Pühapäeva hommik ja minu aastavanune lulla...

Loodan homme olla samamoodi hea,
et ma oma loomust muutma ometi ei pea.
Minu sisemuse värvid kirkalt säramas,
uudishimust suu mul kõike pärimas.
Tahaks olla sama siiras, nagu olin ammu,
siis kui jalakesed tegid ara esimese sammu.
Et mu kätes oleks hästi palju jõudu,
vastu hakkamaks, kui ilmneb võõraviha õudu.
Ma ei taha olla ilmamaas, kus lokkab ligemeseviha,
arusaamatut ja mõttevaba pläralõugset kisa.
Laskem olla maailm sama hell, kus meidki siia loodi...
Maailm paradiisiaia värvides ja moodi.
Täis kõik olgu armastust ja hellust,
inimloomuses vaid helget mõtteselgust!
Kurjus meil ei mahu südamesse ära,
meie meeli katku armastuse sära.

Ega ma mäletagi, miks need read tulid, aga ju oli maailmas miskit jälle juhtunud....