Ma ei suuda magada... Mõte töötab eilsest saadik... ja mitte ainult minul, vaid ka Tormisel... ja meie kõigi aimdus, et see oled sina, kes jäi... see osutuski tõeks, kuigi ikkagi mitu päeva peale õnnetust... lootsime, et see ei puuduta lähedasi... meedia ei öelnud ju nime vaid vanust...
On varahommik... Kaks "vana toid" istuvad ja joovad kohvi ning meenutavad vana sõpra... Mina, meie esimesi kohtumisi ja seda, et ma ei aimanud siis su tundeid... ja et sellest on juba üle 30.ne aasta möödas... Tormis seda, et sa olid alati sõbralik, asjalik ja oma pere hoidev... Mul oli nii hea meel, kui kuulsin, et sa leidsid kaaslase ja sul tulid lapsed... Su abikaasa on asjalik ja väga tubli noorik... ja nüüd...
Homme pannakse sind maamulda... su lapsed jäävad nüüd sinu tublile naisele ja vaprale emale toeks ja trööstiks, aga... õhus on ikkagi küsimus, et MIKS? Miks jääb sinu laste elu nüüd juhtima ainult su vapper ja tubli abikaasa? Kuidas ta suudab?
Miks mängib saatus selliseid mänge? Kust võtab Looja õiguse suunata inimene sinna, kus on ilmselge hukk ette näha? Kuidas ei saanud ometi ...???? Nii palju on küsimusi...
Ma ei tea, kas me homme saame su kirstu juurde tulla, aga... ma jään sind alati mäletama! Sinu mõnusat kohmetust, su alatist positiivsust ja natuke naiivset ellusuhtumist ja... neid pärlikeesid, mis sa mu 20-ndaks sünnaks mulle kinkisid... Öeldi, et pärlite kinkimine toob pisaraid ja tol aastal ma tõesti saingi palju nutta... Meenub veel nii mõndagi... Mis sest, et me viimastel aastatel üldse ei suhelnud... sinu emmele ma tegin ikka, lilli ostes pai või kalli...
Teen seda mõttes ka Sulle! Jää hüvasti, vana sõber!
Natuke teemast mööda ka... Nädalavahetus ei jooksnud niisama tühja. Õppisin uutmoodi albumi tegemist ja tulemus on siin. Liimköites album, 30X30,5 cm, töökaaslasele pulmadeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar