Ärkasin täna teadmisega, et nädal ju ongi puhkust veel jäänud. Ja kõik plaanitu on siiani ellu viimata :D St plaanisin palju kirjutada, nii luulet kui ka memuaare, paberitööd jm. Ja alles nüüd ju alustasin blogiga.
 Eile tuli suur pulmateema pakkumine. See on väga põnev ja ma võtan asja südamega, seda enam, et tegu on minu kalli Zegasega, kes kevadel "tanu alla" saab. Poole ööni tegingi erinevaid katseid paberite ja mustriplaatidega. Veel ei õnnestunud.
Ja nagu jätkuks ka... Pulmateema hakkab vist igapäevaselt saatma...
 Hommikul juba paiskas FB ette pildi, mis tehtud 3 a. tagasi. Pildil mina ja kohe abielluv Mimmu. Emotsioon on nii ehe ja ikka nii värske, et ma lausa ehmatasin. Kuhu on kadunud kolm aastat? Alles ma ju aitasin korraldada pulmi. Mimmu tuletas just meelde, et tal oli aegajalt tunne, et meie Vissuga hakkame abielluma, mitte tema. Miks mina oma nina asjasse toppisin? Tulevane ämm korraldab noorte pulmi... Aga selle pärast, et olen palju üritusi pidanud korraldama. No ja kätt südamele pannes saime kogu oma meeskonnaga ju ilusti hakkama. Pulmad olid asjalikud, kuigi meie papsiga jäime paljust ilma, sest ikka ja jälle oli vaja midagi sebida. Aga külalised ei saanud millestki aru ja pulmad õnnestusid. Noorte jaoks oli see ju kõige tähtsam. Tegelikult peakski kõike jälle meenutama ja kirja panema. Oleks Zegase pulmakorralduses ju kasuks?!
 Ja nüüd tass kohvi ja tuled põlema, sest ilma on nii pime, et raske on olla. Ning on teada, millest esialgu ka kirjutada.