,
lahkus eneseuhkuse sunnil.
(ühe loetud teksti järelmõju...)
(eelmisel jätkuks)
Mina tulin ja sina läksid,
välja iseenese seest,
meie mõlemad tahtsime seista,
päris iseenese eest.
Palju kära ja vähe on villa,
kui ei tea, mida peidame sees,
parem minna, kui pole hilja,
olla enese peremees.
Selles ajamöllu karussellist
väsinud ma olen,
tahaks maha jätta maski,
mis on hall ja väga kole.
Seda ajahambast puretut ning mahajäetud,
mida ikkagi ju enam pole.
Võtaks klapid, paneks ette,
enam üldse näeks ei kuuleks,
laseks keha sooja vette,
tõmbaks torru huuled.
Tahan jälle olla ergas, vaba ja ka hele,
teha hullust, nähes mind ja kuulata, et hüüad "tohhopele!"
Varsti saabuv aasta uus toob uue hingamise.
Annab vaimule ta vaba vikerkaare kiirgamise.
Vanuse, mis nalja teeb ja tegelt enam skoori,
mitmekümpaklubi kaardi ja ka silmakatte loori.
Mis sa vahid ikka silmis vana sära!?
Lisaks hambutu ja pudruvaba plära... .
Vana aasta mine ruttu, ära taha vahi!
Tahan olla uuel aastal siiski üle prahi!
Olla naerev, terav, elurõõmust särav,
seljataha maha jätta viiekümne värav!
Must.. must... see nädal on tume...
valu ja hingevaev...
sündmused teevad meil kaameks jume...
südames valu ja hinges on raev..
Taevane isa!
Nüüd anna neil rahu,
neil kelle silmi enam valgus ei mahu!
Anna ka tuge ja hingejõudu,
neile kes maha jäid,
neile, kes tunnevad kurja ees õudu!
Rahusta südant ja pisarad pühi,
hing nagunii on nüüd kaua veel tühi....
Koolitulistamine
Käes on pimeduse, kõleilma aeg...
ärkvelolek tundub suurim vaev.
Eilne päev see masenduse tõi,
uue hirmu meie ühiskonda lõi.
Tõi jutud, selgitused, arusaama,
et häbi, valu, pisarad
peab lahti rääkida nüüd saama.
Ka siis, kui kõik näeb must ja kole
ja maailmavalu on suurimast suurim.
Ei tohi peita oma sisemuse põrgut,
see tegelikult näitab sinu nõrkust.
Su jaoks on alati ju keegi,
kes kuulates mõtteil vahet teebki.
ka kuulamisest saab ju abi,
ning rääkija ei tohi tunda häbi.
Sa mõtle, kes on su lähim jututugi,
küll leiad sõbra, kel sinu vastu huvi
Kui kerge on kohe-kohe murduda.
Piisab ainult väikesest "plahvatusest"
ja tunned,
kuidas sinu juba hapraks
muutunud oksad hakkavad painduma.
Üks tugevam tuuleiil
ja sa ripud sekundi kaugusel igavikust....
Saaks aega tagasi keerata,
siis äkki õpiks ennast karastama, aga...
aeg on pöördumatu ja su oksad nõrgad...
Aga päikesekiir võib jällegi
sekundid tagasi painutada...
Päikesekiireke, kus oled?
Mõtetevaba
Ma ei tea, kust need mõtted tulevad,
võibolla siis minu seest?
Vahel on need mõtted nii valusad,
et põgenen nende eest.
Olla tahaks ma mõtetevaba,
olla maailma jaoks „blondiin“,
olla vahel ka jalust rabav,
olla kaugel ja samas ka siin.
Ema 71. Sünnipäev 18.01.2013
Kaks väsind sinisilma,
soojad käed,
neis tunnen soojust,
helgust näen.
On hingesoojus tajutav ja hea,
mu Ema- armastad mind alati- ma tean!
On ema see,
kes andestab kõik vead
ja tunneb rõõmu kõigest,
mis on hea!
Kõik valud, mured andestad ju sa,
ning tingimusteta meid armastad.
Ma vastan sulle sellega kuis saan,
neid allesjäänud aegu kergendan.
Sa oled mulle kallis, seda tea!
Ja armastan sind alati, mu EMA hea!
Aastavahetus 31.12.2012
Seda aastat on jäänud vähem kui üks tund,
aatan tagasi ja tundub,
kui oleks ilmsi näinud und.
Aeg hetkel peatub...
Möödunud ei ole veatu...
Need hetked, valud, pisarad ja rõõm...
Jääkülma šampat- mõõtmatu näib sõõm...
Kõik kallid hinged,
lähedal ja kaugel,
ma loodan kuskil elujõud ei rauge... ...
ja küünal aknal vilgub
meenutamaks head,
ning silmast pisar tilgub,
kui kirjutan need read.
Ma hoolin Teist ja loodan väga,
et aasta uus hoiab eemal hingehäda.
Sel ajahetkel soovin kõigile ma head
ning heidan FB-le oma read...
Isa 01.10.2012
Saatus mängib meiega peitust.
Mingil moel pean endaga heitlust.
Miks just nüüd ilmub välja ta nüüd?
Olles aastaid unustada püünd.
Eitad neid mõtteid ja ettegi heidad,
miks hing ei võiks rahu nüüd leida.
Tervist tal soovin ma, vastu nüüd pea,
kaotusevalu liig lähedalt tean.
Isegi siis, kui mind eitasid sa,
pidasin salaja omaks sind ma.
Tunnen, et ikkagi varju jään jätkuvalt,
seda sul endale parimal moel.
Ei pressi lähedust, nimegi ja pärandust,
selleks sul endal on tütar ja poeg.
Virvele
Taevas nii must, hingel on valus.
Ta on seal kuskil, enam valu ei taju.
Meil eemalt seal saadab luigelaulu me teele.
Oma pilguga vaatab, silmad säravad helged.
Sügislehtede sahin, värviküllases ilmas.
Tuulehingus ja kahin, vihmapiisad neil silmas.
Ära mine!
Me hüüdsime kõik.
On valgus nii pime,
hinges luikede hõik....
Nüüd ma tean, mis tunne on olla solvatud,
nüüd ma tean, mis tunne on olla solvaja.
Nüüd ma tean, kui mõtted on inetud,
nüüd ma, et kaitseks parem on rünnata.
Kas see annab hingerahu?
Oma keelt tuleb hammaste taga hoida,
oma näppude nobedust peita.
Oma endine mina tuleb leida,
oma rikutus minema heita...
Tahan paluda vabandust!
Kõigilt, kellel valu ma teinud,
kelles peidus on solvang.
Tundub, et südametunnistus polegi kadunud veel...
veelkord vabandust palun!
Minu elu vajaks värvi,
praegu aga puhkan närvi.
Ajaks haiguse ma ära,
tahaks teha palju kära.
Pea on paks ja köha vaevab,
isegi ei aja naerma.
Kuri tõbi! Anna jaksu!
Ma ei taha pead nii paksu.
Armu ära päikesesse,
ta teeb sinust väiksekese.
Väiksekese ära viib,
halli linnu kiire tiib.
Midagi lendab seal pealpool pilvi.
Mõtled, kas on see unes või ilmsi.
Valendav valge ja õrnroosa kujutis,
annab seal märku, kui sinus on tujutus.
Sirutad käed tema poole ja tead
hingele sirutus teeb ainult head.
Annab sealt jõudu ja kosutust ta,
sina vaid avatud olema pead.
Kes küll võiks olla see valendav olevus...
Ilmalik-jumalik olemis kogemus.
Tunda saad teda, kui elus on pinge.
Sõnatult tunnetad- see on su Ingel.
Virvele
Sajab, lõpmatult sajab.
Sadu hinge nutma ajab.
Alles on mälestus, soe ja nii hea.
Alles jääb igatsus,
mis ei kustu nii pea.
Täna sai antud Sind Maaema poole,
meile jääd hinge soojendav, hooliv!
Mirjamile!
Kuhu küll kadusid möödunud ajad,
leiad nad siis, kui remonti on vaja.
Kapid ja sahtlid tee tühjaks sa siis,
leiad need asjad ja ajad, mis aeg on viind.
Päevik ja pildid, mis aegu on täis,
lapsepõlv, noorus nii vallatu näis.
Pildid, kus tutiga plikatirts jookseb,
venna nii armas ja väikeõe boosed...
Maakodus veedetud ajad ja rõõmud,
päikesetõus ja maasikasõõmud.
Vanade teod ja ajaga võidujooks,
kõigil neil väärtustel aega me jaoks.
Ruumi tee uuele elule sa,
seinale värvi ja hingele ka.
Tagasi kolides uuenend tuppa,
elu saab aja, mis enam ei rutta.
Üks poiss tuli koolist
ta kott oli raske.
Ja oma jalgadest hoolis,
ning palus- mul minna nüüd laske.
Läks aia-alt läbi,
nii lühendas teed.
Ei tundnud ta häbi,
et särgi poriseks teeb.
Ma tean mis tunne see on,
kui süda on hell ja soe.
Ma tean mis tunne see on,
kui hing hõikab ja muu ei loe.
Kui su ümber on sõbrad ja pere,
kui su ümber on armastus.
Su ümber on südamevalgus nii ere
kiirgab maailmale ARMASTUST!
Ja nüüd tulu mulle jälle Anne ja Luule ja ma hakkasin vihmaussist luuletust tegema!:D
Vihmaussil kadus pea,
ega sina seda tea,
kuhu kadus ussi pea?
Ussil pole ilma peata
hoopis aega ilma seada.
Tal on vaja pead just siis,
kui kalamees ta vette viib!
Kui su sõber on läinud
pikki teavaseid teid...
võta mälupilt käidud radadelt neilt.
Ära häbene nutta,
aega maha siis võtta,
sõber enam ei rutta,
sest AEG on tal tuttav.
Süüta küünal sa aknal,
süda valust on vakka...
Vaatad leeki ja tead,
olla koos oli hea...
....Tundub, et on saabunud sügismasenduse aeg...
Meil läks eile pesumasin hulluks!
Pesumasin laskis traavi,
lükkas käteräti kraavi.
Masina ja vanni vahel
käterätt oli kahevahel.
Miks on masinal nii kiire?
Tal ju pandud kiiruspiire.
Kuhu ta küll nõnda ruttab?
pesemine talle tuttav.
Kui tsentrifuug oli poole peal,
siis ema seisis kurjalt seal.
Ta masinaga pahandas
ja pöörded järsult kahandas.
Nüüd masin seisab nurgas vakka
ning töötamast ta lakkas.
Miks keealti ta pöörderõõmu,
ei antud viimast vetesõõmu?
Nii väga tahtnuks rutata
ja elutuppa hüpata.
Seal vaadati ju telerist
reklaami pesupulbritest.
Üks tüdruk nüüd poes kaua passis,
suurest valikust pea läks tal sassi.
Siis küsis ta poisi käest asjalist nõu
ja tundis, kui küsimus andiski jõu.
Ta ostis siis värvi,
mis juustesse käis.
Ei läinudki närvi,
kui juuksed värvi said täis.
Kuid oli nüüd ohkimist peapesu järel,
seal ema ning isa ei uskunud silmi.
Tütre juuksevärv- taevas loojangu järel,
peaasi, et aru poleks nagu pealpool pilvi.
Mõttelulla...
Täna välk tabas selgest taevast,
olen siiani hirmunud ma.
Kas nii saabki lahti sest vaevast,
kas saatus teeb ei või ja...
Mis tunda võib see, kes teab,
et kaua ei jagugi jõudu?
Äkki saatust ta taga siis neab,
annaks saatusel vastu lõugu.
Äkki valada hingevalu teiste peale,
tundmata süümepiinu?
Või jäädvustan paberi peale,
oma mõtted, mis mujale enam ei riimu?
Ei tohi ju olla nii raske,
jääda lõpuni endaga ausaks...
Helged mõtted nüüd tulla vaid laske,
muremõtted need teevad raugaks.
Tahaks jäädavalt olla ja tunda,
et mu olek ei olegi tühja.
Et ma anda saaks veel kaua,
elu tühjalt ma polegi rühmand.
Kukkus katki ja sees oli valus,
andeks pikalt siis palus ja palus.
Katkist elu ei paranda haavad,
ainult edasi piinelda saavat.
Kaua vaevas ja valutas arm,
igapäev tundus olevat karm.
Puhtaks hing sai ja silmisse sära,
kui läks piinaja eest kaugel ära.
Jättis maha sel hilisel tunnil,
lahkus eneseuhkuse sunnil.
(ühe loetud teksti järelmõju...)
(eelmisel jätkuks)
Mina tulin ja sina läksid,
välja iseenese seest,
meie mõlemad tahtsime seista,
päris iseenese eest.
Palju kära ja vähe on villa,
kui ei tea, mida peidame sees,
parem minna, kui pole hilja,
olla enese peremees.
Selles ajamöllu karussellist
väsinud ma olen,
tahaks maha jätta maski,
mis on hall ja väga kole.
Seda ajahambast puretut ning mahajäetud,
mida ikkagi ju enam pole.
Võtaks klapid, paneks ette,
enam üldse näeks ei kuuleks,
laseks keha sooja vette,
tõmbaks torru huuled.
Tahan jälle olla ergas, vaba ja ka hele,
teha hullust, nähes mind ja kuulata, et hüüad "tohhopele!"
Varsti saabuv aasta uus toob uue hingamise.
Annab vaimule ta vaba vikerkaare kiirgamise.
Vanuse, mis nalja teeb ja tegelt enam skoori,
mitmekümpaklubi kaardi ja ka silmakatte loori.
Mis sa vahid ikka silmis vana sära!?
Lisaks hambutu ja pudruvaba plära... .
Vana aasta mine ruttu, ära taha vahi!
Tahan olla uuel aastal siiski üle prahi!
Olla naerev, terav, elurõõmust särav,
seljataha maha jätta viiekümne värav!
Must.. must... see nädal on tume...
valu ja hingevaev...
sündmused teevad meil kaameks jume...
südames valu ja hinges on raev..
Taevane isa!
Nüüd anna neil rahu,
neil kelle silmi enam valgus ei mahu!
Anna ka tuge ja hingejõudu,
neile kes maha jäid,
neile, kes tunnevad kurja ees õudu!
Rahusta südant ja pisarad pühi,
hing nagunii on nüüd kaua veel tühi....
Koolitulistamine
Käes on pimeduse, kõleilma aeg...
ärkvelolek tundub suurim vaev.
Eilne päev see masenduse tõi,
uue hirmu meie ühiskonda lõi.
Tõi jutud, selgitused, arusaama,
et häbi, valu, pisarad
peab lahti rääkida nüüd saama.
Ka siis, kui kõik näeb must ja kole
ja maailmavalu on suurimast suurim.
Ei tohi peita oma sisemuse põrgut,
see tegelikult näitab sinu nõrkust.
Su jaoks on alati ju keegi,
kes kuulates mõtteil vahet teebki.
ka kuulamisest saab ju abi,
ning rääkija ei tohi tunda häbi.
Sa mõtle, kes on su lähim jututugi,
küll leiad sõbra, kel sinu vastu huvi
Kui kerge on kohe-kohe murduda.
Piisab ainult väikesest "plahvatusest"
ja tunned,
kuidas sinu juba hapraks
muutunud oksad hakkavad painduma.
Üks tugevam tuuleiil
ja sa ripud sekundi kaugusel igavikust....
Saaks aega tagasi keerata,
siis äkki õpiks ennast karastama, aga...
aeg on pöördumatu ja su oksad nõrgad...
Aga päikesekiir võib jällegi
sekundid tagasi painutada...
Päikesekiireke, kus oled?
Pühapäeva lõuna...
Mul on käes totaalne masenduse aeg. Kuidagi märkamatult on juba aastaid just augusti lõpus ja sepstembri alguses tunne, et kõik on läbi... no ja et ma ei ole millekski võimeline ja kellelgi vajalik. Et lapsed oon suured, minu elu ülesanne on täidetud ja mina olen jumala mõttetu tegelane, kes ei ole oma elus muuga hakkama saanud, kui ainult kolm last ilma toonud, oma mehe elu põrguks teinud ja üldse polegi mõtet enam olla...
Esimest korda ma kirjutan sellest... no eks ma olen torisenud varemgi ja omaette elamist otsinud ja kui ma siis palga ja üürikorteri numbreid vaatan, siis nata taltunud, ennast maha surunud ja... jätkanud pealtnäha jube positiivselt. Aga tegelikult tahaks minna kuhugi kaugele...
Suure "surmaga" saime eile pisiremondiga alustatud, st Tormis alustas vannitoa ümberehitusega, puhastusega jne... mina solvusin ja olin omaette... Noored tegid oma tuba korda, st valmistasid ette poisi tulekuks. Ja nii jõudiski mulle jälle tulla see igaaastane jama kätte. No jah, kõrvalt vaadates võib ju olla, et mis sa mutt nii hädaldad! Sul ju kõik olemas ja tulemas ja... Äkki oleks ise koguaeg korralik ja hoiaks kõik korras ja puhas ja jälgiks, et poleks vaja pisiremonte ja mehe kodutöödesse segamist ja... uhhh... no vot ja nii tahakski olla üksi ja AINULT enda eest vastutada. Ja maale ma ka ei lähe ja...
pähh, minu pahatujujutt...
Vabandan! Pole üldse tähtis!
Mul on käes totaalne masenduse aeg. Kuidagi märkamatult on juba aastaid just augusti lõpus ja sepstembri alguses tunne, et kõik on läbi... no ja et ma ei ole millekski võimeline ja kellelgi vajalik. Et lapsed oon suured, minu elu ülesanne on täidetud ja mina olen jumala mõttetu tegelane, kes ei ole oma elus muuga hakkama saanud, kui ainult kolm last ilma toonud, oma mehe elu põrguks teinud ja üldse polegi mõtet enam olla...
Esimest korda ma kirjutan sellest... no eks ma olen torisenud varemgi ja omaette elamist otsinud ja kui ma siis palga ja üürikorteri numbreid vaatan, siis nata taltunud, ennast maha surunud ja... jätkanud pealtnäha jube positiivselt. Aga tegelikult tahaks minna kuhugi kaugele...
Suure "surmaga" saime eile pisiremondiga alustatud, st Tormis alustas vannitoa ümberehitusega, puhastusega jne... mina solvusin ja olin omaette... Noored tegid oma tuba korda, st valmistasid ette poisi tulekuks. Ja nii jõudiski mulle jälle tulla see igaaastane jama kätte. No jah, kõrvalt vaadates võib ju olla, et mis sa mutt nii hädaldad! Sul ju kõik olemas ja tulemas ja... Äkki oleks ise koguaeg korralik ja hoiaks kõik korras ja puhas ja jälgiks, et poleks vaja pisiremonte ja mehe kodutöödesse segamist ja... uhhh... no vot ja nii tahakski olla üksi ja AINULT enda eest vastutada. Ja maale ma ka ei lähe ja...
pähh, minu pahatujujutt...
Vabandan! Pole üldse tähtis!
reede, 26. august 2016
Kohe on laupäev...
Lugesin eelmist teksti ja märkasin, et tohutu hulk kirjavigu on tulnud. Nagu külvatud kohe. Ei hakka parandama, jätan meelde hoopis, et ei asu kirjutama, kui väliseid segavaid faktoreid on nii palju. Kirjutasin ju täna tööl olles, laste lõunaune ajal. samal ajal oli endal kohutav uni, lausa iiveldama ajas, töökaaslane proovis mind kurdiks rääkida samal ajal, ma ei kontrollinud oma näppude nobedust ja siis pidin veel mõtteid koondama, et jõuaks lõpetada enne laste ärkamist.
Loodan selliseid vigu hiljem vältida. Ei luba! Küll loodan...
Huvitav, kas keegi üldse loeb neid tekste? Ma ei kirjuta muidugi selleks, et keegi niiväga välja teeks, aga no lihtsalt huvitav on, et kes on need inimesed, kes loevad võõraid blogisid. Ma pole ise peale kahe või kolme blogi rohkem lugenudki. Ja neidki nii pisteliselt ainult.
Lugesin eelmist teksti ja märkasin, et tohutu hulk kirjavigu on tulnud. Nagu külvatud kohe. Ei hakka parandama, jätan meelde hoopis, et ei asu kirjutama, kui väliseid segavaid faktoreid on nii palju. Kirjutasin ju täna tööl olles, laste lõunaune ajal. samal ajal oli endal kohutav uni, lausa iiveldama ajas, töökaaslane proovis mind kurdiks rääkida samal ajal, ma ei kontrollinud oma näppude nobedust ja siis pidin veel mõtteid koondama, et jõuaks lõpetada enne laste ärkamist.
Loodan selliseid vigu hiljem vältida. Ei luba! Küll loodan...
Huvitav, kas keegi üldse loeb neid tekste? Ma ei kirjuta muidugi selleks, et keegi niiväga välja teeks, aga no lihtsalt huvitav on, et kes on need inimesed, kes loevad võõraid blogisid. Ma pole ise peale kahe või kolme blogi rohkem lugenudki. Ja neidki nii pisteliselt ainult.
Kolmapäev 24 august
Täna saab 25 aastat sellest, kui lasime oma vanemad lapsed ristida. No ja loomulikult ristiti ka meid endid. See oli Põlva Maarja kirikus. Ja kirikuõpetajaks oli tol korral üks huvitav mees- Georg Lillemäe. Tema ei ole enam luterikoguduse õpetaja. Ja juba siis oli ta teistmoodi, uuendusmeelne. Nüüd peaks ta vist olema Uus Elu Koguduse juht. Polegi uurinud, kus ta on. Igatahes mulle ta meeldis ja tema suhtumine ka. Tore oleks teda ka kohata. Ristitavate seal olid terved perekonnad ja palju noori inimesi. Meid jagus kogu altari ette rivvi päris palju. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud mingi massipsühhoos või moeasi. Meil tingis see sisetunne ja Tampsi tervis. Mimmu ja Tamps olid ju viie ja kahe aastased. Olime juba tükk aega maadelnud Tampsi imelike ninaverejooksudega ja soovitati pöörduda sensitiivide poole, aga need ei võtvat jutule ristimata inimesi. No ja mis salata, see oli mul alati sees, et ma olen usklik. Kuigi mu ema väidab ennast olevat ateist ja minul mingit usulist kokkupuudet varem polnud. Aga ühtäkki tekkis tunne ja vajadus. Õmblesin Mimmule oma pruudiloorist kleidikese ja tellisin juustesse lilled. Ta oli üliarmas, nagu inglikke. Kirikuõpetajale ta väga väga meeldis ja see ka, et ta oli ainuke laps, kelle puhul oli näha, et just selleks ristimiseks oligi riietus tehtud. No tegelikult, mida need lapsed sellest aru said?
Ja Tampsi verejooksud saime natukeseks pidama. Kuidas? Kui käisime leerikoolis, siis vahel olid lapsed kaasas. Ja kui ma siis pihtisin oma südamevalust ja tegelikust põhjusest, mis mind ajendas üldse kiriku poole pöörduma, siis võttis pastor mult poisi sülle ja läks temaga käärkambrisse. Nad mängisid seal, rääkisid ja ohh üllatust, poisil oligi äkki paariks kuuks tervis korras. Hiljem küll tuli kõik tagasi ja saime erinevaid ravisid ning avastati enne kooli, et tal on halb vere hüübivus- Morbus von Willebradi tõbi. Aga see ei olnud sel ilusal päeval ju meile taeda ja ei rikkunud meeleolu.
Meie kallid ja lähedased olid koos meiega sel päeva, Põlva kirikus. Isegi lausa pool suguvõsa oli, sest vanemad inimesed pidasid ristimist väga tähtsaks!
Tänapäeva tagasi...
Eile õhtul käisin sõbra haual, küünalt panemas. Ta magab valge lillevaiba all ja ikka kuidagi ei lähe mul meeles meie mõnedki kohtumised noortena. Ning tuli välja, et Tormis suhtles tema ja ta perega täitsa tihti, mina olin nagu eemal... Ja ikkagi on kohutav, et lapsed peavad nüüd isata kasvama. Tädi Mare oli äkki nii vanaks jäänud, kui ma teda kallistamas käisin ja ka tema miniat ning sõbra pojakest nägin. Sain kõigile kaastunnetki avaldada...
Neljapäev 25 august
No ja täna on jälle tähtpäev, sest samuti 25 a. tagasi meid laulatai, samas kirikus. Laulatus sattus kokku leeripühaga ja kestis mitu tundi. Ka oli meiega koos üks teine paar, kes samuti laulatati.
Mäletan seda päeva, kui tuulist ja natuke sompus. Lastega kodus olles, ei saanud ma oma riietusele ju mõelda. Lihtsalt mulle raha ei jagunud ja ühtäkki oli ees pidulik sündmus ja mul gardeeroobis ainult üks kleit ja dressid. Otsisin välja õmblusmasina, ema andis seelikuriide ja õnneks oli pruutkleidiriidest ka jupp alles, ning õmblesin endale musta seeliku ja valge pluusi. Ni ja arvetsades minu mugavust, jäi seeliku õmblemine viimasele õhtule ja nii ma hommikul kodust läksin, et valge traagelniit seelikus paistis. Tädi juures, kes ka meiega koos leeritati, algas siis harutamine. No ja ilmselgelt olime kirikusse hiljaks jäämas. Tormise vennas oli meil autojuhiks ja autoks oli meil Stellarise must Lada 09... umbeuhke masin tolajal. Tartus strartisime kui Põlvasseumb 20 min enne tseremooniat ja autol oli ülikiirus sees. Igatahes olime enne õiget aega kohal, elus terved, ainult tädi oli näost lubivalge.
Nagu kirjutasin, et laulatus oli pikk, siis mingi hetk laulatuse lõpus, kui antakse armuleiba ja veini, sain üllatuse osaliseks. Vein oli mingi hapu lurr ja armuleib jäi kurgulakke kinni. Mulle tundus, et pastor valab kogu oma peekri mulle kurku (tagant seda pealt vaadanud sugulane arvas sama). Kui siis ükshetk oli vaja hakata kirikust välja astuma, mu jalad ei kandnud pikast põlvitamisest. Päris raske oli tasakaalu säilitada. Ja esimene asi, kui vennas kirkuaiast väljas oli ta vandus tulist kurja lubas, et ei tõsta jalgagi üle kiriku ukse. Nii kõvad pingid ja palju aega kulus :D ...
Aga mina olin saavutanud hingerahu ja omavahel naljatasimegi, et "mida jumal on kokku pannud, seda inimene ei tohi lahutada!"
Tegelikult lootsin sel aastal minna vannet uuendama, aga siiani pole lihtsalt materjaalseid võimalusi olnud nii, et saaks ka lisaraha kirikusse viia ja pärast omakeskis tähistada. tahaks ju siis ka mingit pidu teha... minna altari ette ainult kahekesi ja olla tähelepanu keskpunktis.... heleroosa unistus!
Reede 26 august
Olen mitmendat päeva pikalt tööl. Seetõttu ka ei ole blogisse midagi erilist lisanud.
Vaatsime eile õhtu presidendi kampaaniat. Ma arvasin küll, et ma oma blogisse poliitikat, tööd ja intiimelu ei too, aga no mõnest asjast võiks ikkagi kirjutada. No igatahes hakkas mulle ka mõni asi silma. Ja siinkohal MINU arvamus...
Helme ei olnud eile sugugi kindel ja see näitas, et ta veel pole valmis presidendiks saama. Lisaks oli tema meelest ajakirjandus valelik ja üldse kõik suhtuvat neisse halvasti.
Reps meeldis, aga veel on talgi vaja küpseda. Kuigi tubli naine! Aga kes ta lapsed kasvatab?
Kallas oli kindel, hakkaja, aga no miksit jäi puudu ikkagi. Kuigi neist on ta vist ainus, kes suudab presidendi rolli välja vedada.
Jõks... tükk tühja teksti, kuigi ta on juriidikas tugev. Kasvagu ja tegelegu eneseharimisega veel!
Kaljurand on tore ja asjalik, aga ka tema puhul jäi midagi puudu. Kuigi ta mulle väga väga meeldib, siis ka tema aeg pole veel käes.
Nestor on armas, omamehelik ja soe inimene. Kas ta oma annet ja oskaust olla hea inimene peaks raiskama presidendina? Usun, et tavapoliitikas on temast rohkem kasu.
Ossa... ja see palagan mida võib tänastest ajalehtedest lugeda nüüd... Helmepojake ei ole rahul jne... johhaidii! Saage suureks!!!
Aga püüan ikkagi poliitika rahule jätta. Las targad inimesed tegelevad sellega.
Sel nädalavahetusel tuleb meil pisipoisi kojutuleku ettevalmistuse tööde algus. Andis ju poiss märku ja nüüd me ootame kõik teda. Mimmu pesi poisi riided ära ja nüüd tuleb need ära triikida. Siis on vaja veel ühtteist osta ja alustada tubade ettevalmistust. Tormis jääb nagunii puhkusele ja siis saab ka põhjalikumalt teha asju, mis Vissul poolei jäävad, sest tulevane isa ju ei saa.
Igatahes plaanin ka suurpuhastust, kardinate pesu ja paneme plaani kirja, mida vaja teha on.
Aga nüüd ajan lapsed üles ja läheme õue sooja ilma nautima!
Täna saab 25 aastat sellest, kui lasime oma vanemad lapsed ristida. No ja loomulikult ristiti ka meid endid. See oli Põlva Maarja kirikus. Ja kirikuõpetajaks oli tol korral üks huvitav mees- Georg Lillemäe. Tema ei ole enam luterikoguduse õpetaja. Ja juba siis oli ta teistmoodi, uuendusmeelne. Nüüd peaks ta vist olema Uus Elu Koguduse juht. Polegi uurinud, kus ta on. Igatahes mulle ta meeldis ja tema suhtumine ka. Tore oleks teda ka kohata. Ristitavate seal olid terved perekonnad ja palju noori inimesi. Meid jagus kogu altari ette rivvi päris palju. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud mingi massipsühhoos või moeasi. Meil tingis see sisetunne ja Tampsi tervis. Mimmu ja Tamps olid ju viie ja kahe aastased. Olime juba tükk aega maadelnud Tampsi imelike ninaverejooksudega ja soovitati pöörduda sensitiivide poole, aga need ei võtvat jutule ristimata inimesi. No ja mis salata, see oli mul alati sees, et ma olen usklik. Kuigi mu ema väidab ennast olevat ateist ja minul mingit usulist kokkupuudet varem polnud. Aga ühtäkki tekkis tunne ja vajadus. Õmblesin Mimmule oma pruudiloorist kleidikese ja tellisin juustesse lilled. Ta oli üliarmas, nagu inglikke. Kirikuõpetajale ta väga väga meeldis ja see ka, et ta oli ainuke laps, kelle puhul oli näha, et just selleks ristimiseks oligi riietus tehtud. No tegelikult, mida need lapsed sellest aru said?
Ja Tampsi verejooksud saime natukeseks pidama. Kuidas? Kui käisime leerikoolis, siis vahel olid lapsed kaasas. Ja kui ma siis pihtisin oma südamevalust ja tegelikust põhjusest, mis mind ajendas üldse kiriku poole pöörduma, siis võttis pastor mult poisi sülle ja läks temaga käärkambrisse. Nad mängisid seal, rääkisid ja ohh üllatust, poisil oligi äkki paariks kuuks tervis korras. Hiljem küll tuli kõik tagasi ja saime erinevaid ravisid ning avastati enne kooli, et tal on halb vere hüübivus- Morbus von Willebradi tõbi. Aga see ei olnud sel ilusal päeval ju meile taeda ja ei rikkunud meeleolu.
Meie kallid ja lähedased olid koos meiega sel päeva, Põlva kirikus. Isegi lausa pool suguvõsa oli, sest vanemad inimesed pidasid ristimist väga tähtsaks!
Tänapäeva tagasi...
Eile õhtul käisin sõbra haual, küünalt panemas. Ta magab valge lillevaiba all ja ikka kuidagi ei lähe mul meeles meie mõnedki kohtumised noortena. Ning tuli välja, et Tormis suhtles tema ja ta perega täitsa tihti, mina olin nagu eemal... Ja ikkagi on kohutav, et lapsed peavad nüüd isata kasvama. Tädi Mare oli äkki nii vanaks jäänud, kui ma teda kallistamas käisin ja ka tema miniat ning sõbra pojakest nägin. Sain kõigile kaastunnetki avaldada...
Neljapäev 25 august
No ja täna on jälle tähtpäev, sest samuti 25 a. tagasi meid laulatai, samas kirikus. Laulatus sattus kokku leeripühaga ja kestis mitu tundi. Ka oli meiega koos üks teine paar, kes samuti laulatati.
Mäletan seda päeva, kui tuulist ja natuke sompus. Lastega kodus olles, ei saanud ma oma riietusele ju mõelda. Lihtsalt mulle raha ei jagunud ja ühtäkki oli ees pidulik sündmus ja mul gardeeroobis ainult üks kleit ja dressid. Otsisin välja õmblusmasina, ema andis seelikuriide ja õnneks oli pruutkleidiriidest ka jupp alles, ning õmblesin endale musta seeliku ja valge pluusi. Ni ja arvetsades minu mugavust, jäi seeliku õmblemine viimasele õhtule ja nii ma hommikul kodust läksin, et valge traagelniit seelikus paistis. Tädi juures, kes ka meiega koos leeritati, algas siis harutamine. No ja ilmselgelt olime kirikusse hiljaks jäämas. Tormise vennas oli meil autojuhiks ja autoks oli meil Stellarise must Lada 09... umbeuhke masin tolajal. Tartus strartisime kui Põlvasseumb 20 min enne tseremooniat ja autol oli ülikiirus sees. Igatahes olime enne õiget aega kohal, elus terved, ainult tädi oli näost lubivalge.
Nagu kirjutasin, et laulatus oli pikk, siis mingi hetk laulatuse lõpus, kui antakse armuleiba ja veini, sain üllatuse osaliseks. Vein oli mingi hapu lurr ja armuleib jäi kurgulakke kinni. Mulle tundus, et pastor valab kogu oma peekri mulle kurku (tagant seda pealt vaadanud sugulane arvas sama). Kui siis ükshetk oli vaja hakata kirikust välja astuma, mu jalad ei kandnud pikast põlvitamisest. Päris raske oli tasakaalu säilitada. Ja esimene asi, kui vennas kirkuaiast väljas oli ta vandus tulist kurja lubas, et ei tõsta jalgagi üle kiriku ukse. Nii kõvad pingid ja palju aega kulus :D ...
Aga mina olin saavutanud hingerahu ja omavahel naljatasimegi, et "mida jumal on kokku pannud, seda inimene ei tohi lahutada!"
Tegelikult lootsin sel aastal minna vannet uuendama, aga siiani pole lihtsalt materjaalseid võimalusi olnud nii, et saaks ka lisaraha kirikusse viia ja pärast omakeskis tähistada. tahaks ju siis ka mingit pidu teha... minna altari ette ainult kahekesi ja olla tähelepanu keskpunktis.... heleroosa unistus!
Reede 26 august
Olen mitmendat päeva pikalt tööl. Seetõttu ka ei ole blogisse midagi erilist lisanud.
Vaatsime eile õhtu presidendi kampaaniat. Ma arvasin küll, et ma oma blogisse poliitikat, tööd ja intiimelu ei too, aga no mõnest asjast võiks ikkagi kirjutada. No igatahes hakkas mulle ka mõni asi silma. Ja siinkohal MINU arvamus...
Helme ei olnud eile sugugi kindel ja see näitas, et ta veel pole valmis presidendiks saama. Lisaks oli tema meelest ajakirjandus valelik ja üldse kõik suhtuvat neisse halvasti.
Reps meeldis, aga veel on talgi vaja küpseda. Kuigi tubli naine! Aga kes ta lapsed kasvatab?
Kallas oli kindel, hakkaja, aga no miksit jäi puudu ikkagi. Kuigi neist on ta vist ainus, kes suudab presidendi rolli välja vedada.
Jõks... tükk tühja teksti, kuigi ta on juriidikas tugev. Kasvagu ja tegelegu eneseharimisega veel!
Kaljurand on tore ja asjalik, aga ka tema puhul jäi midagi puudu. Kuigi ta mulle väga väga meeldib, siis ka tema aeg pole veel käes.
Nestor on armas, omamehelik ja soe inimene. Kas ta oma annet ja oskaust olla hea inimene peaks raiskama presidendina? Usun, et tavapoliitikas on temast rohkem kasu.
Ossa... ja see palagan mida võib tänastest ajalehtedest lugeda nüüd... Helmepojake ei ole rahul jne... johhaidii! Saage suureks!!!
Aga püüan ikkagi poliitika rahule jätta. Las targad inimesed tegelevad sellega.
Sel nädalavahetusel tuleb meil pisipoisi kojutuleku ettevalmistuse tööde algus. Andis ju poiss märku ja nüüd me ootame kõik teda. Mimmu pesi poisi riided ära ja nüüd tuleb need ära triikida. Siis on vaja veel ühtteist osta ja alustada tubade ettevalmistust. Tormis jääb nagunii puhkusele ja siis saab ka põhjalikumalt teha asju, mis Vissul poolei jäävad, sest tulevane isa ju ei saa.
Igatahes plaanin ka suurpuhastust, kardinate pesu ja paneme plaani kirja, mida vaja teha on.
Aga nüüd ajan lapsed üles ja läheme õue sooja ilma nautima!
laupäev, 20. august 2016
Laupäev...
Milline imeline ilm tänasel pidupäeval. Lihtsalt võrratu! 25 a. tagasi kuulutati meie pisike riik taas iseseisvaks.
No jah ja meil tahtis üks pisipoiss vist teada anda, et tal on varsti aeg vaadata päikesepaistet. Hakkasin mõtlema töökaaslase sõnadele, et tema ei ostnud ühtegi asja enne lapse sündi, aga meil käivad igasugused ettevalmistused. Uhh! Ebausk nurka!
Mimmu helistas maalt ja ütles, et tal on väga halb olla. Nii halb, et isegi pilt läks jäägitult taskusse ja süda läks pahaks. Vaeseke nuttis lausa telefoni otsas. Mingi aeg oli rahulikult, siis läks olemine paremaks, aga käskisin asjad kaasa võtta ja ikkagi Emos ära käia. Ja otse loomulikult saadeti nad Vissuga kohe sünnitusosakonda. Rasedus juba ju nii suur. Ma ei kannatanud siin kodus teadmatust ja saatsin Vissule sõnumi ja siis sain teada, et Mimmu on ühendatud KTG alla, taustaks kostuski loksumist. Ausalt öelda tegi see niipalju ärevaks, aga samas tundsin siiski sellist rahu, et sain aru- poiss veel ei tule. Natuke aega tagasi sain teada, et sõidavad maale tagasi, südamed rahul. Päris valehäire polnud, sest pisikesed kokkutõmbed olid, aga õnneks on emakakael veel korralikult kinni. Paluti ikka oodata mõned nädalad ja poissi suuremaks kosutada :D : Mimmu sõnul olid õed ja ämmakad väga armsad ja hoolivad ning nüüd on neil ka sünnitustoad nähtud ja natuke tulevikus tuttavam olek. Hakkasin mõtlema, et sama tegi ju Mimmu minuga ka, umb neli nädalat enne sünnitust. Olin ka tookord sunnitud haiglasse minema, aga kui avastati, et on enamvähem korras kõik, siis keeldusin haiglasse jäämast. Vanasse Naistehaiglasse Toomemäel...
Ihhiii, nüüd vast hakkavad meie meespere liikmed aru saama, et tuleb ettevalmistusi tegema hakata. Tuba ettevalmistada, titavoodi korda teha jne. Ongi tulevasel vanaisal põhjust puhkust võtta. Muidu laseb puhkuse raisku ja kodus ka kõik ligadilogadi.
Vanaemadus koputab vägisi uksele :D
Sa kallis pisike Poiss! Oota seal turvalises emme kõhus veel kuni neli nädalat ja alles siis tule siia ilma. Siin ei ole alati kõige parem olla, aga eks esialgu oleme meie siin need, kes sinu elu päikseliseks ja soojaks teeme! Ma armastan sind juba enne, kui sa siia ilma tuled! Ah jaa... kuulasin täna ühe muusikapedagoogi saadet ja seal ta rääkis, kui tähtis on lapsele laulmine, erinevate oskuste arendamiseks. Mina ju Heizile lasin musa läbi kõhunaha ja laulsin ka palju. No ongi keskmisest musikaalsem. St, et mina vanaemana tuletan meelde kõik tudulaulud ja valmistan ennast ette. Sina, mu väike kallis Poiss, saad oma vanaema laululembusest ja luulelembusest osa. Lastelaulud on ju mu "leivanumber"...
Siin siis kohandatud pilt, mis mind esialgu väga ehmatas...
Härra tulevane vanaisa ei saa aru, miks ma linnas passin, kui tütar maal on viimnerase... Aga ta pole ju kordagi uurinud, mis enesetundega ma siin kodus passin. Väljas on ilm jumalik.... Pole küsinud, et kas mu tervis on parem? On küll, ma ei köhi lakkamatult ja öösel sain juba 5h magada, aga esmaspäeval peab juba täistrikistraksis olema, nii et pole minust möllutajat. Isegi söögitegijat mitte. Nüüd on lisaks köhale ka tüütu nohu lisandunud. Või ei oska ta oma hirmu muidu välja elada kui teiste peale toriseda ja karjuda? Hirm tütre ja pisipoisi pärast? Ega ta ju ei ole kunagi oma emotsioone osanud kontrollida, aastatega asi on süvenenud. Vaga vesi sügav põhi! Vot sulle vaikne kuum eestlane... Kui ikka tuju paha, siis teised saavad nii, et tolmab! Mina vastupidi olen õppinud ennast vaos hoidma. Vanasti olin nagu mustlase püss! Tähendab vanus on nurki lihvinud, aga temal teritanud... Tasakaal peres.
Milline imeline ilm tänasel pidupäeval. Lihtsalt võrratu! 25 a. tagasi kuulutati meie pisike riik taas iseseisvaks.
No jah ja meil tahtis üks pisipoiss vist teada anda, et tal on varsti aeg vaadata päikesepaistet. Hakkasin mõtlema töökaaslase sõnadele, et tema ei ostnud ühtegi asja enne lapse sündi, aga meil käivad igasugused ettevalmistused. Uhh! Ebausk nurka!
Mimmu helistas maalt ja ütles, et tal on väga halb olla. Nii halb, et isegi pilt läks jäägitult taskusse ja süda läks pahaks. Vaeseke nuttis lausa telefoni otsas. Mingi aeg oli rahulikult, siis läks olemine paremaks, aga käskisin asjad kaasa võtta ja ikkagi Emos ära käia. Ja otse loomulikult saadeti nad Vissuga kohe sünnitusosakonda. Rasedus juba ju nii suur. Ma ei kannatanud siin kodus teadmatust ja saatsin Vissule sõnumi ja siis sain teada, et Mimmu on ühendatud KTG alla, taustaks kostuski loksumist. Ausalt öelda tegi see niipalju ärevaks, aga samas tundsin siiski sellist rahu, et sain aru- poiss veel ei tule. Natuke aega tagasi sain teada, et sõidavad maale tagasi, südamed rahul. Päris valehäire polnud, sest pisikesed kokkutõmbed olid, aga õnneks on emakakael veel korralikult kinni. Paluti ikka oodata mõned nädalad ja poissi suuremaks kosutada :D : Mimmu sõnul olid õed ja ämmakad väga armsad ja hoolivad ning nüüd on neil ka sünnitustoad nähtud ja natuke tulevikus tuttavam olek. Hakkasin mõtlema, et sama tegi ju Mimmu minuga ka, umb neli nädalat enne sünnitust. Olin ka tookord sunnitud haiglasse minema, aga kui avastati, et on enamvähem korras kõik, siis keeldusin haiglasse jäämast. Vanasse Naistehaiglasse Toomemäel...
Ihhiii, nüüd vast hakkavad meie meespere liikmed aru saama, et tuleb ettevalmistusi tegema hakata. Tuba ettevalmistada, titavoodi korda teha jne. Ongi tulevasel vanaisal põhjust puhkust võtta. Muidu laseb puhkuse raisku ja kodus ka kõik ligadilogadi.
Vanaemadus koputab vägisi uksele :D
Sa kallis pisike Poiss! Oota seal turvalises emme kõhus veel kuni neli nädalat ja alles siis tule siia ilma. Siin ei ole alati kõige parem olla, aga eks esialgu oleme meie siin need, kes sinu elu päikseliseks ja soojaks teeme! Ma armastan sind juba enne, kui sa siia ilma tuled! Ah jaa... kuulasin täna ühe muusikapedagoogi saadet ja seal ta rääkis, kui tähtis on lapsele laulmine, erinevate oskuste arendamiseks. Mina ju Heizile lasin musa läbi kõhunaha ja laulsin ka palju. No ongi keskmisest musikaalsem. St, et mina vanaemana tuletan meelde kõik tudulaulud ja valmistan ennast ette. Sina, mu väike kallis Poiss, saad oma vanaema laululembusest ja luulelembusest osa. Lastelaulud on ju mu "leivanumber"...
Siin siis kohandatud pilt, mis mind esialgu väga ehmatas...
reede, 19. august 2016
Ilus suvi väljas II
Tegelikult oligi enne kohatu huumor. Õhtuks on haigestunuid palju ja mitte ainult meie rühmas. Vaesed väikesed inimesed! No on seda nüüd vaja, et õppeaasta pole veel alanudki ja juba haigused nõrgestavad organisme.
Peale pikka päeva tunnen ennast väsinuna, aga mitte kurnatuna. Isegi köha ei ole nii piinanud eriti. Nii, et esialgu tulin võitjana välja.
Täna tulid noored mulle lasteada järele ja esimene asi, mida Vissu hõikas oli, et "Meil on lapsevanker ostetud!" Ja milline vanker see on... Minu arvates võrdub ta S klassi Mersuga. Mustast nahast, pruunist nahast käetoed, vanker, käru, häll ja ossapoiss, kus vidinaid kaasas! Mimmu arvates on küll EmmalJungad ülimklass, aga no ikkagi... mustast nahast, soliidne ja saadud 25% odavamalt (otse tehasest toodud), sest tulevane vanaisa oskas oma head ja ülisoodsat tutvust kasutada. Ma kohe kiitsin oma meherasukest selle eest! Super! Ja kõige parem, et vankrikorv on nii suur, et seda saab kaua kasutada, kärul on katted ja asjad ja käepideme kõrgus on just pikemale inimesele mõeldud. Ahh jaa ja vedrustus, see on ka väga hea. Ja kuskilt kuulis Mimmu, et kohe, kui vanker on ostetud, tuleb sinna mänguasi sisse panna. No ma ju kinkisin Mimmule kevadel mõned vahvad käpiknukud, neid siis kasutatigi :D Aga Mona kartis vankrit, no küll ta ära harjub. Saab ta ju jalutuskäikudel kaasas käia, kui vankrikõrval käimist natuke harjutada. Pallike samas oleks vist ise tahtnud kuhugi sisse pugeda juba.
Paari päeva jooksul on meie koju tulnud ja toodud kottide viisi titeriideid. Mimmu võttis maale kaasa ja lubas seal suuruse järgi välja sorteerida. Väiksemad tulevad linna pessu ja ülejäänud jäävad maale kappi oma aega ootama. Aga no kombekaidki on juba mitme lapse jagu, st jagub oma lapsele kandmiseks ja edasijagamiseks ka... Nii tore, et sõbrad üksteist toetavad! Käest kätte antakse titaasju ja muidki vajaminevaid esemeid.
Ja natuke nalja ka. Tuleb siis tulevane vanaisa tuppa ja küsib oma tütrelt "Miks sa veel sünnitanud pole? Näed "sellel" mu sõbral juba 3 nädalat lapselaps kodus!" Me purskasime noortega koos naerma, et oota taadu veel neli nädalat, siis saad oma pisipoisi ja paari kuu pärast saad ka sina uhkeldada selle vankriga. No tulevane vanaisa ajas silmad kuklasse kokku ja ühmas, et tema küll ei hakka. Ma siis kortsutasin kulmu ja pobisesin, et " omade põnnidega ei rallinud, nüüd pisipoisiga teed kõik takkajärgi!" Oodaku ta vaid!!!
Meie pere noorim võsuke on väljas. See käib minu põhimõtete vastu, et üks teismeline piiga on peale 22.00 "ula peal". Jah, sõbrannad teevad plikadeõhtut ja ööbivad kellegi pool koos, aga no mina ei luba nii noorelt mujal ööbida! No ja nüüd süda valutab, sest tundub, et kinoseanss ei ole veel lõppenud ja piiga pole koduteel.
Vot sulle vanaemadust! Saa enne OMA lapsega hakkama, siis hakka vanaemaks! Kuigi Heiz on tubli ja ontlik neiu, siis kes teab, mida üks teismeline koos omavanustega teha võib... ohh jah, seda emasüdant küll... muretsen võibolla asjata...
Aga nüüd lähen rohtu võtma, siis tuleb äkki nädalavahetus tegusana!
Usun, et ma homme ei kirjta. Lisan siia oma kirjutise, mis avaldati 5 a. tagasi Postimehes... <http://www.postimees.ee/v2/481930/meenutus-meie-pere-suvi-1991>
Ma ei tea, kas läks aktiivseks... olen unustanud kuidas aktiviseerida linke...
Tegelikult oligi enne kohatu huumor. Õhtuks on haigestunuid palju ja mitte ainult meie rühmas. Vaesed väikesed inimesed! No on seda nüüd vaja, et õppeaasta pole veel alanudki ja juba haigused nõrgestavad organisme.
Peale pikka päeva tunnen ennast väsinuna, aga mitte kurnatuna. Isegi köha ei ole nii piinanud eriti. Nii, et esialgu tulin võitjana välja.
Täna tulid noored mulle lasteada järele ja esimene asi, mida Vissu hõikas oli, et "Meil on lapsevanker ostetud!" Ja milline vanker see on... Minu arvates võrdub ta S klassi Mersuga. Mustast nahast, pruunist nahast käetoed, vanker, käru, häll ja ossapoiss, kus vidinaid kaasas! Mimmu arvates on küll EmmalJungad ülimklass, aga no ikkagi... mustast nahast, soliidne ja saadud 25% odavamalt (otse tehasest toodud), sest tulevane vanaisa oskas oma head ja ülisoodsat tutvust kasutada. Ma kohe kiitsin oma meherasukest selle eest! Super! Ja kõige parem, et vankrikorv on nii suur, et seda saab kaua kasutada, kärul on katted ja asjad ja käepideme kõrgus on just pikemale inimesele mõeldud. Ahh jaa ja vedrustus, see on ka väga hea. Ja kuskilt kuulis Mimmu, et kohe, kui vanker on ostetud, tuleb sinna mänguasi sisse panna. No ma ju kinkisin Mimmule kevadel mõned vahvad käpiknukud, neid siis kasutatigi :D Aga Mona kartis vankrit, no küll ta ära harjub. Saab ta ju jalutuskäikudel kaasas käia, kui vankrikõrval käimist natuke harjutada. Pallike samas oleks vist ise tahtnud kuhugi sisse pugeda juba.
Paari päeva jooksul on meie koju tulnud ja toodud kottide viisi titeriideid. Mimmu võttis maale kaasa ja lubas seal suuruse järgi välja sorteerida. Väiksemad tulevad linna pessu ja ülejäänud jäävad maale kappi oma aega ootama. Aga no kombekaidki on juba mitme lapse jagu, st jagub oma lapsele kandmiseks ja edasijagamiseks ka... Nii tore, et sõbrad üksteist toetavad! Käest kätte antakse titaasju ja muidki vajaminevaid esemeid.
Ja natuke nalja ka. Tuleb siis tulevane vanaisa tuppa ja küsib oma tütrelt "Miks sa veel sünnitanud pole? Näed "sellel" mu sõbral juba 3 nädalat lapselaps kodus!" Me purskasime noortega koos naerma, et oota taadu veel neli nädalat, siis saad oma pisipoisi ja paari kuu pärast saad ka sina uhkeldada selle vankriga. No tulevane vanaisa ajas silmad kuklasse kokku ja ühmas, et tema küll ei hakka. Ma siis kortsutasin kulmu ja pobisesin, et " omade põnnidega ei rallinud, nüüd pisipoisiga teed kõik takkajärgi!" Oodaku ta vaid!!!
Meie pere noorim võsuke on väljas. See käib minu põhimõtete vastu, et üks teismeline piiga on peale 22.00 "ula peal". Jah, sõbrannad teevad plikadeõhtut ja ööbivad kellegi pool koos, aga no mina ei luba nii noorelt mujal ööbida! No ja nüüd süda valutab, sest tundub, et kinoseanss ei ole veel lõppenud ja piiga pole koduteel.
Vot sulle vanaemadust! Saa enne OMA lapsega hakkama, siis hakka vanaemaks! Kuigi Heiz on tubli ja ontlik neiu, siis kes teab, mida üks teismeline koos omavanustega teha võib... ohh jah, seda emasüdant küll... muretsen võibolla asjata...
Aga nüüd lähen rohtu võtma, siis tuleb äkki nädalavahetus tegusana!
Usun, et ma homme ei kirjta. Lisan siia oma kirjutise, mis avaldati 5 a. tagasi Postimehes... <http://www.postimees.ee/v2/481930/meenutus-meie-pere-suvi-1991>
Ma ei tea, kas läks aktiivseks... olen unustanud kuidas aktiviseerida linke...
neljapäev, 18. august 2016
Vaba päev ja haigus
Jah, kella kolmest öösel üleval ja tänasin õnne, et mul on ees vaba päev. Vajadusel saan magada. No ega ikka ei saa, kui köha tahab hauda ajada, aga eks see mu kroonilise haiguse omapära ju ongi, et iga viirus haakub. Kuri olin, kui avastasin, et seekord oli ravimikarbis vähem doose, aga hind sama, mis vanades karpides. Tähendab järjest kallimaks ravi läheb.... Aga homme tuleb vastu pidada tööl ja siis saab ennast jälle paar päeva praavitada.
Õhtupoolikul tuli üks kaarditellimus. Tegin nüüd, enne magama minekut ruttu ühe valmis. No lihtsalt polnud varem jaksu ja kallis abikaasa vajas ka puhkust. Ei tahtnud teda segada kohe. No seekord siis kiirkorras selline iludus. Saan hakkama küll, kuigi hetkel tundub jälle, et vaja "piipu" tõmmata ja siis oma tänase päeva viimane doos. Loen aga tunde ja panen jälle kella helisema, et järgmist võtta....
Loodan, et homme on juba kergem...
Minu koostöö Pere ja Koduga läks käima. Esimene lugu on ilmunud... http://perejakodu.ohtuleht.ee/754150/vanaema-pihtimus-mitme-polvkonna-kooselu
Jah, kella kolmest öösel üleval ja tänasin õnne, et mul on ees vaba päev. Vajadusel saan magada. No ega ikka ei saa, kui köha tahab hauda ajada, aga eks see mu kroonilise haiguse omapära ju ongi, et iga viirus haakub. Kuri olin, kui avastasin, et seekord oli ravimikarbis vähem doose, aga hind sama, mis vanades karpides. Tähendab järjest kallimaks ravi läheb.... Aga homme tuleb vastu pidada tööl ja siis saab ennast jälle paar päeva praavitada.
Õhtupoolikul tuli üks kaarditellimus. Tegin nüüd, enne magama minekut ruttu ühe valmis. No lihtsalt polnud varem jaksu ja kallis abikaasa vajas ka puhkust. Ei tahtnud teda segada kohe. No seekord siis kiirkorras selline iludus. Saan hakkama küll, kuigi hetkel tundub jälle, et vaja "piipu" tõmmata ja siis oma tänase päeva viimane doos. Loen aga tunde ja panen jälle kella helisema, et järgmist võtta....
Loodan, et homme on juba kergem...
teisipäev, 16. august 2016
Vanaemadus
Täna on selline nukker ja vihmane ilm ja mul on tööst vaba päev. Ja ainult ilm pole nukker, vaid kogu minu sisemus on nukker ning peas tiirleb mõte inimese ajalikkusest. Elus on sünnid ja surmad käsikäes. Kui homme on meie sõbra matused, siis seda enam tuleb tunne, et selle pisikese poisi sünd, kes septembris tulemas on, annab elule hoopis uue tähenduse. Aga sõber ei saagi tunda lapselapse sünniimet ja tunnet... tema jälgib seda kõike kunagi hiljem sealt kaugelt Kõiksusest...
Ja, meie perre on tulemas üks pisike poiss. Lapsuke, keda mina olen ju tegelikult juba ammu oodanud, peaaegu kogu noorte abieluaastate... Ma mäletan selgelt tunnet, mida tundsin oma noorimat last kandes ja sünnitades, 15 a. tagasi. Ma teadsin, et see saab mul olema viimane sedalaadi kogemus ja ma püüdsin seda aega ja kogemust nautida niipalju, kui saab nautida pidevalt iiveldava ja uimasena. ka sünnitusmajast väljudes sooviti kõike head ja kutsuti taas sünnitama ning ma vastasin jua täie teadlikkusega, et tulen tagasi juba vanaemaks saades.
Ma tunnen siiani süümekaid sellest, kui minu tütar teatas oma rasedusest. Oli üks tavaline pühapäeva hommik ja me riburadapidi ärkasime. Ärkajaid ju rohkem, kui tavalisest peres. Meie abikaasaga, meie noorim tütar ja vanem tütar oma abikaasaga, no ja meie kolm kodulooma ka. Mina ärkasin ka tavapärase peavaluga (no see kimbutab mind ikka väga tihti) ja olin teel kööki, kui Mimmu oma toast tuli ja ütles, et tal on mulle midagi rääkida. Rohmasin midagi sellist, et oota, ma võtan oma valuvaigigisti ära, siis räägime... Ise sisemuses tundsin, et see pole niisama jutt. Ja nii oligi, et meie vanem tütar teatas, et ootab titat! Ma ei osanud miskit muud, kui pobisesin, et "no seda oligi arvata ja ma vist teadsin juba". Ja kui paha mul hiljem oli, et ma ei avaldanud oma suur rõõmu nagu seda filmides tehakse. Olen ma ju ometi tavapärasest keskmisest eestlasest temperamentsem.
Tulevane vanaisa on algusest peale väga uhke ja puhevil. Ja kui vahva oli kauaaegsete majanaabrite tunnustus: "Mõtle, sa saad vanaisaks! Milline uhkus see on!" Me ju ise samas üles kasvanud ja majanaabrid näinud meiegi paariminekut ja laste saamist ja nüüd siis juba ise kohe-kohe vanavanemad.
Sellest on juba mitmeid kuid möödas. Kuid, mis on olnud pikad, rasked, asjaliku, rõõmsad, põnevad ja nii armsad. Kuna tütremees on nädala sees mujal linnas tööl, siis olen olnud oma tütrele rasedusabiliseks ja seda igas mõttes. Püüdnud aidata pidevate iiveldushoogude ja oksendamishoogude ajal, läinud kaasa Emosse, siis kui enam mingit vahet oksehoogudel polnud. Valutanud südant, kui noore emme tervis oli nii halb, et ta töölt sõitis esmaabi saama. Õnneks küll polnud midagi hullu... Teinud süüa ja koristanud, et mitte halva enesetundega noort emmet koormata. Jalutanud koos tulevase emaga mööda poode ja vaadelnud titakaupa. Aidanud hästi natuke maakodus, kus noor emme on täieõiguslik perenaine. Kus tal on rohkem hakkamist, kui linnakodus. Jälginud noore emme paisumist ja tundnud egoistlikku kadedust, sest see pisike on ju osake mingi verest, aga mitte minu kanda... MA nii väga ootan juba septembrit, et saaks nuusutada titalõhna, hoida titat kätel ja jälle olla toeks ja abiks oma noortele. (mulle olid ju toeks minu ema ja vanaema) Annan aru, et töölkäiva vanaemana ei saa ma pidevalt pisikesega tegeleda ja oma titaga saab mu tütar ju isegi hakkama, kindlasti kohe. Ja sellegi poolest olen ma neile alati olemas! Ja see on ka üks põhjusi, miks ma hakkasin pidama blogi. Tahaks oma tunded mõtted üles kirjutada, et hiljem oleks mida meenutada. Olen ju pidanud päevikutki, kui vanem tütar oli pisike ja mu abikaasa oli sõjaväes. Hiljem on olnud sda kõike päris huvitav lugeda. Ning sõbrad teavad ja on kannatikult lugenud minu aktiivset kirjutamise tuhinat FB seinal. Nüüd siis "kanaliseerin" oma lood blogisse.
Aga vanaemaduse juurde tagasi. Kas mul on hirme, rõõmude ja ootuse kõrval? On küll. Just sellega seoses, et kuidas me mahume kõik linnakoju? Jah, me elame nagu vanad eestlased, mitu põlvkonda koos, seda küll rohkem sügistalvisel ajal, kui maakodus olemist vähe on. Kas ja kuidas tööl käia, kui pisike on öösel meid üleval hoidnud? Kas vanaisa saab välja magada, sest tal on raske füüsiline töö? Ega ma ei hakka domineerima lapsekasvatuses? Laps on ju oma ema-isa kasvatada. See on üks mu põhimisi muresid. Ma ju tean ja tunnen ennast. Kuigi omamoodi olen ma püüdnud nii olla, et ka emana ma ei ole sekkunud noorte valikutesse. Vähemalt ma looda, et pole... Kuidas meie koduloomad suhtuvad pisikesse? Kuidas neid kohandada? On ju koerad mu tütre ja tema mehe endale "peaks" valinud. Igatahes on mu pea täis virr-varri ja küsimused ei oskagi vastuseid leida. Eks näis, mida aeg toob!
PS! Ärge küsige, mis hoiab meid kõiki koos ja noored ei koli omaette. Sest meil on niivõrd ühtehoidev pere ja meil on maakodu, kuhu on plaan ehitada midagi rohkemta, kui suvemaja. Lihtsalt nii on siiani kujunenud ja loodetavast meie omavahelised suhted ka püsivad sellistena.
Täna on selline nukker ja vihmane ilm ja mul on tööst vaba päev. Ja ainult ilm pole nukker, vaid kogu minu sisemus on nukker ning peas tiirleb mõte inimese ajalikkusest. Elus on sünnid ja surmad käsikäes. Kui homme on meie sõbra matused, siis seda enam tuleb tunne, et selle pisikese poisi sünd, kes septembris tulemas on, annab elule hoopis uue tähenduse. Aga sõber ei saagi tunda lapselapse sünniimet ja tunnet... tema jälgib seda kõike kunagi hiljem sealt kaugelt Kõiksusest...
Ja, meie perre on tulemas üks pisike poiss. Lapsuke, keda mina olen ju tegelikult juba ammu oodanud, peaaegu kogu noorte abieluaastate... Ma mäletan selgelt tunnet, mida tundsin oma noorimat last kandes ja sünnitades, 15 a. tagasi. Ma teadsin, et see saab mul olema viimane sedalaadi kogemus ja ma püüdsin seda aega ja kogemust nautida niipalju, kui saab nautida pidevalt iiveldava ja uimasena. ka sünnitusmajast väljudes sooviti kõike head ja kutsuti taas sünnitama ning ma vastasin jua täie teadlikkusega, et tulen tagasi juba vanaemaks saades.
Ma tunnen siiani süümekaid sellest, kui minu tütar teatas oma rasedusest. Oli üks tavaline pühapäeva hommik ja me riburadapidi ärkasime. Ärkajaid ju rohkem, kui tavalisest peres. Meie abikaasaga, meie noorim tütar ja vanem tütar oma abikaasaga, no ja meie kolm kodulooma ka. Mina ärkasin ka tavapärase peavaluga (no see kimbutab mind ikka väga tihti) ja olin teel kööki, kui Mimmu oma toast tuli ja ütles, et tal on mulle midagi rääkida. Rohmasin midagi sellist, et oota, ma võtan oma valuvaigigisti ära, siis räägime... Ise sisemuses tundsin, et see pole niisama jutt. Ja nii oligi, et meie vanem tütar teatas, et ootab titat! Ma ei osanud miskit muud, kui pobisesin, et "no seda oligi arvata ja ma vist teadsin juba". Ja kui paha mul hiljem oli, et ma ei avaldanud oma suur rõõmu nagu seda filmides tehakse. Olen ma ju ometi tavapärasest keskmisest eestlasest temperamentsem.
Tulevane vanaisa on algusest peale väga uhke ja puhevil. Ja kui vahva oli kauaaegsete majanaabrite tunnustus: "Mõtle, sa saad vanaisaks! Milline uhkus see on!" Me ju ise samas üles kasvanud ja majanaabrid näinud meiegi paariminekut ja laste saamist ja nüüd siis juba ise kohe-kohe vanavanemad.
Sellest on juba mitmeid kuid möödas. Kuid, mis on olnud pikad, rasked, asjaliku, rõõmsad, põnevad ja nii armsad. Kuna tütremees on nädala sees mujal linnas tööl, siis olen olnud oma tütrele rasedusabiliseks ja seda igas mõttes. Püüdnud aidata pidevate iiveldushoogude ja oksendamishoogude ajal, läinud kaasa Emosse, siis kui enam mingit vahet oksehoogudel polnud. Valutanud südant, kui noore emme tervis oli nii halb, et ta töölt sõitis esmaabi saama. Õnneks küll polnud midagi hullu... Teinud süüa ja koristanud, et mitte halva enesetundega noort emmet koormata. Jalutanud koos tulevase emaga mööda poode ja vaadelnud titakaupa. Aidanud hästi natuke maakodus, kus noor emme on täieõiguslik perenaine. Kus tal on rohkem hakkamist, kui linnakodus. Jälginud noore emme paisumist ja tundnud egoistlikku kadedust, sest see pisike on ju osake mingi verest, aga mitte minu kanda... MA nii väga ootan juba septembrit, et saaks nuusutada titalõhna, hoida titat kätel ja jälle olla toeks ja abiks oma noortele. (mulle olid ju toeks minu ema ja vanaema) Annan aru, et töölkäiva vanaemana ei saa ma pidevalt pisikesega tegeleda ja oma titaga saab mu tütar ju isegi hakkama, kindlasti kohe. Ja sellegi poolest olen ma neile alati olemas! Ja see on ka üks põhjusi, miks ma hakkasin pidama blogi. Tahaks oma tunded mõtted üles kirjutada, et hiljem oleks mida meenutada. Olen ju pidanud päevikutki, kui vanem tütar oli pisike ja mu abikaasa oli sõjaväes. Hiljem on olnud sda kõike päris huvitav lugeda. Ning sõbrad teavad ja on kannatikult lugenud minu aktiivset kirjutamise tuhinat FB seinal. Nüüd siis "kanaliseerin" oma lood blogisse.
Aga vanaemaduse juurde tagasi. Kas mul on hirme, rõõmude ja ootuse kõrval? On küll. Just sellega seoses, et kuidas me mahume kõik linnakoju? Jah, me elame nagu vanad eestlased, mitu põlvkonda koos, seda küll rohkem sügistalvisel ajal, kui maakodus olemist vähe on. Kas ja kuidas tööl käia, kui pisike on öösel meid üleval hoidnud? Kas vanaisa saab välja magada, sest tal on raske füüsiline töö? Ega ma ei hakka domineerima lapsekasvatuses? Laps on ju oma ema-isa kasvatada. See on üks mu põhimisi muresid. Ma ju tean ja tunnen ennast. Kuigi omamoodi olen ma püüdnud nii olla, et ka emana ma ei ole sekkunud noorte valikutesse. Vähemalt ma looda, et pole... Kuidas meie koduloomad suhtuvad pisikesse? Kuidas neid kohandada? On ju koerad mu tütre ja tema mehe endale "peaks" valinud. Igatahes on mu pea täis virr-varri ja küsimused ei oskagi vastuseid leida. Eks näis, mida aeg toob!
PS! Ärge küsige, mis hoiab meid kõiki koos ja noored ei koli omaette. Sest meil on niivõrd ühtehoidev pere ja meil on maakodu, kuhu on plaan ehitada midagi rohkemta, kui suvemaja. Lihtsalt nii on siiani kujunenud ja loodetavast meie omavahelised suhted ka püsivad sellistena.
Üks mu lulla ajast, mis lullad mind lihtsalt külastasid... ja oi kui palju mitmeid kordi ma olen seda pidanud kasutama... ja teisigi leinalullasid...
AEG
Kui su sõber on läinud pikki teavaseid teid...
võta mälupilt käidud radadelt neilt.
Ära häbene nutta,
aega maha siis võtta,
sõber enam ei rutta,
sest AEG on tal tuttav.
Süüta küünal sa aknal,
süda valust on vakka...
Vaatad leeki ja tead,
olla koos oli hea...
FB ajalugu tõi just minuni 3 a. tagasi kirjutaud read.... Nagu nimelt on kohe järjekordne lulla...
Katki...
nii katki, kui saab...
sest igavikutee lühidus jõuab teadvusesse.
Saad aru, kui väike sa oled...
kui ruttu võid jõuda virmalistesse.
AEG
Kui su sõber on läinud pikki teavaseid teid...
võta mälupilt käidud radadelt neilt.
Ära häbene nutta,
aega maha siis võtta,
sõber enam ei rutta,
sest AEG on tal tuttav.
Süüta küünal sa aknal,
süda valust on vakka...
Vaatad leeki ja tead,
olla koos oli hea...
FB ajalugu tõi just minuni 3 a. tagasi kirjutaud read.... Nagu nimelt on kohe järjekordne lulla...
Katki...
nii katki, kui saab...
sest igavikutee lühidus jõuab teadvusesse.
Saad aru, kui väike sa oled...
kui ruttu võid jõuda virmalistesse.
Temal ei ole enam valus,
ta andis alla ja lendas taevasesse muusikasse...
ta on nüüd teekaaslane paljudesse mälestusse.
Mõnus raadiohääl,
elutarkuse jagaja,
abivalmiduse osakonnajuhataja.
Kel vaja need teavad ja tunnevad ...
ja jäävad tundma, sest teist samasugust ei ole...
Me seisame langetatud päi ja kuulame su lemmikut... The Beatles "Yesterday"...
ta andis alla ja lendas taevasesse muusikasse...
ta on nüüd teekaaslane paljudesse mälestusse.
Mõnus raadiohääl,
elutarkuse jagaja,
abivalmiduse osakonnajuhataja.
Kel vaja need teavad ja tunnevad ...
ja jäävad tundma, sest teist samasugust ei ole...
Me seisame langetatud päi ja kuulame su lemmikut... The Beatles "Yesterday"...
Nii palju on küsimusi...
Ma ei suuda magada... Mõte töötab eilsest saadik... ja mitte ainult minul, vaid ka Tormisel... ja meie kõigi aimdus, et see oled sina, kes jäi... see osutuski tõeks, kuigi ikkagi mitu päeva peale õnnetust... lootsime, et see ei puuduta lähedasi... meedia ei öelnud ju nime vaid vanust...
On varahommik... Kaks "vana toid" istuvad ja joovad kohvi ning meenutavad vana sõpra... Mina, meie esimesi kohtumisi ja seda, et ma ei aimanud siis su tundeid... ja et sellest on juba üle 30.ne aasta möödas... Tormis seda, et sa olid alati sõbralik, asjalik ja oma pere hoidev... Mul oli nii hea meel, kui kuulsin, et sa leidsid kaaslase ja sul tulid lapsed... Su abikaasa on asjalik ja väga tubli noorik... ja nüüd...
Homme pannakse sind maamulda... su lapsed jäävad nüüd sinu tublile naisele ja vaprale emale toeks ja trööstiks, aga... õhus on ikkagi küsimus, et MIKS? Miks jääb sinu laste elu nüüd juhtima ainult su vapper ja tubli abikaasa? Kuidas ta suudab?
Miks mängib saatus selliseid mänge? Kust võtab Looja õiguse suunata inimene sinna, kus on ilmselge hukk ette näha? Kuidas ei saanud ometi ...???? Nii palju on küsimusi...
Ma ei tea, kas me homme saame su kirstu juurde tulla, aga... ma jään sind alati mäletama! Sinu mõnusat kohmetust, su alatist positiivsust ja natuke naiivset ellusuhtumist ja... neid pärlikeesid, mis sa mu 20-ndaks sünnaks mulle kinkisid... Öeldi, et pärlite kinkimine toob pisaraid ja tol aastal ma tõesti saingi palju nutta... Meenub veel nii mõndagi... Mis sest, et me viimastel aastatel üldse ei suhelnud... sinu emmele ma tegin ikka, lilli ostes pai või kalli...
Teen seda mõttes ka Sulle! Jää hüvasti, vana sõber!
Ma pole viimastel päevadel kirjutanud. Kuidagi valus oli ja arvuti ette istumine ja mõtete ladumine ei sobinud kokku. Nüüd saan aru jah, miks... ei saa alahinnata oma sisetunnet!
Natuke teemast mööda ka... Nädalavahetus ei jooksnud niisama tühja. Õppisin uutmoodi albumi tegemist ja tulemus on siin. Liimköites album, 30X30,5 cm, töökaaslasele pulmadeks.
Ma ei suuda magada... Mõte töötab eilsest saadik... ja mitte ainult minul, vaid ka Tormisel... ja meie kõigi aimdus, et see oled sina, kes jäi... see osutuski tõeks, kuigi ikkagi mitu päeva peale õnnetust... lootsime, et see ei puuduta lähedasi... meedia ei öelnud ju nime vaid vanust...
On varahommik... Kaks "vana toid" istuvad ja joovad kohvi ning meenutavad vana sõpra... Mina, meie esimesi kohtumisi ja seda, et ma ei aimanud siis su tundeid... ja et sellest on juba üle 30.ne aasta möödas... Tormis seda, et sa olid alati sõbralik, asjalik ja oma pere hoidev... Mul oli nii hea meel, kui kuulsin, et sa leidsid kaaslase ja sul tulid lapsed... Su abikaasa on asjalik ja väga tubli noorik... ja nüüd...
Homme pannakse sind maamulda... su lapsed jäävad nüüd sinu tublile naisele ja vaprale emale toeks ja trööstiks, aga... õhus on ikkagi küsimus, et MIKS? Miks jääb sinu laste elu nüüd juhtima ainult su vapper ja tubli abikaasa? Kuidas ta suudab?
Miks mängib saatus selliseid mänge? Kust võtab Looja õiguse suunata inimene sinna, kus on ilmselge hukk ette näha? Kuidas ei saanud ometi ...???? Nii palju on küsimusi...
Ma ei tea, kas me homme saame su kirstu juurde tulla, aga... ma jään sind alati mäletama! Sinu mõnusat kohmetust, su alatist positiivsust ja natuke naiivset ellusuhtumist ja... neid pärlikeesid, mis sa mu 20-ndaks sünnaks mulle kinkisid... Öeldi, et pärlite kinkimine toob pisaraid ja tol aastal ma tõesti saingi palju nutta... Meenub veel nii mõndagi... Mis sest, et me viimastel aastatel üldse ei suhelnud... sinu emmele ma tegin ikka, lilli ostes pai või kalli...
Teen seda mõttes ka Sulle! Jää hüvasti, vana sõber!
Natuke teemast mööda ka... Nädalavahetus ei jooksnud niisama tühja. Õppisin uutmoodi albumi tegemist ja tulemus on siin. Liimköites album, 30X30,5 cm, töökaaslasele pulmadeks.
esmaspäev, 15. august 2016
Pühapäeva hommik ja minu aastavanune lulla...
Loodan homme olla samamoodi hea,
et ma oma loomust muutma ometi ei pea.
Minu sisemuse värvid kirkalt säramas,
uudishimust suu mul kõike pärimas.
Tahaks olla sama siiras, nagu olin ammu,
siis kui jalakesed tegid ara esimese sammu.
Et mu kätes oleks hästi palju jõudu,
vastu hakkamaks, kui ilmneb võõraviha õudu.
Ma ei taha olla ilmamaas, kus lokkab ligemeseviha,
arusaamatut ja mõttevaba pläralõugset kisa.
Laskem olla maailm sama hell, kus meidki siia loodi...
Maailm paradiisiaia värvides ja moodi.
Täis kõik olgu armastust ja hellust,
inimloomuses vaid helget mõtteselgust!
Kurjus meil ei mahu südamesse ära,
meie meeli katku armastuse sära.
Ega ma mäletagi, miks need read tulid, aga ju oli maailmas miskit jälle juhtunud....
Loodan homme olla samamoodi hea,
et ma oma loomust muutma ometi ei pea.
Minu sisemuse värvid kirkalt säramas,
uudishimust suu mul kõike pärimas.
Tahaks olla sama siiras, nagu olin ammu,
siis kui jalakesed tegid ara esimese sammu.
Et mu kätes oleks hästi palju jõudu,
vastu hakkamaks, kui ilmneb võõraviha õudu.
Ma ei taha olla ilmamaas, kus lokkab ligemeseviha,
arusaamatut ja mõttevaba pläralõugset kisa.
Laskem olla maailm sama hell, kus meidki siia loodi...
Maailm paradiisiaia värvides ja moodi.
Täis kõik olgu armastust ja hellust,
inimloomuses vaid helget mõtteselgust!
Kurjus meil ei mahu südamesse ära,
meie meeli katku armastuse sära.
Ega ma mäletagi, miks need read tulid, aga ju oli maailmas miskit jälle juhtunud....
neljapäev, 11. august 2016
Nostalgia...
Eile, 10.08, oli sünnipäev Helgi Sallol. Vaatasin saateid ja lihtsalt olen hämmingus. Kas tõesti tundusid siis naised ilusad, naiselikud ja samas nii tugevad?
Minu ema on Sallo eakaaslane. Neis on nii palju sarnasust olnud... olnud just... ka minu ema laulis, ka teda leiti tänu juhusele laulmiselt ja kutsuti suurele lavale, aga siis andsin mina oma olemasoluga märku ja sellega oligi kõik. Laulmisega küll polnud kõik, sest ema sai laulmas ikka käia, ka väikese lapsega koos, aga suurele lavale ta enam minna ei tahtnud. Ja milline hääl tal oli! Kahju, et mina tookord seda ei hinnanud. Ma olin pisikesena kohutavalt armukade, et minu emme on koos teiste tädidega laval ja mina pean kuskilt tagareast seda vaatama. Rumal laps!, ütlen ma nüüd. Hakka või mõtlema, et mina panin ema elule pitseri, sest ka tema oma häälega oleks võibolla olnud kunagi tuntud. Ei nii ei tohi mõelda.... On ju ema ise kinnitanud, et ta niiväga tahtis mind ja ei kahetse midagi. Isegi mitte seda, et ta mind üksi jäi kasvatama. Ja ma olen talle selle eest väga, väga, väga tänulik! Aga ilus inimesetükk ta ju oli...Kui vaid aeg seda ilu ei oleks kahandanud, sest nüüd on ta üks vana ja armas valge peaga memmeke! Minu memmeke (varsti siis vanavanaema)!
Eile, 10.08, oli sünnipäev Helgi Sallol. Vaatasin saateid ja lihtsalt olen hämmingus. Kas tõesti tundusid siis naised ilusad, naiselikud ja samas nii tugevad?
Minu ema on Sallo eakaaslane. Neis on nii palju sarnasust olnud... olnud just... ka minu ema laulis, ka teda leiti tänu juhusele laulmiselt ja kutsuti suurele lavale, aga siis andsin mina oma olemasoluga märku ja sellega oligi kõik. Laulmisega küll polnud kõik, sest ema sai laulmas ikka käia, ka väikese lapsega koos, aga suurele lavale ta enam minna ei tahtnud. Ja milline hääl tal oli! Kahju, et mina tookord seda ei hinnanud. Ma olin pisikesena kohutavalt armukade, et minu emme on koos teiste tädidega laval ja mina pean kuskilt tagareast seda vaatama. Rumal laps!, ütlen ma nüüd. Hakka või mõtlema, et mina panin ema elule pitseri, sest ka tema oma häälega oleks võibolla olnud kunagi tuntud. Ei nii ei tohi mõelda.... On ju ema ise kinnitanud, et ta niiväga tahtis mind ja ei kahetse midagi. Isegi mitte seda, et ta mind üksi jäi kasvatama. Ja ma olen talle selle eest väga, väga, väga tänulik! Aga ilus inimesetükk ta ju oli...Kui vaid aeg seda ilu ei oleks kahandanud, sest nüüd on ta üks vana ja armas valge peaga memmeke! Minu memmeke (varsti siis vanavanaema)!
kolmapäev, 10. august 2016
Tere taas!
Täna saab lühidalt kirjutatud, sest maadlen peavaluga ja olen kogu päeva püüdnud erinevate paberitega ja mustritega töötada. No ei õnnestu... Kuigi jah, ühe avastuse tegin, et kui kasutada filigraanvormiga koos tavalist küpsetuspaberit, siis võib isegi oodatavaid tulemusi saada...
Selleks, et tulemusi saada tuleb vist veel ja veel katsetada. Aga selle peavaluga... Ohh...
Teen siis veel katsetusi ja loodan mingi hetkel ka tulemusteni jõuda.
Kuulsin, et Põhja Eestis on torm. Meil küll tuulutab ka. Eks hiljem on meediast kuulda, kas kuskil ka liiga saanud on...
Ja kirjutamise ajal tuli telefonikõne ja nüüd läheb üks mu tehtud töö juubilarile... Hea, et kodus veel üks kaardike olemas oli...
Nii, et nüüd jälle paberiga pusima ja pulmateema jätan selleks päevaks, kui peavalu nii hullult ei vaeva...
Kuidagi on mu blogi algus muutunud memuaarblogiks, aga loodan jõuda ka selleni, et hakkan tegelema ka päevakajaste teemadega.
Seniks tuulist õhtut!
Täna saab lühidalt kirjutatud, sest maadlen peavaluga ja olen kogu päeva püüdnud erinevate paberitega ja mustritega töötada. No ei õnnestu... Kuigi jah, ühe avastuse tegin, et kui kasutada filigraanvormiga koos tavalist küpsetuspaberit, siis võib isegi oodatavaid tulemusi saada...
Selleks, et tulemusi saada tuleb vist veel ja veel katsetada. Aga selle peavaluga... Ohh...
Teen siis veel katsetusi ja loodan mingi hetkel ka tulemusteni jõuda.
Kuulsin, et Põhja Eestis on torm. Meil küll tuulutab ka. Eks hiljem on meediast kuulda, kas kuskil ka liiga saanud on...
Ja kirjutamise ajal tuli telefonikõne ja nüüd läheb üks mu tehtud töö juubilarile... Hea, et kodus veel üks kaardike olemas oli...
Nii, et nüüd jälle paberiga pusima ja pulmateema jätan selleks päevaks, kui peavalu nii hullult ei vaeva...
Kuidagi on mu blogi algus muutunud memuaarblogiks, aga loodan jõuda ka selleni, et hakkan tegelema ka päevakajaste teemadega.
Seniks tuulist õhtut!
esmaspäev, 8. august 2016
Esmaspäev 08. august 2016
Kaunist päeva!
Pean lisama kuupäeva ja võib olla ka kellaaja, sest mingil imelikul viisil ei ole kuupäevad ja kellaajad korras.
Nädalavahetus kadus nagu "muti urgu". Laupäeval maakodus ja pühapäev suure peavaluga voodis. Jälle üks kadunud puhkusepäev. Tegelikult on mul nii kaotatud juba kaks nädalat, kus ma olen olnud sunnitud olema rahulikumal reziimil. Aga nüüd eelmise postituse lubaduse juurde. Meenutamaks aegu 3 a. tagasi... (sel nädalavahetusel möödus neli aastat sellest, kui Vissu sai esimest korda meil maakodus muru niita :D ).
Olime juba kokku leppinud, et noored valivad augustikuu alguse oma pulmaajaks. soov oli 02.08 ja kahjuks ei saanud meie väljavalitud pulmaisa oma muusikuga kaubale ning üks päev tuli pulmi edasi lükata. Aga tegelikult oligi hea, sest laupäevasel päeval on ju võimalik kõigil kutsututel pulma tulla. Per.büroo ukse taga oli sel päeval, kui noored avaldust viima läksid (02.05) tunglemine, kui nii saab nimetada. Ka mitu tuttavat paari oli. Ega kellaaegu väga valida polnud ja nii jäi, et vot 03.08.2013 ja kell 15.00. Ning nüüd hakkas tunduma, et vot kiire! Esimese asjana sai ostetud Vissu ülikond. Noored olid mitu korda vaatamas ja ostimas käinud ja siis leidsid Kaubamaja Baltmanist sobiliku. Ja mind võeti ostma kaasa. Ning sellest hetkest alates olingi pulmakarusellil. Googeldasin, lugesin, tegin plaane. Kahjuks on kõik vanas katkises arvutis kirjas ja ma pean mälu järgi taastama tookordsed kirjutised. Siis panid noored kokku nimekirja, mis koosnes üldjuhul sõpradest ja minimaalselt sugulastest (no lähimad). Algas kutsete meisterdamine. Kõik ise ja käsitsi. Vissul oli oma nägemus ja mina altasin mõtetega kaasa ning Vaksali tänava kunstipood Snitty, http://www.snitty.ee/ , oli meile suureks abiks. Vissu lõikas, mina kujundasin siselehe. Kasutasin noorte pilti, mis sai prinditud mustvalgena kuldsele kalkale. Üldiselt oli see meil suur meeskonnatöö. Kes lõikas, kes kleepis, kes "paelas" jne. Tulemus on siin...
(see ongi see, mis minus tekitas hullu soovi hakata tegelema paberitööga).
Igatahes noored viisid ise kõik oma kutsed ka kätte.
Siis oli vaja mõelda koostööle pulmaisaga. Olime juba varem kokku leppinud, et pulmapidu toimub meie maakodust üle põllu, Lasita puhkemajas. Loomulikult oli pulmaisaks valitud puhkemaja peremees Urmas. Olime ju naabrid, Urmase lapsed käisid mul lasteaias (üks isegi mu oma rühmas olnud), paps oli Urmasega sõber jne. Plusse oli megapalju ja seda enam, et koht oli ju tuttav ning oma maakodu ka sealsamas. No jah, algselt soovis Mimmu ju pidu oma koduaias, väikese suupiste, lihtsa riietuse ja grillipeoga. Mina laitsin selle mõtte kohe maha. Kui juba pulm, siis peab miskit meenuma ka pärast- Midagi, mis ei jääks mällu kui suur jooksmine ja külaliste hull võõrustamine. Etteruttavalt- ei kahetse meie papsiga ja ei kahetse ka noored, et just selline koht sai valitud ja just selline pulmaisa ja pillimees oli. Urmas kutsus mitmeid kordi meid läbirääkimistele, aitas palju soovitustega, pakkus omalt poolt floristi abi ja noored sai ka mitmel peal katsetada sööki, pillimehe oskusi ja pulmasaali sobivust. Noored käisid isegi Urmase juubelil.
Nüüd oli aeg mõelda pruutkleidile. Vot see oli probleem. Pruut ideaalse kehaga, kaunistaks ka igat fassongi aga... no ei olnud midagi silmapiiril (no pruudipoes oli hinnad ju megahullud ning õmbleminegi oleks tulnud väga kallis, sest aega oli vähe). Ühel pärastlõunal sain telefonile pildi, kleit, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Oliveri poes oli olnud sobiv kleit. Mimmu oli niisama koos Mirtsuga poode pidi jalutanud, kui seda kelti nägid. Arutasime kodus tunde üle, mis teda valdas just seda kleiti proovides ja minu soovitus oli, et kui ta ennast tunneb selles kleidis hästi, siis ju see on see ÕIGE KLEIT. Et võib ju õelda ÜTLE KLEIDILE JAH! Egas mina seda kleiti ju kanna :D Mis ma torisen! Mida aeg edasi, seda rohkem mulle kleit meeldima hakkas... Juuksuri otsingud läksid libedalt, sest kunagine kooliõde oli lõpetanud just kooli ja asunud ühte salongi tööle ning piigadel oligi kokkulepe olemas. Meigikunstnik oli ka olemas, sest Mimmu sõbrannade hulgas oli ka meikareid. Nii sai kasutatud Tuhkatriinu lugu meikarit Maritit. Jällegi etteruttavalt- oli tõesti parim valik. Järgmine samm oli fotograafi otsing. Oh jah.. niipalju on ju häid fotogtaafe. Ja jällegi omad kogemused ning minu armas lapsevanem, kes meil lastest pilte oli teinud ja valik langes fotograafile Kristel Vask http://kristelvask.eu/ . Kunagi kinkisin ju Mimmule pisijuubeliks fotosessiooni Kristeli juures ja neil omavaheline keemia oli olemas). Loomulikult käis sinna juurde ka proovimeik, proovipildistamine jne. Proovipildistamine sai läbi viidud meie maakodus. Kristel armus meie maakodusse ära, tegi super pildid ja ... sõnatuks võttis. Lisan ühe pildi ka (no ei saa lisamata jätta).
On ju fantastiline pilt! Kleit, ka kaunitused, olid kristeli poolt. Noortel jäi ainult sobituda fotograafiga. Tulemiseks olid sajad pildid ja raske pildivalik.
Nii, nüüd olemn ma niipalju "lobisenud", et tuleks natuke aega majapidamistöödele kulutada. Eile jäi ju peavalu tõttu elu seisma...
Nii, et algus sai tehtud ja enam tagasiteed pole!
Kena päeva!
Kaunist päeva!
Pean lisama kuupäeva ja võib olla ka kellaaja, sest mingil imelikul viisil ei ole kuupäevad ja kellaajad korras.
Nädalavahetus kadus nagu "muti urgu". Laupäeval maakodus ja pühapäev suure peavaluga voodis. Jälle üks kadunud puhkusepäev. Tegelikult on mul nii kaotatud juba kaks nädalat, kus ma olen olnud sunnitud olema rahulikumal reziimil. Aga nüüd eelmise postituse lubaduse juurde. Meenutamaks aegu 3 a. tagasi... (sel nädalavahetusel möödus neli aastat sellest, kui Vissu sai esimest korda meil maakodus muru niita :D ).
Olime juba kokku leppinud, et noored valivad augustikuu alguse oma pulmaajaks. soov oli 02.08 ja kahjuks ei saanud meie väljavalitud pulmaisa oma muusikuga kaubale ning üks päev tuli pulmi edasi lükata. Aga tegelikult oligi hea, sest laupäevasel päeval on ju võimalik kõigil kutsututel pulma tulla. Per.büroo ukse taga oli sel päeval, kui noored avaldust viima läksid (02.05) tunglemine, kui nii saab nimetada. Ka mitu tuttavat paari oli. Ega kellaaegu väga valida polnud ja nii jäi, et vot 03.08.2013 ja kell 15.00. Ning nüüd hakkas tunduma, et vot kiire! Esimese asjana sai ostetud Vissu ülikond. Noored olid mitu korda vaatamas ja ostimas käinud ja siis leidsid Kaubamaja Baltmanist sobiliku. Ja mind võeti ostma kaasa. Ning sellest hetkest alates olingi pulmakarusellil. Googeldasin, lugesin, tegin plaane. Kahjuks on kõik vanas katkises arvutis kirjas ja ma pean mälu järgi taastama tookordsed kirjutised. Siis panid noored kokku nimekirja, mis koosnes üldjuhul sõpradest ja minimaalselt sugulastest (no lähimad). Algas kutsete meisterdamine. Kõik ise ja käsitsi. Vissul oli oma nägemus ja mina altasin mõtetega kaasa ning Vaksali tänava kunstipood Snitty, http://www.snitty.ee/ , oli meile suureks abiks. Vissu lõikas, mina kujundasin siselehe. Kasutasin noorte pilti, mis sai prinditud mustvalgena kuldsele kalkale. Üldiselt oli see meil suur meeskonnatöö. Kes lõikas, kes kleepis, kes "paelas" jne. Tulemus on siin...
(see ongi see, mis minus tekitas hullu soovi hakata tegelema paberitööga).
Igatahes noored viisid ise kõik oma kutsed ka kätte.
Siis oli vaja mõelda koostööle pulmaisaga. Olime juba varem kokku leppinud, et pulmapidu toimub meie maakodust üle põllu, Lasita puhkemajas. Loomulikult oli pulmaisaks valitud puhkemaja peremees Urmas. Olime ju naabrid, Urmase lapsed käisid mul lasteaias (üks isegi mu oma rühmas olnud), paps oli Urmasega sõber jne. Plusse oli megapalju ja seda enam, et koht oli ju tuttav ning oma maakodu ka sealsamas. No jah, algselt soovis Mimmu ju pidu oma koduaias, väikese suupiste, lihtsa riietuse ja grillipeoga. Mina laitsin selle mõtte kohe maha. Kui juba pulm, siis peab miskit meenuma ka pärast- Midagi, mis ei jääks mällu kui suur jooksmine ja külaliste hull võõrustamine. Etteruttavalt- ei kahetse meie papsiga ja ei kahetse ka noored, et just selline koht sai valitud ja just selline pulmaisa ja pillimees oli. Urmas kutsus mitmeid kordi meid läbirääkimistele, aitas palju soovitustega, pakkus omalt poolt floristi abi ja noored sai ka mitmel peal katsetada sööki, pillimehe oskusi ja pulmasaali sobivust. Noored käisid isegi Urmase juubelil.
On ju fantastiline pilt! Kleit, ka kaunitused, olid kristeli poolt. Noortel jäi ainult sobituda fotograafiga. Tulemiseks olid sajad pildid ja raske pildivalik.
Nii, nüüd olemn ma niipalju "lobisenud", et tuleks natuke aega majapidamistöödele kulutada. Eile jäi ju peavalu tõttu elu seisma...
Nii, et algus sai tehtud ja enam tagasiteed pole!
Kena päeva!
reede, 5. august 2016
Ärkasin täna teadmisega, et nädal ju ongi puhkust veel jäänud. Ja kõik plaanitu on siiani ellu viimata :D St plaanisin palju kirjutada, nii luulet kui ka memuaare, paberitööd jm. Ja alles nüüd ju alustasin blogiga.
Eile tuli suur pulmateema pakkumine. See on väga põnev ja ma võtan asja südamega, seda enam, et tegu on minu kalli Zegasega, kes kevadel "tanu alla" saab. Poole ööni tegingi erinevaid katseid paberite ja mustriplaatidega. Veel ei õnnestunud.
Ja nagu jätkuks ka... Pulmateema hakkab vist igapäevaselt saatma...
Hommikul juba paiskas FB ette pildi, mis tehtud 3 a. tagasi. Pildil mina ja kohe abielluv Mimmu. Emotsioon on nii ehe ja ikka nii värske, et ma lausa ehmatasin. Kuhu on kadunud kolm aastat? Alles ma ju aitasin korraldada pulmi. Mimmu tuletas just meelde, et tal oli aegajalt tunne, et meie Vissuga hakkame abielluma, mitte tema. Miks mina oma nina asjasse toppisin? Tulevane ämm korraldab noorte pulmi... Aga selle pärast, et olen palju üritusi pidanud korraldama. No ja kätt südamele pannes saime kogu oma meeskonnaga ju ilusti hakkama. Pulmad olid asjalikud, kuigi meie papsiga jäime paljust ilma, sest ikka ja jälle oli vaja midagi sebida. Aga külalised ei saanud millestki aru ja pulmad õnnestusid. Noorte jaoks oli see ju kõige tähtsam. Tegelikult peakski kõike jälle meenutama ja kirja panema. Oleks Zegase pulmakorralduses ju kasuks?!
Ja nüüd tass kohvi ja tuled põlema, sest ilma on nii pime, et raske on olla. Ning on teada, millest esialgu ka kirjutada.
Eile tuli suur pulmateema pakkumine. See on väga põnev ja ma võtan asja südamega, seda enam, et tegu on minu kalli Zegasega, kes kevadel "tanu alla" saab. Poole ööni tegingi erinevaid katseid paberite ja mustriplaatidega. Veel ei õnnestunud.
Ja nagu jätkuks ka... Pulmateema hakkab vist igapäevaselt saatma...
Hommikul juba paiskas FB ette pildi, mis tehtud 3 a. tagasi. Pildil mina ja kohe abielluv Mimmu. Emotsioon on nii ehe ja ikka nii värske, et ma lausa ehmatasin. Kuhu on kadunud kolm aastat? Alles ma ju aitasin korraldada pulmi. Mimmu tuletas just meelde, et tal oli aegajalt tunne, et meie Vissuga hakkame abielluma, mitte tema. Miks mina oma nina asjasse toppisin? Tulevane ämm korraldab noorte pulmi... Aga selle pärast, et olen palju üritusi pidanud korraldama. No ja kätt südamele pannes saime kogu oma meeskonnaga ju ilusti hakkama. Pulmad olid asjalikud, kuigi meie papsiga jäime paljust ilma, sest ikka ja jälle oli vaja midagi sebida. Aga külalised ei saanud millestki aru ja pulmad õnnestusid. Noorte jaoks oli see ju kõige tähtsam. Tegelikult peakski kõike jälle meenutama ja kirja panema. Oleks Zegase pulmakorralduses ju kasuks?!
Ja nüüd tass kohvi ja tuled põlema, sest ilma on nii pime, et raske on olla. Ning on teada, millest esialgu ka kirjutada.
neljapäev, 4. august 2016
04.08.2016 Neljapäev
Nii ja nüüd ma alustan! Kuidagi sai julgus kokku võetud ja antud lubadus, et hakkan kirjutama saab täidetud.
Sissejuhatuses natuke endast ka. Keskeas proua, kellel on kolm last (kaks juba täisealised ja neil kaaslasedki olemas), pikk abielu, hea mees, kaks koera ja kass. Lisaks südantrõõmustav töö ja meeldib teha erinevat näputööd. Muidugi on minusugusel lisaks korterile linnas, maakodu, kus põhiperenaiseks on siiski mu vanem tütar.
Tegelikult ongi mu vanem tütar andud mulle tõuke, et ma üldse kirjutama olin nõus hakkama. Nimelt umb 7 nädala pärast saab minust VANAEMA! Väga paljud noored emad blogivad, aga mina plaanisin panna kirja oma tunded seoses vanavanemaks saamisega. Ega ma eriline blogide lugeja ju pole, eks leiutan oma "jalgratast". No ja eks ma teen ka reklaami oma käsitööle. Nimelt armastan ma erinevat paberitööd teha ja vahetevahel mult ka tellitakse kaarte, albume jne. Ka tuleb mulle aegajalt peale "hoog" ja ma loon erinevaid lullasid. Huvitav on see, et need tulevad kuskilt, ma pean read kirja panema ja hiljem lugedes ei mäleta tihti üldse , et see on minu kirjutatud. Mõned üksikud lullad on ainult meeles.
Eile, kui Mimmu (minu vanem tütar) käis järjekordselt arstil, hakkasin ma tundma, et tõesti saab minu elu uue suuna. See pisike poiss, kes meiel perre lisandub, saab olema ikka väga elumuutev.
Nüüd küsitakse kindlasti, et kuidas see mind nii puudutab, aga... me elame ühises leibkonnas. Palju on küsitud, et kuidas me ikka ära mahume neljatoalisse korterisse. Viis inimest ja kolm looma, aga no häid lambaid pidi ju ikka palju mahtuma kokku. Veel aasta tagasi elasime seitsmekesi, kui mu poeg (see keskmine laps) oma noorikuga meil elas. Nüüd elavad nad oma kodus ja puhkavad sellest suure pere melust. Tegelikult on ikka lihtsam jah, kui me natuke lahedamalt olla saame. Ja suviti on nädalavahetused nagunii maal olemiseks või siis mina ja noorem piiga oleme linnas ja naudime üksindust. Ohh nüüd läks vanaemaduse jutt kuhugi kaugemale...
No igatahes hakkab kohale jõudma, et see väikemees vajab ruumi, aega ja ... tohutult palju armastust! Oma lapstele ma olen andnud kogu armastuse, pühendumise ja ka nn vabaduse. Kuid ka reeglid! Igatahes hiilib ligi ärevus. ning hästi naljakas on jälgida tulevast vanaisa, kes ikka uurib ja hoolitseb, et poiss saaks esmavajalikud esemed, st vankri, voodi jne. Kasutab kohe usinasti oma kaupmeestest sõpru ja on kole-kole uhke. Tema saab VANAISAKS!
No jah, niikaua, kui ma kirjutamist alustasin, sain ühe juubelikaardi tellimuse, nii et alustan nokitsemist ja loodan mingil hetkel jälle naasta kirjutamise juurde.
Mõnusat neljapäeva!
Panen ühe oma lulla ka siia. Lulla, mis sai loodud kolm aastat tagasi, enne Mimmu ja Vissu pulmi. Neil sai eile juba kolm aastat abiellumisest. 1 + 1= 3
Täna ma tunnen, et enam ei skoori. :D
Tütar nii vana, et vedada loori.
Meie siis papsiga pritsime pappi,
pikendaks siiski ma aega nii nappi.
Laste õnn tähtsaim on meil siin ilmas,
ajame asju ja pisar on silmas.
Aeg on ju lapsest meil lahti lasta,
lasta neil endil nüüd leivakest kasta.
Anname teele me kaasa kõik soovid,
pähe mis tulevad ja mida prooviks.
Tundke siis õnne ja rõõmu ja rahu,
egas siin sõnugi rohkem ei mahu!
Nii ja nüüd ma alustan! Kuidagi sai julgus kokku võetud ja antud lubadus, et hakkan kirjutama saab täidetud.
Sissejuhatuses natuke endast ka. Keskeas proua, kellel on kolm last (kaks juba täisealised ja neil kaaslasedki olemas), pikk abielu, hea mees, kaks koera ja kass. Lisaks südantrõõmustav töö ja meeldib teha erinevat näputööd. Muidugi on minusugusel lisaks korterile linnas, maakodu, kus põhiperenaiseks on siiski mu vanem tütar.
Tegelikult ongi mu vanem tütar andud mulle tõuke, et ma üldse kirjutama olin nõus hakkama. Nimelt umb 7 nädala pärast saab minust VANAEMA! Väga paljud noored emad blogivad, aga mina plaanisin panna kirja oma tunded seoses vanavanemaks saamisega. Ega ma eriline blogide lugeja ju pole, eks leiutan oma "jalgratast". No ja eks ma teen ka reklaami oma käsitööle. Nimelt armastan ma erinevat paberitööd teha ja vahetevahel mult ka tellitakse kaarte, albume jne. Ka tuleb mulle aegajalt peale "hoog" ja ma loon erinevaid lullasid. Huvitav on see, et need tulevad kuskilt, ma pean read kirja panema ja hiljem lugedes ei mäleta tihti üldse , et see on minu kirjutatud. Mõned üksikud lullad on ainult meeles.
Eile, kui Mimmu (minu vanem tütar) käis järjekordselt arstil, hakkasin ma tundma, et tõesti saab minu elu uue suuna. See pisike poiss, kes meiel perre lisandub, saab olema ikka väga elumuutev.
Nüüd küsitakse kindlasti, et kuidas see mind nii puudutab, aga... me elame ühises leibkonnas. Palju on küsitud, et kuidas me ikka ära mahume neljatoalisse korterisse. Viis inimest ja kolm looma, aga no häid lambaid pidi ju ikka palju mahtuma kokku. Veel aasta tagasi elasime seitsmekesi, kui mu poeg (see keskmine laps) oma noorikuga meil elas. Nüüd elavad nad oma kodus ja puhkavad sellest suure pere melust. Tegelikult on ikka lihtsam jah, kui me natuke lahedamalt olla saame. Ja suviti on nädalavahetused nagunii maal olemiseks või siis mina ja noorem piiga oleme linnas ja naudime üksindust. Ohh nüüd läks vanaemaduse jutt kuhugi kaugemale...
No igatahes hakkab kohale jõudma, et see väikemees vajab ruumi, aega ja ... tohutult palju armastust! Oma lapstele ma olen andnud kogu armastuse, pühendumise ja ka nn vabaduse. Kuid ka reeglid! Igatahes hiilib ligi ärevus. ning hästi naljakas on jälgida tulevast vanaisa, kes ikka uurib ja hoolitseb, et poiss saaks esmavajalikud esemed, st vankri, voodi jne. Kasutab kohe usinasti oma kaupmeestest sõpru ja on kole-kole uhke. Tema saab VANAISAKS!
No jah, niikaua, kui ma kirjutamist alustasin, sain ühe juubelikaardi tellimuse, nii et alustan nokitsemist ja loodan mingil hetkel jälle naasta kirjutamise juurde.
Mõnusat neljapäeva!
Panen ühe oma lulla ka siia. Lulla, mis sai loodud kolm aastat tagasi, enne Mimmu ja Vissu pulmi. Neil sai eile juba kolm aastat abiellumisest. 1 + 1= 3
Täna ma tunnen, et enam ei skoori. :D
Tütar nii vana, et vedada loori.
Meie siis papsiga pritsime pappi,
pikendaks siiski ma aega nii nappi.
Laste õnn tähtsaim on meil siin ilmas,
ajame asju ja pisar on silmas.
Aeg on ju lapsest meil lahti lasta,
lasta neil endil nüüd leivakest kasta.
Anname teele me kaasa kõik soovid,
pähe mis tulevad ja mida prooviks.
Tundke siis õnne ja rõõmu ja rahu,
egas siin sõnugi rohkem ei mahu!
Tellimine:
Postitused (Atom)