Esmaspäev 08. august 2016
Kaunist päeva!
Pean lisama kuupäeva ja võib olla ka kellaaja, sest mingil imelikul viisil ei ole kuupäevad ja kellaajad korras.
Nädalavahetus kadus nagu "muti urgu". Laupäeval maakodus ja pühapäev suure peavaluga voodis. Jälle üks kadunud puhkusepäev. Tegelikult on mul nii kaotatud juba kaks nädalat, kus ma olen olnud sunnitud olema rahulikumal reziimil. Aga nüüd eelmise postituse lubaduse juurde. Meenutamaks aegu 3 a. tagasi... (sel nädalavahetusel möödus neli aastat sellest, kui Vissu sai esimest korda meil maakodus muru niita :D ).
 Olime juba kokku leppinud, et noored valivad augustikuu alguse oma pulmaajaks. soov oli 02.08 ja kahjuks ei saanud meie väljavalitud pulmaisa oma muusikuga kaubale ning üks päev tuli pulmi edasi lükata. Aga tegelikult oligi hea, sest laupäevasel päeval on ju võimalik kõigil kutsututel pulma tulla. Per.büroo ukse taga oli sel päeval, kui noored avaldust viima läksid (02.05) tunglemine, kui nii saab nimetada. Ka mitu tuttavat paari oli. Ega kellaaegu väga valida polnud ja nii jäi, et vot 03.08.2013 ja kell 15.00. Ning nüüd hakkas tunduma, et vot kiire! Esimese asjana sai ostetud Vissu ülikond. Noored olid mitu korda vaatamas ja ostimas käinud ja siis leidsid Kaubamaja Baltmanist sobiliku. Ja mind võeti ostma kaasa. Ning sellest hetkest alates olingi pulmakarusellil. Googeldasin, lugesin, tegin plaane. Kahjuks on kõik vanas katkises arvutis kirjas ja ma pean mälu järgi taastama tookordsed kirjutised. Siis panid noored kokku nimekirja, mis koosnes üldjuhul sõpradest ja minimaalselt sugulastest (no lähimad). Algas kutsete meisterdamine. Kõik ise ja käsitsi. Vissul oli oma nägemus ja mina altasin mõtetega kaasa ning Vaksali tänava kunstipood Snitty,  http://www.snitty.ee/ , oli meile suureks abiks. Vissu lõikas, mina kujundasin siselehe. Kasutasin noorte pilti, mis sai prinditud mustvalgena kuldsele kalkale. Üldiselt oli see meil suur meeskonnatöö. Kes lõikas, kes kleepis, kes "paelas" jne. Tulemus on siin... 
(see ongi see, mis minus tekitas hullu soovi hakata tegelema paberitööga).
 Igatahes noored viisid ise kõik oma kutsed ka kätte.
 Siis oli vaja mõelda koostööle pulmaisaga. Olime juba varem kokku leppinud, et pulmapidu toimub meie maakodust üle põllu, Lasita puhkemajas. Loomulikult oli pulmaisaks valitud puhkemaja peremees Urmas. Olime ju naabrid, Urmase lapsed käisid mul lasteaias (üks isegi mu oma rühmas olnud), paps oli Urmasega sõber jne. Plusse oli megapalju ja seda enam, et koht oli ju tuttav ning oma maakodu ka sealsamas. No jah, algselt soovis Mimmu ju pidu oma koduaias, väikese suupiste, lihtsa riietuse ja grillipeoga. Mina laitsin selle mõtte kohe maha. Kui juba pulm, siis peab miskit meenuma ka pärast- Midagi, mis ei jääks mällu kui suur jooksmine ja külaliste hull võõrustamine. Etteruttavalt- ei kahetse meie papsiga ja ei kahetse ka noored, et just selline koht sai valitud ja just selline pulmaisa ja pillimees oli. Urmas kutsus mitmeid kordi meid läbirääkimistele, aitas palju soovitustega, pakkus omalt poolt floristi abi ja noored sai ka mitmel peal katsetada sööki, pillimehe oskusi ja pulmasaali sobivust. Noored käisid isegi Urmase juubelil.

 Nüüd oli aeg mõelda pruutkleidile. Vot see oli probleem. Pruut ideaalse kehaga,  kaunistaks ka igat fassongi aga... no ei olnud midagi silmapiiril (no pruudipoes oli hinnad ju  megahullud ning õmbleminegi oleks tulnud väga kallis, sest aega oli vähe). Ühel pärastlõunal sain telefonile pildi, kleit, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Oliveri poes oli olnud sobiv kleit. Mimmu oli niisama koos Mirtsuga poode pidi jalutanud, kui seda kelti nägid. Arutasime kodus tunde üle, mis teda valdas just seda kleiti proovides ja minu soovitus oli, et kui ta ennast tunneb selles kleidis hästi, siis ju see on see ÕIGE KLEIT. Et võib ju õelda ÜTLE KLEIDILE JAH! Egas mina seda kleiti ju kanna :D Mis ma torisen! Mida aeg edasi, seda rohkem mulle kleit meeldima hakkas... Juuksuri otsingud läksid libedalt, sest kunagine kooliõde oli lõpetanud just kooli ja asunud ühte salongi tööle ning piigadel oligi kokkulepe olemas. Meigikunstnik oli ka olemas, sest Mimmu sõbrannade hulgas oli ka meikareid. Nii sai kasutatud Tuhkatriinu lugu meikarit Maritit. Jällegi etteruttavalt- oli tõesti parim valik.  Järgmine samm oli fotograafi otsing. Oh jah.. niipalju on ju häid fotogtaafe. Ja jällegi omad kogemused ning minu armas lapsevanem, kes meil lastest pilte oli teinud ja valik langes fotograafile Kristel Vask http://kristelvask.eu/ . Kunagi kinkisin ju Mimmule pisijuubeliks fotosessiooni Kristeli juures ja neil omavaheline keemia oli olemas). Loomulikult käis sinna juurde ka proovimeik, proovipildistamine jne. Proovipildistamine sai läbi viidud meie maakodus. Kristel armus meie maakodusse ära, tegi super pildid ja ... sõnatuks võttis. Lisan ühe pildi ka (no ei saa lisamata jätta).

On ju fantastiline pilt! Kleit, ka kaunitused, olid kristeli poolt. Noortel jäi ainult sobituda fotograafiga. Tulemiseks olid sajad pildid ja raske pildivalik.
 Nii, nüüd olemn ma niipalju "lobisenud", et tuleks natuke aega majapidamistöödele kulutada. Eile jäi ju peavalu tõttu elu seisma...
 Nii, et algus sai tehtud ja enam tagasiteed pole!
Kena päeva!