Mõtlesin, et panen siia ära oma lullad, mis kunagi sai kirjutatud...

Mõtetevaba

Ma ei tea, kust need mõtted tulevad,
võibolla siis minu seest?
Vahel on need mõtted nii valusad,
et põgenen nende eest.

Olla tahaks ma mõtetevaba,
olla maailma jaoks „blondiin“,
olla vahel ka jalust rabav,
olla kaugel ja samas ka siin.



 Ema 71. Sünnipäev 18.01.2013

Kaks väsind sinisilma,
soojad käed,

neis tunnen soojust,
helgust näen.

On hingesoojus tajutav ja hea,

mu Ema- armastad mind alati- ma tean!


On ema see,
kes andestab kõik vead

ja tunneb rõõmu kõigest,
mis on hea!

Kõik valud, mured andestad ju sa,

ning tingimusteta meid armastad.


Ma vastan sulle sellega kuis saan,

neid allesjäänud aegu kergendan.

Sa oled mulle kallis, seda tea!

Ja armastan sind alati, mu EMA hea!




Aastavahetus 31.12.2012

Seda aastat on jäänud
vähem kui üks tund,

aatan tagasi ja tundub,

kui oleks ilmsi näinud und.

Aeg hetkel peatub...

Möödunud ei ole veatu...

Need hetked, valud,
pisarad ja rõõm...

Jääkülma šampat-
mõõtmatu näib sõõm...

Kõik kallid hinged,

lähedal ja kaugel,

ma loodan kuskil
 elujõud ei rauge...

...
ja küünal aknal vilgub

meenutamaks head,

ning silmast pisar tilgub,

kui kirjutan need read.


Ma hoolin Teist ja loodan väga,

et aasta uus hoiab eemal hingehäda.

Sel ajahetkel soovin kõigile ma head

ning heidan FB-le oma read...



Isa 01.10.2012

Saatus mängib meiega peitust.

Mingil moel pean endaga heitlust.

Miks just nüüd ilmub välja ta nüüd?

Olles aastaid unustada püünd.

Eitad neid mõtteid ja ettegi heidad,

miks hing ei võiks rahu nüüd leida.

Tervist tal soovin ma, vastu nüüd pea,

kaotusevalu liig lähedalt tean.

Isegi siis, kui mind eitasid sa,

pidasin salaja omaks sind ma.

Tunnen, et ikkagi varju jään jätkuvalt,

seda sul endale parimal moel.

Ei pressi lähedust, nimegi ja pärandust,

selleks sul endal on tütar ja poeg.


Virvele

Taevas nii must,
hingel on valus.

Ta on seal kuskil,
enam valu ei taju.


Meil eemalt seal saadab
luigelaulu me teele.

Oma pilguga vaatab,
silmad säravad helged.


Sügislehtede sahin,
värviküllases ilmas.

Tuulehingus ja kahin,
vihmapiisad neil silmas.


Ära mine!

Me hüüdsime kõik.

On valgus nii pime,

hinges luikede hõik....


Nüüd ma tean, mis tunne on olla solvatud,

nüüd ma tean, mis tunne on olla solvaja.

Nüüd ma tean, kui mõtted on inetud,

nüüd ma, et kaitseks parem on rünnata.

Kas see annab hingerahu?

Oma keelt tuleb hammaste taga hoida,

oma näppude nobedust peita.

Oma endine mina tuleb leida,

oma rikutus minema heita...


Tahan paluda vabandust!


Kõigilt, kellel valu ma teinud,

kelles peidus on solvang.

Tundub, et südametunnistus
polegi kadunud veel...

veelkord vabandust palun!


Minu elu vajaks värvi,

praegu aga puhkan närvi.

Ajaks haiguse ma ära,

tahaks teha palju kära.


Pea on paks ja köha vaevab,

isegi ei aja naerma.

Kuri tõbi! Anna jaksu!

Ma ei taha pead nii paksu.


Armu ära päikesesse,

ta teeb sinust väiksekese.

Väiksekese ära viib,

halli linnu kiire tiib.




Midagi lendab seal pealpool pilvi.

Mõtled, kas on see unes või ilmsi.

Valendav valge ja õrnroosa kujutis,

annab seal märku, kui sinus on tujutus.


Sirutad käed tema poole ja tead

hingele sirutus teeb ainult head.

Annab sealt jõudu ja kosutust ta,

sina vaid avatud olema pead.


Kes küll võiks olla see valendav olevus...

Ilmalik-jumalik olemis kogemus.

Tunda saad teda, kui elus on pinge.

Sõnatult tunnetad- see on su Ingel.



Virvele

Sajab, lõpmatult sajab.

Sadu hinge nutma ajab.

Alles on mälestus,
soe ja nii hea.

Alles jääb igatsus,

mis ei kustu nii pea.

Täna sai antud Sind Maaema poole,

meile jääd hinge soojendav, hooliv!



Mirjamile!



Kuhu küll kadusid möödunud ajad,

leiad nad siis, kui remonti on vaja.

Kapid ja sahtlid tee tühjaks sa siis,

leiad need asjad ja ajad, mis aeg on viind.


Päevik ja pildid, mis aegu on täis,

lapsepõlv, noorus nii vallatu näis.

Pildid, kus tutiga plikatirts jookseb,

venna nii armas ja väikeõe boosed...


Maakodus veedetud ajad ja rõõmud,

päikesetõus ja maasikasõõmud.

Vanade teod ja ajaga võidujooks,

kõigil neil väärtustel aega me jaoks.


Ruumi tee uuele elule sa,

seinale värvi ja hingele ka.

Tagasi kolides uuenend tuppa,

elu saab aja, mis enam ei rutta.




Üks poiss tuli koolist

ta kott oli raske.

Ja oma jalgadest hoolis,

ning palus- mul minna nüüd laske.

Läks aia-alt läbi,

nii lühendas teed.

Ei tundnud ta häbi,

et särgi poriseks teeb.


Ma tean mis tunne see on, 

kui süda on hell ja soe.

Ma tean mis tunne see on, 

kui hing hõikab ja muu ei loe.

Kui su ümber on sõbrad ja pere,

kui su ümber on armastus.

Su ümber on südamevalgus nii ere

kiirgab maailmale ARMASTUST!





Ja nüüd tulu mulle jälle Anne ja Luule ja ma hakkasin vihmaussist luuletust tegema!:D


Vihmaussil kadus pea,

ega sina seda tea, 

kuhu kadus ussi pea?

Ussil pole ilma peata

hoopis aega ilma seada.

Tal on vaja pead just siis,

kui kalamees ta vette viib!



Kui su sõber on läinud

pikki teavaseid teid...

võta mälupilt käidud
radadelt neilt.


Ära häbene nutta,

aega maha siis võtta,

sõber enam ei rutta, 

sest AEG on tal tuttav.


Süüta küünal sa aknal, 

süda valust on vakka...

Vaatad leeki ja tead,

olla koos oli hea...



....Tundub, et on saabunud sügismasenduse aeg...




Meil läks eile pesumasin hulluks!



Pesumasin laskis traavi,

lükkas käteräti kraavi.

Masina ja vanni vahel

käterätt oli kahevahel.

Miks on masinal nii kiire?

Tal ju pandud kiiruspiire.

Kuhu ta küll nõnda ruttab?

pesemine talle tuttav.

Kui tsentrifuug oli poole peal,

siis ema seisis kurjalt seal.

Ta masinaga pahandas

ja pöörded järsult kahandas.

Nüüd masin seisab nurgas vakka

ning töötamast ta lakkas.

Miks keealti ta pöörderõõmu,

ei antud viimast vetesõõmu?

Nii väga tahtnuks rutata

ja elutuppa hüpata.

Seal vaadati ju telerist

reklaami pesupulbritest.




Üks tüdruk nüüd poes kaua passis,
suurest valikust pea läks tal sassi.
Siis küsis ta poisi käest asjalist nõu
ja tundis, kui küsimus andiski jõu.

Ta ostis siis värvi,
mis juustesse käis.
Ei läinudki närvi,
kui juuksed värvi said täis.

Kuid oli nüüd ohkimist peapesu järel,
seal ema ning isa ei uskunud silmi.
Tütre juuksevärv- taevas loojangu järel,
peaasi, et aru poleks nagu pealpool pilvi.


Mõttelulla...

Täna välk tabas selgest taevast,
olen siiani hirmunud ma.
Kas nii saabki lahti sest vaevast,
kas saatus teeb ei või ja...

Mis tunda võib see, kes teab,
et kaua ei jagugi jõudu?
Äkki saatust ta taga siis neab,
annaks saatusel vastu lõugu.

Äkki valada hingevalu teiste peale,
tundmata süümepiinu?
Või jäädvustan paberi peale,
oma mõtted, mis mujale enam ei riimu?

Ei tohi ju olla nii raske,
jääda lõpuni endaga ausaks...
Helged mõtted nüüd tulla vaid laske,
muremõtted need teevad raugaks.

Tahaks jäädavalt olla ja tunda,
et mu olek ei olegi tühja.
Et ma anda saaks veel kaua,
elu tühjalt ma polegi rühmand.


Kukkus katki ja sees oli valus,
andeks pikalt siis palus ja palus.
Katkist elu ei paranda haavad,
ainult edasi piinelda saavat.
Kaua vaevas ja valutas arm,
igapäev tundus olevat karm.
Puhtaks hing sai ja silmisse sära,
kui läks piinaja eest kaugel ära.
Jättis maha sel hilisel tunnil,
lahkus eneseuhkuse sunnil.

(ühe loetud teksti järelmõju...)

(eelmisel jätkuks)
Mina tulin ja sina läksid,
välja iseenese seest,
meie mõlemad tahtsime seista,
päris iseenese eest.
Palju kära ja vähe on villa,
kui ei tea, mida peidame sees,
parem minna, kui pole hilja,
olla enese peremees.



Selles ajamöllu karussellist
väsinud ma olen,
tahaks maha jätta maski,
mis on hall ja väga kole.
Seda ajahambast puretut ning mahajäetud,
mida ikkagi ju enam pole.
Võtaks klapid, paneks ette,
enam üldse näeks ei kuuleks,
laseks keha sooja vette,
tõmbaks torru huuled.
Tahan jälle olla ergas, vaba ja ka hele,
teha hullust, nähes mind ja kuulata, et hüüad "tohhopele!"
Varsti saabuv aasta uus toob uue hingamise.
Annab vaimule ta vaba vikerkaare kiirgamise.
Vanuse, mis nalja teeb ja tegelt enam skoori,
mitmekümpaklubi kaardi ja ka silmakatte loori.
Mis sa vahid ikka silmis vana sära!?
Lisaks hambutu ja pudruvaba plära... .
Vana aasta mine ruttu, ära taha vahi!
Tahan olla uuel aastal siiski üle prahi!
Olla naerev, terav, elurõõmust särav,
seljataha maha jätta viiekümne värav!


Must.. must... see nädal on tume...
valu ja hingevaev...
sündmused teevad meil kaameks jume...
südames valu ja hinges on raev..
Taevane isa!
Nüüd anna neil rahu,
neil kelle silmi enam valgus ei mahu!
Anna ka tuge ja hingejõudu,
neile kes maha jäid,
neile, kes tunnevad kurja ees õudu!
Rahusta südant ja pisarad pühi,
hing nagunii on nüüd kaua veel tühi....


Koolitulistamine


Käes on pimeduse, kõleilma aeg...
ärkvelolek tundub suurim vaev.
Eilne päev see masenduse tõi,
uue hirmu meie ühiskonda lõi.

Tõi jutud, selgitused, arusaama,
et häbi, valu, pisarad
peab lahti rääkida nüüd saama.
Ka siis, kui kõik näeb must ja kole
ja maailmavalu on suurimast suurim.

Ei tohi peita oma sisemuse põrgut,
see tegelikult näitab sinu nõrkust.
Su jaoks on alati ju keegi,
kes kuulates mõtteil vahet teebki.
ka kuulamisest saab ju abi,
ning rääkija ei tohi tunda häbi.
Sa mõtle, kes on su lähim jututugi,
küll leiad sõbra, kel sinu vastu huvi



Kui kerge on kohe-kohe murduda.
Piisab ainult väikesest "plahvatusest"
ja tunned,
kuidas sinu juba hapraks
muutunud oksad hakkavad painduma.
Üks tugevam tuuleiil
ja sa ripud sekundi kaugusel igavikust....
Saaks aega tagasi keerata,
siis äkki õpiks ennast karastama, aga...
aeg on pöördumatu ja su oksad nõrgad...
Aga päikesekiir võib jällegi
sekundid tagasi painutada...
Päikesekiireke, kus oled?