Pühapäeva lõuna...

Mul on käes totaalne masenduse aeg. Kuidagi märkamatult on juba aastaid just augusti lõpus ja sepstembri alguses tunne, et kõik on läbi... no ja et ma ei ole millekski võimeline ja kellelgi vajalik. Et lapsed oon suured, minu elu ülesanne on täidetud ja mina olen jumala mõttetu tegelane, kes ei ole oma elus muuga hakkama saanud, kui ainult kolm last ilma toonud, oma mehe elu põrguks teinud ja üldse polegi mõtet enam olla...
Esimest korda ma kirjutan sellest... no eks ma olen torisenud varemgi ja omaette elamist otsinud ja kui ma siis palga ja üürikorteri numbreid vaatan, siis nata taltunud, ennast maha surunud ja... jätkanud pealtnäha jube positiivselt. Aga tegelikult tahaks minna kuhugi kaugele...
Suure "surmaga" saime eile pisiremondiga alustatud, st Tormis alustas vannitoa ümberehitusega, puhastusega jne... mina solvusin ja olin omaette... Noored tegid oma tuba korda, st valmistasid ette poisi tulekuks. Ja nii jõudiski mulle jälle tulla see igaaastane jama kätte. No jah, kõrvalt vaadates võib ju olla, et mis  sa mutt nii hädaldad! Sul ju kõik olemas ja tulemas ja... Äkki oleks ise koguaeg korralik ja hoiaks kõik korras ja puhas ja jälgiks, et poleks vaja pisiremonte ja mehe kodutöödesse segamist ja... uhhh... no vot ja nii tahakski olla üksi ja AINULT enda eest vastutada. Ja maale ma ka ei lähe ja...
pähh, minu pahatujujutt...
Vabandan! Pole üldse tähtis!