Vanaemadus

Täna on selline nukker ja vihmane ilm ja mul on tööst vaba päev. Ja ainult ilm pole nukker, vaid kogu minu sisemus on nukker ning peas tiirleb mõte inimese ajalikkusest. Elus on sünnid ja surmad käsikäes. Kui homme on meie sõbra matused, siis seda enam tuleb tunne, et selle pisikese poisi sünd, kes septembris tulemas on, annab elule hoopis uue tähenduse. Aga sõber ei saagi tunda lapselapse sünniimet ja tunnet... tema jälgib seda kõike kunagi hiljem sealt kaugelt Kõiksusest...
 Ja, meie perre on tulemas üks pisike poiss. Lapsuke, keda mina olen ju tegelikult juba ammu oodanud, peaaegu kogu noorte abieluaastate... Ma mäletan selgelt tunnet, mida tundsin oma noorimat last kandes ja sünnitades, 15 a. tagasi. Ma teadsin, et see saab mul olema viimane sedalaadi kogemus ja ma püüdsin seda aega ja kogemust nautida niipalju, kui saab nautida pidevalt iiveldava ja uimasena. ka sünnitusmajast väljudes sooviti kõike head ja kutsuti taas sünnitama ning ma vastasin jua täie teadlikkusega, et tulen tagasi juba vanaemaks saades.
 Ma tunnen siiani süümekaid sellest, kui minu tütar teatas oma rasedusest. Oli üks tavaline pühapäeva hommik ja me riburadapidi ärkasime. Ärkajaid ju rohkem, kui tavalisest peres. Meie abikaasaga, meie noorim tütar ja vanem tütar oma abikaasaga, no ja meie kolm kodulooma ka. Mina ärkasin ka tavapärase peavaluga (no see kimbutab mind ikka väga tihti) ja olin teel kööki, kui Mimmu oma toast tuli ja ütles, et tal on mulle midagi rääkida. Rohmasin midagi sellist, et oota, ma võtan oma valuvaigigisti ära, siis räägime... Ise sisemuses tundsin, et see pole niisama jutt. Ja nii oligi, et meie vanem tütar teatas, et ootab titat! Ma ei osanud miskit muud, kui pobisesin, et "no seda oligi arvata ja ma vist teadsin juba". Ja kui paha mul hiljem oli, et ma ei avaldanud oma suur rõõmu nagu seda filmides tehakse. Olen ma ju ometi tavapärasest keskmisest eestlasest temperamentsem.
 Tulevane vanaisa on algusest peale väga uhke ja puhevil. Ja kui vahva oli kauaaegsete majanaabrite tunnustus: "Mõtle, sa saad vanaisaks! Milline uhkus see on!" Me ju ise samas üles kasvanud ja majanaabrid näinud meiegi paariminekut ja laste saamist ja nüüd siis juba ise kohe-kohe vanavanemad.
 Sellest on juba mitmeid kuid möödas. Kuid, mis on olnud pikad, rasked, asjaliku, rõõmsad, põnevad ja nii armsad. Kuna tütremees on nädala sees mujal linnas tööl, siis olen olnud oma tütrele rasedusabiliseks ja seda igas mõttes. Püüdnud aidata pidevate iiveldushoogude ja oksendamishoogude ajal, läinud kaasa Emosse, siis kui enam mingit vahet oksehoogudel polnud. Valutanud südant, kui noore emme tervis oli nii halb, et ta töölt sõitis esmaabi saama. Õnneks küll polnud midagi hullu... Teinud süüa ja koristanud, et mitte halva enesetundega noort emmet koormata. Jalutanud koos tulevase emaga mööda poode ja vaadelnud titakaupa. Aidanud hästi natuke maakodus, kus noor emme on täieõiguslik perenaine. Kus tal on rohkem hakkamist, kui linnakodus. Jälginud noore emme paisumist ja tundnud egoistlikku kadedust, sest see pisike on ju osake mingi verest, aga mitte minu kanda... MA nii väga ootan juba septembrit, et saaks nuusutada titalõhna, hoida titat kätel ja jälle olla toeks ja abiks oma noortele. (mulle olid ju toeks minu ema ja vanaema) Annan aru, et töölkäiva vanaemana ei saa ma pidevalt pisikesega tegeleda ja oma titaga saab mu tütar ju isegi hakkama, kindlasti kohe. Ja sellegi poolest olen ma neile alati olemas! Ja see on ka üks põhjusi, miks ma hakkasin pidama blogi. Tahaks oma tunded mõtted üles kirjutada, et hiljem oleks mida meenutada. Olen ju pidanud päevikutki, kui vanem tütar oli pisike ja mu abikaasa oli sõjaväes. Hiljem on olnud sda kõike päris huvitav lugeda. Ning sõbrad teavad ja on kannatikult lugenud minu aktiivset kirjutamise tuhinat FB seinal. Nüüd siis "kanaliseerin" oma lood blogisse.
 Aga vanaemaduse juurde tagasi. Kas mul on hirme, rõõmude ja ootuse kõrval? On küll. Just sellega seoses, et kuidas me mahume kõik linnakoju? Jah, me elame nagu vanad eestlased, mitu põlvkonda koos, seda küll rohkem sügistalvisel ajal, kui maakodus olemist vähe on. Kas ja kuidas tööl käia, kui pisike on öösel meid üleval hoidnud? Kas vanaisa saab välja magada, sest tal on raske füüsiline töö? Ega ma ei hakka domineerima lapsekasvatuses? Laps on ju oma ema-isa kasvatada. See on üks mu põhimisi muresid. Ma ju tean ja tunnen ennast. Kuigi omamoodi olen ma püüdnud nii olla, et ka emana ma ei ole sekkunud noorte valikutesse. Vähemalt ma looda, et pole... Kuidas meie koduloomad suhtuvad pisikesse? Kuidas neid kohandada? On ju koerad mu tütre ja tema mehe endale "peaks" valinud. Igatahes on mu pea täis virr-varri ja küsimused ei oskagi vastuseid leida. Eks näis, mida aeg toob!
PS! Ärge küsige, mis hoiab meid kõiki koos ja noored ei koli omaette. Sest meil on niivõrd ühtehoidev pere ja meil on maakodu, kuhu on plaan ehitada midagi rohkemta, kui suvemaja.  Lihtsalt nii on siiani kujunenud ja loodetavast meie omavahelised suhted ka püsivad sellistena.