Eile, 10.08, oli sünnipäev Helgi Sallol. Vaatasin saateid ja lihtsalt olen hämmingus. Kas tõesti tundusid siis naised ilusad, naiselikud ja samas nii tugevad?
Minu ema on Sallo eakaaslane. Neis on nii palju sarnasust olnud... olnud just... ka minu ema laulis, ka teda leiti tänu juhusele laulmiselt ja kutsuti suurele lavale, aga siis andsin mina oma olemasoluga märku ja sellega oligi kõik. Laulmisega küll polnud kõik, sest ema sai laulmas ikka käia, ka väikese lapsega koos, aga suurele lavale ta enam minna ei tahtnud. Ja milline hääl tal oli! Kahju, et mina tookord seda ei hinnanud. Ma olin pisikesena kohutavalt armukade, et minu emme on koos teiste tädidega laval ja mina pean kuskilt tagareast seda vaatama. Rumal laps!, ütlen ma nüüd. Hakka või mõtlema, et mina panin ema elule pitseri, sest ka tema oma häälega oleks võibolla olnud kunagi tuntud. Ei nii ei tohi mõelda.... On ju ema ise kinnitanud, et ta niiväga tahtis mind ja ei kahetse midagi. Isegi mitte seda, et ta mind üksi jäi kasvatama. Ja ma olen talle selle eest väga, väga, väga tänulik! Aga ilus inimesetükk ta ju oli...Kui vaid aeg seda ilu ei oleks kahandanud, sest nüüd on ta üks vana ja armas valge peaga memmeke! Minu memmeke (varsti siis vanavanaema)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar