KOLM KUUD VANAEMADUST.

On kohe-kohe tulemas neljas advent.
Istun siin väga hämaras toas, väga hämaras ajas. Kell on juba pool üksteist ennelõunal, aga toas peab tuli põlema ja hinge poeb masendus. Kus on see tunne, mis peab sisse juhatama jõulud?
Samas mida masenduda, kui mu selgataga on õhtu ja pool ööd pisipoisiga peaaegu kahekesi. Selline armas ja emalik tunne. Tegelikult vanaemalik. Poja oli nii armas ja vahva ja minus on see vanaemageen tõesti olemas...Vist :)
Ja nüüd oma järjekordset peavalupäeva alustades (see algas ikka väga vara jälle) tuli tõdemus, et mu pideva maseka ja jõutu oleku taga võib olla keskea kriis. Just tõeline KESKEAKRIIS! Vaatasin just telekast saadet "Igal kodul oma lugu" ja sain aru, et ma pean pugema välja oma ülimugavuskestast või pean endasse seda   jõudu süstima, et muuta kogu oma senist elu. Pugema välja MUGAVUSKESTAST JA JULGEMA astuda samme, mis mu ülejäänud elu viiks uude dimensiooni ja ma ei peaks nii hullult istuma oma mugavas depressioonimullis. Aga kuidas?
Enne pisimehe sündi oli tunne, et ma saan ju hakkama blogimisega (kirjutasin ju koguaeg), tööa, käsitööga, majapidamisega jne. tegelikkus on, et minus on tõusev masendus, mu elu on rõõmutu ja ma ei jaksa enam mitte midagi. Kuigi mul on ju see väike säde, mis peaks mu leegi vuinal üles tõstma, aga... ma olen ennast täiesti ära kaotanud.
Seda teksti ma ei kirjuta üldse mingi sooviga saada haletsust. Seda ma kirjutan selleks, et võtta endast päriselt käsile ja et hiljem oleks mul millelegi toetuda.
Kui ma nüüd võtan aja endale ja natukeseks jätan kõik ülejäänud seljataha, siis saab jätkata ka kirjapanemist ja möödunud kolme kuu meenutamist.  Tegelikult on see kolm kuud kõik sündmused meeles, vaja on vaid ennast sundida selle ülestähendamist alustada. Istudagi maha  nagu hetkel ja alustada järjepanu märkmikku sirvimist.
ma teen seda... kindlasti... ja seekord luban, et ei jäta isegi selle tüütu valu tõttu kirjatükki pooleli. No hetkel küll, sest tundub, et vajan uut valuvaigisti annust ja tassi kuuma kohvi.. aga ma naasen... Sest tulebki ju aeg see aasta kokku võtta. Selle aasta mõtted lahti mõtelda... Ja mõtteid on niipalju, et see sundiski mu siia istuma ja oma kirjanäppu sirutama.

Mind on tabanud nende peavalude ja köha vahel suurte juubelite laine. Tellitakse ikka hulgim kaarte. Mõned näidised siia ka..

no ja nii ma ei leiagi muuks aega, kui näpin liimi ja paberit ja vahelduseks võtan valuvaigisteid...

03.12 kirjutatu
 Kui keegi tegi haiget ja külvas hirmu

Sina ära mulle ütle, mida tegema ma pean.
Mina ise tunnen ära, enda teadmisi ma tean.
Ära pane sõnu suhu, pigem toeta innusta.
Ära ähvarda ja lõhu, ära üldse kiirusta.
Oma lähedasi hoia, ära keela arvamust.
Oma tegude ja sõnadega külvad aina segadust.
Kui sa tahad, et sind austaks igaüks, kes sinuga.
Ära loobi süüdistusi, mõtle enne hoolega.
Üldistada pole vaja, ole aus ja otsene.
Siis me seisame su taga, nagu sulle kohane.

Ma ei ole kadunud, nagu varemgi kirjutanud olen. Lihtsalt mul pole üldse jaksu... Kolm T tähte on mu maailm ja muud lihtsalt pole. 
1. töö, 
2. tita, 
3. tervis (mida vist polegi enam).
Erilist rõõmu pole, naeru on vähe jne. On sügav pimeduse aeg... 
Nii loodan, et see kaamos saab läbi ja jõud tuleb tagasi. Aga seni tööle....

Ma ei tea kui palju see sulle loeb,
kui ma sul sügaval hinge poen.
Panen su huultele punase märgi,
üldse su peale ma täna ei kärgi.
Tahan ma teada, kus on sinu rahu,
kuidas sa iseendasse mahud?
Millal see süda ei sisse sul mahu ,
kaua sa maailmast- mõttetust jahud?
Märka, et minulgi keha ja hing,
erinev arusaam, pigistav king...
Teen sulle teene ja ära end peidan,
ukse ma sulgen ja endasse heidan.

 

Minu FB kirjutisi läbi aja... 
olen ma ikka edev inimene

8. november 2010. a. 

Kõik päevad pole vennad ja mina ei ole nende õde ka.... kui sa ajast lugu ei pea ja sealhulgas oma tervisest ka, siis ei pea sinu tervis sinust ka ja veab sind alt just siis, kui su elus on jälle tekkinud õige ajakasutuse vajadus...

8. november 2015. a. 

Sügismasendus. (keegi kuskil paneb mõtted pähe, mul on ainult kirjutamisandi antud vähe)
Kui su elus pole enam ammu mingit sära,
kui sa tahad minna pimedasse ära.
Olla nähtamatult selles hallis ilmas,
pidada sa lähedasi ainult eemalt silmas.
Mängid igapäevaselt sa elu näitemängu,
oma sisimas su tunded jäänud kängu.
Süüks siis pandaks- liialt domineerida,
tahad hoopis ennast kallistustega sa premeerida.
Süleleda oma kalleid, olla lihtsalt kaisus,
tunda, et su pereelu pole ikka raisus.
Kui nüüd keegi arvab, et ma lihtsalt halan,
siis ma tegelikult hetketundeid valan.
Ühe ema keskeakriisist, keegi ei saa sotti,
kui ta enda tundeküllus peidetud on "kotti".
Kui ei taha teistele sa näidata, et oled inimene,
kogu südamest ja lollipidi kirjunimeline...
Lahtikirjutades saada lahti vaevast,
nagu oleks avanud sa valutad haavad.
Lahti saades hetke hingevaevast.
Sina ära võta minu sõnu tõena,
nii saan lihtsalt lahti mõttelennust õelast!

 

8. november 2014. a. 

Sumedussilmapilksüdasügisel.

Aeg kiirelt kaob kuhugi,
sa puikled vastu ja aru ei saa.
Sõnu südamest ära ei mahugi,
külmub jalgeall hingetu maa.

Silmas pisarad külmusid ära,
kadus taju ja aeg paiga ümber,
tegid lähedalseisjad kaua veel kära,
kõlas hääles neil kiledam tämber.
Silmapilguks sai ajast siis vikerkaar,
üle elutee valgust ta tõi,
hingemaagia läbis ka elukaart,
mälestustesse helguse lõi.
Lahkus AEG...
alles nüüd sellest aru sa saad.
Lahkus väsimus, valu ja vaev,
võttis vaikusevikerkaar maad.
Tasa kustus siis valguse helk,
viivuks särama loojang taas lõi.
elujanus nii lootuse silmapilk,
hingerahu nüüd kaasa ta tõi....

Tere!
Olen nii kaua ära olnud, et imelik oli lausa avada oma lehekülge... Vabandan! Tean, et on ootajaid ja lugejaid, kes juba minu pärast muretsesid ja arvasid, et pisipoiss mu aja on päris ära hõivanud. eks ta ju nii ongi olnud, aga ma olen lihtsalt väga väsinud töölkäimisest ja sellest sügisilmast, mis mu kopsule natuke halvasti mõjub. Töökoormus on ka olnud nii suur, et ma olen igatpidi omadega ummikus... aga no loodan lähiajal siiski oma kirjutistega ja lubatud teemadega järjele jõuda.
Aga esmalt üks lulla hingedepäevast... Kirjutatud peale ämmakese lahkumist... siis kui oli kõige valusam hingedepäev tulemas...

1. november 2013. a. · Tartu ·

Oma valu ei leia ma üles,
valu hinges on pesa teind.
Tahaks nutta ma kõikide süles,
taga nutta ma kõiki kes läind...

Ammust aega ma tean, et ei leia,
teie juurde ma lühemat teed.
Ainult mälestust sooja ja hella,
kannab aeglaselt minu meel.
Sügishämarus maha nii surub,
hingevalu ta suureks teeb.
Hingeaeg pisara välja siis nurub,
küünlavalgusel püsin ma teel.
Oma küünala küll süütan ma homme,
teie kõikide hingede eest.
Armas hingede meenutus komme,
tuleb minugi hinge seest.
Jätab maha kõik valu ja vaeva,
hinge puhtaks ta äkki nii teeb?
Saadab teele ta südamevaeva,
valu eemaldab hingegi seest.
Tulen kunagi taevaste juurde,
tehke ruumi ja olge nii head.
Saadan jääjatel embuse suure,
tühjaks jäävad nii maapealsed read.
Ärgem nutkem ja pisarad peitkem,
sellest parem ei hakka ju teil.
Leinarüüd aja möödudes heitkem,
südames sügaval olete meil.

See on nüüd pikem sissejuhatus. Käin poes ja alustan suuremat näputööd ning luban siia naasta ja alustada kirjutamisega. Nüüd on vaim valmis ja hing natuke ärksam...

Supsan siit korraks läbi... Ma pole kadunud, olen niivõrd hõivatud olnud või haige. Need kaks varianti käivad vaheldumisi... Minu rumal krooniline tõbi aktiviseerub sügisilmadega ja pisipoiss võtab enamus mu päevast :) . Õhtuks olen jälle nii väsinud, et isegi FB.s enam ei ole aktiivne... Kahjuks... Aga ma ei jää kadunuks! Luban esimesel võimalusel siia rohkem postitada. Nüüd aga põhjus, miks korraks läbi lippasin.

24.10.15 30.nes pulmaaastapäev ja minu kimp

Panen siia ühe oma lulla, mis kirjutasin kaks aastat tagasi... Nüüd siis saab juba 31 aastat paarisrakendina...

Tormis juba magab, aga hommikul, kui ta ärkab, siis...

29 aastat on meie paarisrakend läinud läbi aja...
On olnud igavaid ja värvilisi aegu
ning ma tema abi siiani ju vajan,
nii eile, homme kui ka praegu.

Kui noorena ei saanud aru sest,
et parim juhtunud on elus,
kui paistis kõigile me vaikne väliskest,
siis sismuses olime me parasjagu suures melus.
Nüüd ajaratas ringe teinud palju
ja meie vananeme ikkagi veel koos,
on pakkunud meil elu kurbust kui ka nalju,
ja pereelu ikka täies hoos!
Mu armas!
Sa tea, et oled mulle kallis,
ja ootan aastaid, mis meil ootamas on ees.
Mis sest, et välja näeme juba natukene hallid,
kuid südamed meil paaris löövad veel.
Ning meie lapsed valgust näitavad me teel,
nad hoiavad meid sirgelt ja ka pehmelt suurel abielureel!
Ma tänan kõiki kalleid inimesi, kes meie liitu on toetanud!
Nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuses!

Oleg Sõlg - Pulma aastapäev

youtube.com

Taas on laupäeva õhtu, aga nüüd juba nädal hiljem.

Nädal on olnud nii tihe ja nii hullult väsitav, et ma ei jaksanud lihtsalt arvuti juures istuda. Töölt koju, midagi süüa teha ja siis magama. Ka pole tervis korras, nii nagu seda vaja oleks. Peale kõrvavalu olen natukeseks vist ühest kõrvast poolkurt. Aga kui valu üle läks, siis küll me sellega ka hakkama saame :D Juba teietan lausa ennast ja seda haiget kõrva. :D
 Remipoiss on nädalaga palju kasvanud ja juba saab aru maailma asjadest. On juba mitmeid päevi, kus ta jälgib ümbrust ja on pikalt üleval. Loomulikult on ta saanud juba aru, et emme süles on maailma parim paik ja kui emme tahab omaette olla või endale kasvõi võikut teha, siis peab kohe udupasuna tööle panema. Ongi olnud remikeskne nädal, st Mimmul on olnud hästi lapsekeskne.
Aga kõigest kirjutan natuke hiljem, sest vaja on helistada emale. Olla talle natukenegi toeks... Sünnid ja surmad käivad käsikes... ja kui poiss sündis, siis ma tegelikult kartsin äia pärast. Äi on suht kurvas seisus hooldekodus.. no jah.. tänapäeval on sel asutusel küll peenem nimetus, aga eks ta üks väsinud ja vaevatud vanainimeste hooldusasutus ole. Meil on ikka nii olnud, et kui meie perre keegi sünnib, siis poole aasta jooksul on keegi vanadest läinud ära. Ja nii alati kohe... ja nüüd siis Heinoonu, minu ema armastus ja isa võrdkuju, ehk kasuisa aseaine. Imelikult kirjutan? Ma ei oska öeldagi, kes ta oli, aga minu jaoks oli ta isa, kes meiega koos ei elanud. Tal on omal pere, naine kasupoeg ja lapselapsed... ja nüüd tänasest, teda enam ei ole... Ta tundis kunagi tohutut uhkust minu kasvamise üle, oli mu emale toeks ja abiks, kuigi oli abielus teise naisega. Ta suhtus minusse kui oma lapsesse ja oli õnnelik, kui minust endast ema sai. Kas ta sai teada, et ma vanaemaks sain? Kas memme jõudis tema pojale seda öelda, enne kui... Memm käib ju tema pojaga läbi... Nii kurb on...

Tegelikult on küll valus,
kas sa palud või ei palu...
Tunned kaduviku hõngu,
ajarätti kootul lõngu
oma minevikuhõlmas
kui ta oli minu kõrval...
Nüüd on väsinud ta käsi,
tema elujõud ka väsis.
Andis alla haigusele,
ei ta mõelnud valudele.
Aga meenutada tore,
lapsepõlv ei olnud kole.
Teadsin alati, et hinges
on ju keegi keda usun,
kes mu ema kõrval seisab
olles ometigi eemal.

Mine, ära vaata taha!
sa ju üldse tahtnud paha..
Olid mulle tegelikult kallis...
isegi, kui päevas hallis,
kaotasime silmaside..
Tean, et emal täna väga valus,
tean, et taevast ta ei palu,
tean, et ammu juba üle elatud
on lahkumise valu...
aga nüüd siis
tühjusesse mainib sinu nime...
Mine!
Kunagi te kohtute ja teie kohtumine pole pime!
 '*****************

Aga tegelikult on nädala jooksul palju toimunud ja mul ning Mimmul on nii mõndagi arvata ja välja öelda... Eks ikka pisikese lapse teemal.

Laupäeva õhtu

Ma kirjutan selle nädala sündmustest natuke hiljem. Piinlen hullus kõrvavalus ja kui nüüd enam ei allu ka valuvaigistitele, siis tuleb hommikul Emosse minna.  No kust ma selle häda küll sain? Polegi niisugust valu varem oma elus tundnud...

Neljapäeva õhtu

Olime täna rabas. Super kogemus ja soovitan kõigil külastada Valgesoos asuvat rabamatka rada. Hea, turvaline ja imearmas loodus. Saipildistatud niipalju ilusaid momente... uhh... lisaks on nüüd väsimus ja värskeõhu mürgitus.
Remi naba on niipalju korras, Mimmu sõnul, et nad peavad veel reedel näitama minema ja siis vist on oht möödas. aga ma pole oma tibupoega näinudki, sest koju tulle olid nad kuskil ära. Ja mina olen väsinud, aga teha on veel kutsed. Aga ma vist ei jaksagi.

Teisipäeva õhtu...

Milline segadus ja vahepealne hirm...
Kuidas saab sünnitusmajas antud lapse hooldusjuhised olla nii vastukäivad Lastehaigla vastsündinute osakonna omadest? Meie pisike käis täna arsti juures ja sealt saadeti cyto Lastehaiglasse, sest nabake oli halvaks läinud. St, et see nabakönt polnud ära tulnud loomulikul teel vaid oli kuidagi nii kinni jäänud, et haav seal alla oli muutunud mädaseks. Ja nabapuhastusjuhised jäid ka napiks. Õnneks põletikku ei olnud ja peale nabaköndi eemaldust ei veritsenud, küll ajas mingit läga välja. Anti kaasa rohud ja õpetused, kuidas hooldada ja millega. Kui sünnitusmajas ei soovitatud/lubatud kasutada briljantrohelist, siis nüüd tuli välja, et see ongi ainuvõimalik ravi ja lisati AB salv. (minugi eelis oli just roheline ja ma siiralt imestasin, et seda ei lubatud). Homme jälle näitama haiglasse ja nii terve see nädal. Aga peab ütlema, et poiss on tõesti rahulikum ka. No ja siis tuli välja, et ei tohi see emme midagi halvaad süüa ja muidki asju, mis pidi küll piima tegema juurde, aga on super allergeen. No ega praegu poisist näha pole, aga eile sõi Mimmu vägisi halvaad, no pole see ta lemmik, ja tänaseks on nägu täpiline. Vot piimategijat! Samuti ei lubatud poisi pesuvette ja poissi üldse määrida beebiõliga, et ta nahk, mis on kestendav, pidavat ise korda minema. Nüüd tuleb poissi iga päev õlitada- kreemitada, sest see kuiv ja kestendav nahk võib muutuda haavandiliseks. Vot siis arusaamu! Noor ema oli nii paanikas ja segaduses, sest talgi ju alles esmased kogemused...
Aga oma pojakese perearstiga on noored väga rahul, sõbralik ja väga hooliv. Ka lastehaigla personal on imetore ja pidid olema sellised, et ei räägi, et "vot see ja see haige" vaid, "lähen nüüd Remile rohtu viima", "Tormile on vaja kraadiklaas panna" jne. St iga pisike patsient on neile väike isiksus ja nimega tegelane. Mitte umbisikuline patsient. Jube vahva! Aga remonti vajab see väga vajalik hoone väga! Tõsine nõukaaeg on olme kohapealt.
Nii vahva, et nad tulid jalutades mulle bussivastu ja me käisime ka koos jalutamas. Käisime ka poest läbi ja ostsime õhtusöögi ained ära. Mimmu selg on veel nõrk ja ta tunnistab, et ei jaksa palju kõndida. Lihtsalt selg hakkab valutama. Ja arusaadav ka, sest ega asjata olnud vanasti naistel nn "nurgavoodi aeg". Nädal on ju alles pojakese sünnist ja noor emme on niigi tubli ja asjalik olnud.
Aga mina... ma ei jõua enam niipalju arvuti juures olla :D Aeg on nagu sisustatud ja mis salata, eks ma täna isegi magasin päeval, st õhtupoole. Kuidagi väsinud on olla.
Homme ootab ees suur väljakutse. Me läheme rühmaga rabasse. Mina ei talu sookailu ja see võib olla päris kurnav kogemus. Aga võtme positiivselt ja astmarohud ning peavalurohi kotti ning päris huvitav saab olema. Seda enam, et lubatakse esimest sügistormi...


Heitsil on kurb meel. Üks tema kaugelt tuttav, aga klassivenna parim sõber lahkus... arvata, et vabatahtlikult. See kogemus on pannud minu pesamuna mõtlema ja tõi isegi pisarad silma. Aga see on elu, oma valu ja erinevate tahkudega.  Kahju on vanematest, sõpradest ja klassikaaslastest. Päris ränk see hingevalu, mis jääb enesetapu tegija lähedastele. Ma ju tean...

Esmaspäeva hommik.
No nagu oli arvata, siis enam polegi niipalju aega, et iga hetk või iga päev sissekannet tegema hakata.
Nädalavahetusel kasteti ära titevarbad. Mille peale kõigi kohalolnud meeste naised ütlesid: "Remi varbad on nii kastetud, et issi ja ta sõbrad ei saa pikka aega linnaluba!"
Tädi Marge ja onu Tamps on meil nüüd tihedad külalised. Remil on juba neid aegu, kus ta uudistab maailma. Ei maga koguaeg. 
Esimesed jalutuskäigudki tehtud. Piima on ja ei ole, nii on Mimmu sunnitud andma ka RPA-d. Ning poiss teeb sellist tissistreiki, et vahel on lausa hale kuulata. Aga noor emme ei jäta jonni ja ikka õpib ja õpetab last rinnale.
Aga lühidalt, et me kõik kohaneme. Remi issi läks tänasest tööle ja emme peab osa päevast üksi hakkama saama. Ka õueskäimise ja vankri parkimisega.
Homme siis arstile. Eks näis, kas see väike ilmaime ka juurde on võtnud.
Tegelikult on mul plaan kirjutada Mimmu jutu ja soovi  järgi pikemalt kogu poisi saamislugu, sest noore ema hingel on ikka päris mitu okast, aga ka roosi :) . Nii, et okasteta roose pole eriti olemas...
Mina ise? Olin eile õhtuks ikka väga väsinud, sest mul oli ka paar tellimustööd ja mõte kiilus kinni ning materjalist tuli puudus. Aga tänu laupäevaöisele (millest ma natuke ka hiljem kirjutan) südamevalu/ ülevalolekule, kadus pühapäeva õhtuks mu naeratus. Oli vaid üks suur soov olla üksi ja magada. No see viimane isegi õnnestus. Nüüd pesumasin tööle, triikraud sooja, sest poisi riided tahavad triikimist ja siis juba tööle.
Algab tavaelu!

Reede õhtu.

Piim ja piim!
Kuigi esialgu suht ainult pudelisse saab pumbata, sest tundub, et poisile meelidib juba kergemat vastupanuteed minna. Lutist saab rutem piima kätte, kui tissist. Aga täna pumpas Mimmu ka piima välja, üsna arvestava koguse kusjuures. Lihtsalt rinnad olid nii valusad ja kõvad. Küll oli hea, et nad selle pumba ostsid. Eks tasapisi hakkab ikkagi rohkem tissiotsas hoidma, et poiss harjuks ikkagi ära.
Täna käisime surnuaias. Kõik kuidagi eraldi, kui vaba hetk oli. Noored panid poisi paksult riidesse ja võtsid kaasa. Käisid ka maakodus. Mimmu tahtis saada vanaemaga kontakti.. seal me tunnetame teda. Oli saanud ka oma hingerahu tagasi. Keegi ei usu, aga no on mu ämmake tuntav maakodus, kus ta endagi hing ja keha rahus olid.
Iga keharakuga ta seda korras ja alles hoidis. Ning tema surmajärgselt sai Mimmust selle koha perenaine, küll läbi pisarate ja solvumiste. Miks nii? See on pikk ja valus lugu, mis lõppes eelmise aasta septembris sellega, et meist Tormisega said Lombi talu omanikud. Aga kätte taheti maksta millegi pärast just Mimmule ja Vissule. Meie võtsime ise rahalise kohustuse. Raha tuleb ja raha läheb, aga oma egoismis võib kaotada lähedased inimesed. Meie jällegi ei kaotanud muud, kui saime tunde, et vägisi armsaks ei saa, olgu sul selja taga ühiseid "soolasöömisi ja viinavõtte". Mõistukõne, mida ma "poliitilistel" põhjustel ei kirjuta lahti. Aga võibolla kunagi annan oma nägemuse kogu sellest loost.
Nüüd maakodu ajast....Kuidagi tasapisi on noor perenaine saanud oskused ja tahtmise maakodu ümber ehitada oma päriskoduks. On tulnud aiapidamise oskus, majandamise oskus jne. Tasapisi, ilma et keegi väga õpetanud oleks. Viimane aasta enne vanaema surma, ei olnud ju eriti aega teda maal ka külastada. Noor ja elualustav noor neiu nagu ta oli. Linnatibin, kellest sai hoobilt maakodu perenaine. No ja täna käis Remipoiss oma tulevast "mõisa" vaatamas :D. No ja tegelikult on maakodu vajalik ka Tormisele. ta oleks kogu oma vaba aja seal, olgu siis ilm ja võimalused missugused. Kahjuks ei ole maja elamiskõlblik talvistes tingimustes. Lisaks on seal ka ainult üks tuba ja vets üle õue. Nii, et soojal ajal pole probleemi.
üks vana lulla esimesest ämmata suvealgusest:

 03.06.2013

Olla ära linnakärast,
juba ainult mõnu pärast.
Kogu elu linnast välja,
olla endast ära käija...

Linnulaul ja sääsepirin
lillelõhn ja vetesirin...
kodu kahe kase vahel
oled päris omavahel...

Suveelu... tegelikkus,
kuhu kuri sisse tikkus.
Hooti kuri tahtis laiata,
meile kohta kätte äiata.

Meie muinasjutu sees,
pole kurjal kohta ees..
suveelu imeline,
meie muinasjutu ime.

Linnulaul ja murukamar,
linnatulek oli jama.
Ootad jälle puhkepäevi,
muinasjuttu jälle näed siis.

Tulge külla meie ellu
saate osa ilmaimest...
Meie suveelu ilus
pakub teilegi siis melu.

Kuuma sauna,
heinaniidet
külma õlut,
hingepidet.

Vot NII!

Mina kihutasin täna töölt koju, sest nii suur igatsus oli pisipojat näha. Küll võib mõni "asi" hingekülge kasvada kohe.
Ja ma juba saan aru vanaemadusest. Küll see lapselaps on armas ja kui valus on, kui ta nutab. Ja sa ei saa,.. ega tohigi vahele segada. Ma sain oma õppetunni ja loodan, et jätkub kannatust rohkem vahele mitte segada. Lähen oma tuppa ja hakkan omi asju ajama.
Huvitav, kuna meil kütma hakatakse? Esimees ei võtnud telefoni vastu. Vissu tahtis küsida. Täna ei saa ju poja vannitada, lihtsalt nii külm on...
Ilm muutus sügise tulekuga ka väga sügiseseks.... https://www.youtube.com/watch?v=L42CU3sQj60

Ajaloo valu. Imelik on kirjutada ajaloo, kui ma reaalselt tunnen vahel ta kohalolu... Me igatseme sinu järele! Kui uhke sa Remi üle oleks!
Lulla, mis on tehtud sel valusal päeval, neli aastat tagasi...

23. september 2012. a. kell 22:19 ·

Taevas nii must,
hingel on valus.
Ta on seal kuskil,
enam valu ei taju.

Meil eemalt seal saadab
luigelaulu me teele.
Oma pilguga vaatab,
silmad säravad helged.
Sügislehtede sahin,
värviküllases ilmas.
Tuulehingus ja kahin,
vihmapiisad neil silmas.
Ära mine!
Me hüüdsime kõik.
On valgus nii pime,
hinges luikede hõik....

Meie pisipoiss on nüüd kolme päevane. Praegu on ta vannis ja teeb pasunahäält. Mona on rahutu, sest tita ju ei tohi nutta! Käib vannitoa ukse taga ja närvitseb....
Oi, kui tegus päev meil on olnud. Noored vanemad said lapsele nime pandud, poes käidud, perearst valitud, apteegis käidud  jne. Mina valvasin poissi kodus, paar tundi läks ärakäimiseks. Kõhuke oli täis ja Remike tudis nii nunnusti. Lapse kõrvalt saab ju ka vajalikke toimetusi teha. Remi oli oma beebipesas elutoa diivanil, vanaisa kõrval. Kui süüa tegin, siis aegajalt ikka poiss piuksus ja vanaisa kutsus, et "tule, ta tahab midagi"...
Tegin täna, üle pika aja, suppi. Mis ikka kõige kiiremini tervist tagasi toob? Vanasti usuti, et kanasupp on hea ja nii ma tegingi kana-klimbi suppi. Süüa saime küll alles õhtul seda :D
Vanaema, st vanavanaema käis ka külas. Kinkis hõbelusika. Remi oli siis ka ärkvel ja andsime vanale last hoida. Võttis härdaks küll!
Vissu käis ka korraks Kaius, tööasjus. Ja siis Mimmu plaanis, et poiss nagunii magab, et tema ka laseb silma looja. Aga võta näpust! Poiss hakkas hoopis maailma avastama. Ja oli ühtejutti ärkvel üle tunni aja. Aga siis ei osanud enam magama jääda, küll puuks segas, küll polnud hea ja küll ei pakkunud emme tiss seda, mida oleks tahtnud. Lõpuks sõi oma pudeliportsu ära ja jäi magama. Ning magas Neli ja rohkemgi tundi jutti. Vissu jõudis tagasi ja meil tuli reaalselt laps üles äratada.
Ka Teine vanaema ja vanaisa käisid külas. Tõid Mimmule ja Tormisele seenepitsat ja olid seekord meil natuke aega. Olin just Mimmult poisi üle võtnud, et Mimmu ka süüa saaks, sest kolm tundi ühes asendis, pojake kõhul, väsitas hullult. Andsin siis kohe poisi teisele vanaemale üle.
Ja mis on tänasel päeval hea, et tasapisi hakkab Mimmul ka midagi piimalaadset tulema. Eks aeg anna ju arutust ning loodame, et pudelitoitu varsti üldse vaja ei lähe.
No ja ma jõudsin vahepeal ka üle vahva piiga kaardi teha. Piiga suur lemmik on Elsa, kuigi mina tema enda natuuri järgi oleks hoopis Pipit teinud. Vot selline siis tuli...

Aga nüüd pean magama minema, sest homme tööle. Ja peale tööpäeva läheme surnuaeda. On ju meie kurbpäev, kui 4 a tagasi mu kuldne ja tõeliselt imeline ämmake suri.... See võtab siiani silmad veele ja hinges on väga valus...
Tundub, et vann väsitas ja tegi näljaseks. Noorte toast ei kostu peale pisikese matsutamise mingeid muid hääli. Head und mu pisike Remi! Lase emmel ja issil ka ilusti magada, nagu sa eile öösel lasid!

Täna algab sügis.
Tänane ja homne päev on juba mitu aastat olnud tähendusega. Nii tegin ma lulla 2013 a. Valusa lulla...
22.09.2013

Täna öösel saab aasta....(23.09.2012 umb kell 4.00)

Aasta möödas on päevast,

mis jalust meid lõi.

Sadas vihma,

õhtu oli nii pime.
Sina lahti said vaevast,

mis salaja sõi,

Sinu südant nii kehva,

päästa saanuks vaid ime.
Valu meile jäi hinge,

see pureb meid siiani.

Aasta toonud on pingeid,

solvumist liigagi.
Kas nüüd saame jätta me hüvasti,

hingevalus ju leppida kõigega?

Kaduvus jätab meil hinge nii,

tahaks karjuda ilmale täiega...
Tule tagasi! 
Anna meil märku,

väga vajame sõnu Su suult.

Korraks hingata õhku,

tunda soojust ja tuult,

mis toonuks Su soojust me ligi.
Anna andeks meil, 
tehtud lollused Sa,

tasakaalu ja mõistmist meil jaga.

Nii me edasi minna ei saa,

tuleb puhtaks kõik teha, mis taga.
Luba lepitust tekkinud segases ajas,

anna rahu meil kodus ja maakodu majas.

Puudust tunneme Sinust, 
nüüd seda Sa tea!

Sinust mälestust hoiame, 
ei lähe see peast!!!
Pisar voolab nüüd tasem,

kui aasta eest.

Ainult hingel on raksem,

tead ju millest see.
Kaotusvalust ei raskemat olla ju saa,

sind on võtnud me Emake Maa.

Mälestus kallist Sa alati väärid,

olgu kevad,
suvi, sügis või näärid!!!

Neljapäev

Olen olnud eemal, sest...
Teisipäeval viisin tööjuurde kringli ja lastele kommi. Naised õnnitlesid ja lapsed tegid vanaemale mürakoori. Kaasaelajaid oli hästi palju! No ja õnnitlejaid on olnud megapalju. Poleks oodanudki, et meie rõõmusõnum saab sellist vastukaja.
 Õhtul käisime siis haiglas ka ära. Teine vanaema oli juba Kaisaga, Vissu õe Kaire 7 a. piigaga, ees. Siis tuli Kaire ise ka ja tõi lilli. Ühtäkki astusid uksest sisse ka Mimmu töökaaslased ja tõid lastevanematelt ka lilli. Tuba oli rahvast täis ja mina ise ei saanudki pisipojakest hoida. Olimegi natuke aega ja tulime koju. Ja ma isegi julgesin last sülle võtta. Heitsil läksid silmad märjaks, kui lapse talle sülle panin. Niisugune härdus tuli... Vanaisa pole last sülle võtnud. Kardab seda saiapätsi suurust pisikest ! :D
Sain kätte ka tellitud beebipesa ja viisin selle haiglasse. On lihtsam poissi omas voodis hoida.
 Kolmap hommikul tabas üllatus, kui Mimmu helistas ja ütles, et lubati koju. Poja pole veel kahe päevanegi ja juba koju? Üks ämmakas oli õiendanud küll, aga lastearst lubas. Ka avastas lastearst, et keelekida oli lapsel lõikamata ja seetõttu ei saagi pisike korralikult imeda. Ja tuli välja, et nabanöör oli ikkagi ümber kaela olnud, sellest see lillakas toon ka lapsel, alguses. Mimmu endaga on juba enamvähem korras.
 Üks mure on veel- piima pole. Mimmu lüpsab, masseerib jne, aga piima ei tule. Poja on praegu kunsttoidul. Istub muidugi rinnal ka ja nibude otsas on kaitsmed, sest ebameeldivaks üllatuseks on nibud tõmbunud sissepoole. Aga loodame, et kui piima tulema hakkab, siis saab see ka korda.

 Kuidas koerad vastu võtsid? Alguses koju tulles pandi Remi turvatooliga maha, et loomad tutvuksid uue tegelasega. Mõlemad uurisid päris põhjalikult. Palli tahab lakkuda ja armukadedusest torgib ninaga. Keelasime kohe ära. Täna hommikul on juba rahulikum. Aga Mona... Mona tegi oma musi pisikesele ära ja nüüd on meil Remipojal oma suur fänn. Mona istub, veedab enamus aega lapse ligiduses ja vaatab ainiti, on näha, et see pisike saab Monast endale suure sõbra ja kaitsja. Tipsi pole nagu arugi saanud, aga öösel oli vaadanud köögis suurte silmadega, kui Mimmu pojakest toitis. Lähedale ei läinud. Aga küll jõuab...
Eile käisid onu Tamps ja Marge ka külas. Tõid torti ja Marge kinkis ühe pisikese sinise lipuga Hello Kitty mütsi, mis tal oli juba kaua aega tagasi ostetud. Hoidis siiani alles... Tampsile titad sobivad. Ainult olin kuri, et ta oli natuke tõbine ja ikka kippus last näppima. Oli hirmus uhke küll!
Tegelikult oli nii tore jälle, et sain teha süüa kogu oma perele. Jälle oli mul 7 inimest lauas ja üks pisike ootas toas...  7 pluss kaheksas ja meie koduloomad...
Täna alustasin juba varahommikul pudruga. Päeva peale lasen noored korraks linna (lähevad nime panema ja apteeki) ja võtan Remi niikauaks oma hoolde. Nagunii ta magab enamus ajast.
Ja mina olen kanavanaema :D Õhtul oli iga pisikese piuks mulle nagu nõelatorge ja nii oleks tahtnud teda ikka aidata, kui tuli nutuhooge. Emme-issi olid tublid, ei läinud paanikasse. Võtavad lapse piiksumist normaalsena. Ja no see meie Vissu! See on ju musterisa! Mähkimine ja muu on nii käpas, kui tal ka tiss oleks, poleks emmet vajagi enam.
Mul on vedanud!

Teisipäeva hommik

Mimmu sai varahommikul juba vereproovi, sest verekaotus oli ju suur. Kraaditud teda pole, aga õhtul oli palavik ja nüüd pidi ta hullult higistama. Remike oli öösel palju "piiksunud" ja kuna emmel veel piima ju pole, siis anti lõpuks lisatoitu ja pojake jäi unne. Vaatan seda tudiva pisipoisi pilti.. silm on märg. Nii armas ja nii oma issi kulmukortsuga. Pakin õhtuks neile mingi kompsukese kaasa ja peale tööd läheme haiglast läbi. Loodan, et minu tellitus beebipesa ka postis on, mingi pakiteade tuli. Saan õhtul juba haiglasse kaasa võtta. Harjub oma pesakeses magama, meie pisike linnupojake!

Esmaspäeva õhtu...

Kell 19.16, 19, 09, 2016 aastal sündis pisike Remi T..l. Emme on paigatud, nagu lapitekk. Kaotas palju verd ja poja hääl telefonis oli selline lamba ja kassi vahepealne. Platsenta oli olnud korras ja veed puhtad. Seegi hea!
MA OLEN NÜÜD VANAEMA JA MU MEES ON VANAISA! JEEEHHHUUUUUUUU!!!
Ma olen nii ammu unistanud vanaemadeklubisse kuuluda!
No jah, ega mu süda ikka veel rahu pole. Tahaks teada pojakese mõõte, kaalu, hinnet. Neid ei tea me siiani. Mimmu sõnul oli see tänane päev maailma kohutavaim ja halvim, aga tulemus on nüüd käes. Peaasi, et tervised korda saavad ja mõlemad kosuvad ning nad on tõsiselt ära teeninud perepalati, et Mimmu saaks natukenegi puhata-magada. Vissu saab kindlasti ise ka lapsega hakkama, ta meil ju ÜRGMEES! Ja Mimmu on tõeline ÜRGEMA! Vähemalt tänasel õhtul!

Esmaspäeva lõuna
Küll tänane tööpäev läks kiiresti. Leidsin igasugu tegevusi ja mänge lastele. Ise pidevalt telefoni poole piiludes. Ja üllatavalt ei olegi väsinud, kuigi öö on ju sisuliselt magamata.
Valu, kannatus, ootus, soe vann ja jonnakas emakas... 
https://www.youtube.com/watch?v=GTxSRVNHlrw
Tule tuul ja puhu ära meie lapse valu.... Sellest filmist on pisipoisi isa oma nime saanud.
Kohutavalt kaua läheb. Olla ööst saadik haiglas, kannatada ja oodata ja siis kella 14.00 ajal helistab Mimmu, et nüüd on juba 5 cm avatust ja ta on ikka sünnitaja küll juba ja... Ning viiakse sooja vette...
Ning siis tuleb Vissu sõnum, et 7 h miinimum aega veel. Mu vaene tütreke!
Või nagu Tamps kirjutas, et tuleb Kõrvitsapoissi meelitama hakata kuidai, et ta emmele liiga ei teeks.
Aga toetajaid on palju ja häid sõnumeid ka! Nii armas  ja hell on hingel! Aitäh teile kõigile!

Ps. Ma vist lähen ka proovin pikutada natuke ja siis läheme vaevanägijaile süüa viima. Muidu nad kuivavad selle lapsesaamisega kokku....

Esmaspäev

Tööpäev algab. Sain pesusoleku ajal sõnumi:
"5:39

Suht nunnu on... iga 5 mintsa järgi on valu, aga annab elada veel

Eks meil läheb pikalt, aga teeme selle ära nagu naksti.. magan valude vahel-"

 

Nüüd kohvi ja riidesse ja tööle. Loodan, et ma ei jää tööjuures magama :D

Esmaspäevase öö esimesed tunnid

Ja nad läksid umb poolteist tundi tagasi haiglasse. Ma püüdsin magada, aga no ei saa. Kuidas ma hommikul tööl vastu pean, seda veel ette ei kujuta. Vissu käis uuesti kodus ja ütles, et avatus oli veel väike, aga kokkutõmbed nii suured, et jäetigi sünnitustuppa. Kui hommikuks rahuneb, siis tuleb koju tagasi. Uhh, kuidas und saada? Kas see kuupäev19.09.2016 saab olema meie pere suurpäev?

Pühapäev

Ma olen väsinud. Ma ei kujuta ette kuidas mu tütreke seda vastu peab, aga minu sisemus on juba kokkukuivanud. Mimmul on pidevalt valud, tõusevad, telefoniäpp annab teada, et paki asjad ja mine haiglasse ja siis... tunnike vaikust. Siis jälle valuhoog ja teatud aja järel jälle ja jälle ja lootus hakkab juba tulema... Siis tunnine vaikus... Nii on ta magamata, kurnatud ja otsib aga lohutust liikumisest, mis on juba vaevaline. Nüüdki läksid nad Vissu tööbussi remontima, ikka noorik kaasas, et aga liikuda saaks...
Eile õhtul oli Mimmul selline seljavalu, et ta ei saanud isegi jalgu alla. Natuke aitas massaz. Ja ta ei julge enam haiglasse ka minna, sest valud on ju ebakorrapärased ja seljavaluga sünnitama ei lasta jne... see kõik on üks suur masendus.... JA MA EI OSKA OMA LAST JA TEMA ABIKAASAT AIDATA KA! Kuigi väga väga tahaks.
Minu sisemuses on nüüd üks suur paanika! Mis mõttes see niikaua aega võtab? Kaua see emakas siis ometi avaneb, et ta ei saa haiglasse minna (kuhu ta ilmselgelt nüüd juba kardab minna, et teda jälle koju ei saadetaks)? Tal ju on määrimine, kuigi viimase ämmaka sõnul tavaline... tavaline?! Ma olen kolm last sünnitanud ja see kõik ei võtnud pooltki sellist aega. Ja mul ei ole olnud kiired sünnitused, olen vajanud abi jne. Kõige rohkem kardan ma pisipoisi pärast. Ta on ju nii all, nii kitsastes tingimustes ja mismoodi see pikk "õieavamine" talle ometi mõjub?
Tahaks nutta ja panna pea kuhugi kaugesse koopasse ja üldse maailma mitte näha. Isegi jõud on kadunud ja mitte midagi ei taha teha. Täielik deprekas kohe...
Mis toimub mu lapse mõtetes?
 Eile oli 9 sünnitust TÜK-s. Tänase hommikuga juba neli, st selle aja peale juba rohkem. Eilegi sündis meie noorte tutvusringkonnas kaks pisipiigat. Palju õnne nende vanematele! Seda enam on meie noorte olukord "nutune". Mitmes nädal valusid, viimased päevad eriti kurnavad ja ei midagi...

Armas taevas! Aita neid ometi!

Laupäev

Me oleme kõik kodus, ei valetan, Tormis sõitis maakoju. Teeb seal natuke tööd ja ravib maarohtude ja võlukommetega oma näppu. Aga jah, me oleme muidu kõik kodus.
Mimmu ja Vissu saadeti koju. Kokkutõmbed on, eritis on, aga avatust pole niipalju, et saaks sünnitada. Valusid oli päevapeale ikka megahulga, kõndimine ka raskendatud ja väga valulik. Kuid isegi pikk jalutuskäik ei mõjunud ja nii on nad kodus. Plaanivad minna Paunvere väljanäitusele. Ma lubasin kaasa minna, aga tegelikult hakkan tegelema majapidamistöödega ja võibolla õhtul ka käsitööga.
Kuidas ühe pisipoisi tulek niikaua aega võtab? Mimmu ütles, et ta tunneb ennast jube simulandina ja nüüd ei julgegi enam haiglasse minna. Eilne ämmakas, kes neid unistest peast vastu võttis, endal padjamuster põsel ja käevarrel, oli olnud tõre ja juba sisenemisel oli pahurdanud, et ei te sünnita täna kedagi. Nüüd on noorel emmel mure, et kui valud tulevad, siis missugune neist jälle see on, millega võib haiglasse minna? Eile olid valude-kokkutõmmete vahed juba 5 kuni 7 min, kui otsustati. Ma küll rääkisin, et see on ju isemoodi valu, aga no eilsed valud olidki olnud hoopis teisemad kui varasemad. Sellised, mis isegi kõndida ei lasknud.... Eks näis, kas see nädalavahetus muutusi ka toob?

Reede varahommik

No näis... Meil oli ärev öö. Kolmest saadik on Mimmu valutanud ja Vissu kihutas koju. Olin just sügavasse unne, uuesti, suikunud, kui kodus kõik äkki vaikseks jäi. Läksid haiglasse... Loodan, et koju tullakse juba pisipoisiga.
 Ma olen ärevuses, niisuguses, et pea hakkas hullult valutama ja ma olin sunnitud tablette võtma. Andsin yteada ka meie Mimmu vanaemale, et vot nüüd vist läheb asjaks. Tema siis tuletas meelde, mis päeval sündis Mimmu ise. so reede. Tegeikult neljapäeva öö vastu reedet, nii umb esimestel minutitel. Kogu to sünnituskogemus on nii kohutav olnud, et ma siiani ei ole eriti mõelnudki sellele, aga nüüd tuli see, paar päeva tagasi, detailideni meelde.
Aga praegu ma pole vist võimeline istuma arvuti ees ja kirjutama... närv...

Teisipäeva hilisõhtu

Ma ei ole kadunud ja muutusi meie peres pole. Poiss püsib emme kõhus, teeb aegajalt valusid.
Ma lihtsalt tunnen, kuidas mul pole jaksu... mingi kahtlane väsimus on. Inspiratsioon puudub, et teha ka käsitööd. Nii on need paar päeva ka kulunud. Töö, pood, söögitegemine ja magamine... Muuks nagu jaksu pole. Loodan, et läheb üle :D !

Reede

Pisike selgitus.Eilses postituses olilause,  et "paps, poiss ja Mimmu on maal". Poiss on mu poeg, suur ja tugev mees.

Heits küsib, mida ma kirjutan... No mida? Ise peab mingis inglise lehel oma võõrkeelset muinasjutublogi ja mina nüüd ei saa siis oma kirjutamise soovi rahuldada (fuih, mis sõna... :D )

Aga pool meie pere on maal. Ja võtavad maha seda meie suurt kastanit. No, ega ikka ise ei võta, asjamehed teevad tööd. Mimmu käib nüüd pidevalt liikumas, et oma valu vähegi vaigistada. St otsib tegevust. Nii on temagi maal ja saadab mulle pilte ja videosid. aegajal taandub tuppa, sest enda valuga koos on hingel valus, sest see puu on olnud meie talukoha uhkus. Aga puu mahavõtmine on asjalikel meestel, koos väärt riistadega, käkitegu. Kurb on... puu vanus oli ju aukartustäratav ja ilma tema varjuta on kuidagi tühi. Aga kõik läheb kuhugi igavikku ja kes teab milleks kõik see hea on. Lohutus...

Ja mina.. kui ühest tervisehädast vaba, siis teine ründab. Ööga ei saanud ma oma väsinud selga kuidagi puhatud-sirutatud ja nüüd olen natuke "kõõbakas". Lonkan ja kummarduda ei saa. kuigi natuke on juba ka pipraplaaster aidanud ja tunnike pikutamist ka. Tööjuures korraga ehmatasin, kui õues madalal pingil istudes kramp selga lõi. Aga õnneks sain püsti. Seevastu taksost, millega oli vaja sõita, ma enam niihästi välja ei saanud. Loodan, et saan siiski nädalavahetusel puhates asjad joonde.
Ses suhtes on imelik, et meil pole, tööl õues, parajaid pinke-toole. On kolm nn pikka pinki kogu õue peale. Aga platsil on paarsada last ja hulga täiskasvanuid. Ka lapsed vajavad aegajalt istumist, rääkimata täiskasvanutest, kes peavad mitu tundi õues viibima. Vahepeal tahaks nagu oma jalgu ka puhata. Ega sa ikka mitu tundi ei jookse, kõnni, mängi liivakastis. Isegi lapsed ei taha ainult sibada. Ning lisaks tahavad lapsed omi mänge ka mängida ja ei taha suure inimese pidevat sekkumist või organiseerimist. Kui kogu aeg orgunnida ka vabamängu ajal, siis millal laps õpib omapead või iseseisvalt mängima? Ongi valmis inimene, kes ootab, et keegi juhendaks? Nii ei saa ju!

Täna tehti ettepanek hakata tegema ka natuke teise laadse paberitööga, kui ma siiani olen teinud. Ma olen saanud hakkama käsitöökaartidega, albumitega. Nüüd sooviti minu poolt tehtud karpi, käsitöökarpi A4 suuruses. Võtsin väljakutse vastu ja mõni päev hiljem ka alustan. Lahe ju! Jälle midagi uut õppida. No ja varjupaiga kaardid ootavad ka tegemist. Lubasin ju teha neile jõululaadale hulga kaarte. Ja oma lubadusi ma püüan täita.

Ahh jaa, uudis mida kuulda oli.  Tartus  on lahti sünnitusbuum. Eilse ööga sündis umb neli põnni ja usun tegelikult, et isegi rohkem. Nii, et kui meie noored tahavad perepalatit, siis Mimmu peab aga edasi valutama ja ootama, et poiss veel ei tuleks... :D

Aga nüüd tagasi pikali, et jätkata hiljem oma reedeõhtusi tegevusi. Mida teeb üks pereema (mis sest, et peres on ka suured inimesed) nädalavahetusel?

Neljapäeva õhtu

Ma olen elus.! :D
Terve päev teaduskeskuses, ülemeelikud ja ülierutatud põnnid ja lõpuks väsimus ja jonn, sest nii huvitav on ja tahaks ja tahhaks veel neid emotsioone..Vaesed väikesed inimesed, nii raske on ikka suurte maailmas.... Igatahes on päev läbi ja lastel oli tore. See oligi peamine!
 Mimmu käis haiglas ära. Saadeti koju valutama. Ja no valutab ka. Ikka korralikult, aga veel asjaks ei lähe... esialgu. Aga muutused võivad tulla kohe, või ka kahe nädala järel alles. Kokkutõmbed on, ebaregulaarsed, emakakael on kinni. Poiss on samas juba nii all, kui veel saab. Samas kõndimine teeb ikka korralikku valu ja niisama istuma jääda ei tahaks. Soovitati panna sooja kotti ja võtta Paratsetamoli. Mimmu ütleski, et pole kogu raseduse valuvaigisteid võtnud ja nüüd siis hakka.
Nägimegi ämmakest ja Antsu ja siis sai ka hoiatatud, et võibolla tuleb juubelikink.
Viimasel ajal on Tormis Mimmuga palju koos. Ma täna naersin, et neil on nüüd siis isa-tütre kvaliteetaeg, enne kui tütrest ema saab ja siis enam isa jaoks aega pole.
Ja Tormis jääb veel haiguslehele edasi. Õmblused võeti välja, aga sõrm on tugevasti põletikus. Imestatigi, et pole palavikku andnud. Seepärast see sõrm sellist pidevat valu tegigi ja Tormis muretses ja kartis tänast päeva. Kartis just valu tegemist. Aga mu kallis mees on ju alati olnud kangelane, kui mõni haav või katkine koht on olnud. Nüüd siis ka temal nõrkusehood.
Praegu paps, poiss ja Mimmu on hetkel maal. Mimmu on niisama ajatäiteks kaasas. Maal tuleb meie suure kastani ümbrus tühjaks ja puhtaks teha, sest homme tulevad arboristid. Meie iidvana kastan tuleb maha võtta. Kohutavalt kahju, sest puu pakkus varju, oli hoovi ehe. Aga nüüd on ta muutunud juba ohtlikuks, sest tuleb välja, et seest on ta tühi ja suurema tormiga võib murduda. See kahju oleks juba märkimisväärselt suurem, kui see mida maksta töömeestele.
Kogu selle kirjutamise, vanematele piltide ja videolaadimiste vahel olen ma ka suutnud pitsa ahju panna. Vahel kohe kiida ennast, et oi kui tubli! :) Aga nüüd olen ma tõesti nii väsinud, et lükkan jalad sirgu ja hakkan unemaale valmistuma. Homme ju ka tööpäev.

Neljapäev, 08.09

Mimmu on juba öö otsa valutanud. Ma juba varem naersin, et ära sel päeval sünnitama mine, sest mul ju lastega terve päev AHHAAs vaja olla. Ja nüüd ongi nii, et Tormis viib mu AHHAA juurde ja sealt edasi sõidavad nad haiglasse kontrolli. Vissule on ka teada antud, et olgu valmis Kaiust startima, kui asjaks läheb. Ta nii tahab ju oma pojakese sünni juures olla.
Ma olen närvis... tunnen, kuidas vererõhk tõuseb ja tiba nagu paanikat ajab... Ja nii armas on, kuidas mu kallis mees, tulevane vanaisa, on ka ärevil. surub aga emotsioone maha, õiendab koertega, puhib märkamatult... Ja ei torise üldse, et ta peab meile jälle taksojuhiks olema.
Kas tõesti Kaire sõnad lähevad täide (unenägu), et noored ei saa juubelile?

Kolmapäeva öö

Ma lubasin ja oma lubadusi ma täidan. Oi, kui raske oli leida sobivad toonis kaunistusi- lillat pitsi, lilli jne. Aga loodan, et sobib see, mis mu hankida õnnestus. Ja nüüd ese, mille valmistasin. Kohe kahe nurga alt...

Jällegi liimköites, aga natuke erinev eelmisest. Ajaga õpin ja usun, et järgmine tuleb juba hulga parem. Usun ka, et siia küsitakse kaarti juurde, aga täna ma pole enam võimeline seda tegema.

Homme tõotab tulle tore aga raske päev. Veedame lastega enamiku päevast AHHAA keskuses. Läheme hommikul töötuppa, siis lasteada sööma, magama ja peale oodet kohe tagasi. Ja lastele tullakse järele ka AHHAAsse. Huvitav?

Nüüd meie oodatavast pisipoisist ka. Mimmu käis täna ämmaka juures. Poiss on juba alla laskunud ja natuke laisemaks jäänud, nii et kaua pole enam jäänud. Huvitav, kas laupäevaks, oma teise nn vanaisa juubeliks tuleb ära? Kui ei, siis saame veel kõik koos ka pidule minna...

Teisipäev, 06.09

Ma olen väsinud. Nii väsinud, et tahaks kuhugi pimedasse kaevuda ja ennast ära kaotada. Pisipoiss oma emme kõhus tekitab vastakaid tundeid. Tormis oma valutava sõrme ju nohuga... Heitsi koolialgus ja usinus... Aga mina ei ole usin... Nagu oleks juba aastakümneid korraga tööl olnud ja puhkust poleks vahepeal olnudki. No jah, ega terviski pole päris korras. Eile õhtul ja öösel oli köhides erldunud skreedis verekiude. Päeval õnneks pole ma nii köhinud. Eks näis, mis öö toob. Aga kui on midagi tõsist, kuidas siis saab vastsündinud majja tulla? Lähen kodust ära?
 Oh jah... Sellised mõtted on pidevalt. Õnneks tööl on töömõtted. Aga ma ju ei taha olla mingi paanitseja!
Vanaemadus pidi nii õnnelik olema. Aga mina olen nagu vana närvihaige. Mõtlen igasugu lollusi ja näen tobedaid unenägusid. Küll ma istun maja ees vestupotil ja pühin käega ennast paksemast, siis näen juba sündinud väikemeest ja neid tema armsaid silmi, siis mingit rallimist.. no sihukene jaburus käib peas ringi. Viimasel ajal olen oma lullasid lihtsalt tagasi hoidnud, ei ole üles märkinud. Midagi toimub minu "teisel tasnadil", et ma vajan vasrti kedagi, kes mu lihtsalt paika "ehmataks"!
Ahh jaa. Minu järgmine blogisissekanne sai Pere ja Kodu netilehele. Natuke hüplik ja au toimetajale, kes osaks ta natuke tasakaalu panna.

 Laupäev on läbi... pühapäev on käes


Vaatasin telekast meie röökurbändi Pariisi seikust ja minus tekkis raev...

 (kes krt teab, kust tuli, pole nagu üldse minu moodi,
olla raevukas
ja mitte olla leebe,
leebe nagu mind kord siia ilma loodi)...
RAEV

Kadunud on kuhugile minu enda närvid,
maailm kaotas ära lisaks erinevad värvid.
Sisemuses kostaks nagu tormiline hüüe-
pista p....e oma edasine püüe!
Jäta maha oma väikekondanlane mina,
otsi üles sisemine karjuv tappev püssitina,
anna valu kandadele, nukkidele, jalgadele,
aja ära koorem, mida pannakse su õlgadele.
Rebi vabaks oma sisemine sära,
lase minna kõlavalt ja pauguga ta ära.
Ole ise omapära teener, ole isemoodi,
värvikas ja üldse mitte veenev...
Ole vaba nagu lendlev sügisene leht,
nagunii sa oled igatpidi kehv...
seda sulle sisendatud ammu,
näita nüüd sa oma tegelikku rammu!

Jõhker, kui halb on olla! Jõin lausa Coldrexi ära ja nüüd piinlen kuumahoogude käes, lisaks valutava liigesed ja vasakul pool rinnakus pigistab. Oli seda siis nüüd vaja?
No ja noored on ka maalt tagasi, sest ega see Mimmugi normaalne ole oma nohuga. Kuidas see pisipoisile võib mõjuda?
Ja Tormis jonnis ja jäi maale, kuigi endal oli ikka nii kehv, et otsis juba tee tegemise materjali.
No ja Heits jõi ka Colderxit, sest temalgi on kehv enesetunne. Lisaks julges ta rääkida, et näeb viimasel ajal väga halbu ja kummalisi unenägusid. Tunneb, et keegi segab teda. Lasin küünlaga toale paar tiiru peale teha.

Kell on 1.07 ja väljas on mingi eriti suur paduvihma hoog. Kuidas Tormis küll maalt tagasi saab?

Noored panid pisipoisi voodi kokku, lisaks veel voodikaruselli. Oi, kuidas mulle see kiirustamine ei meeldi! No ei ole veel vaja kiirustada! Kusjuures tuli välja, et nad ostsid ikkagi mingi kiiksuga voodi ja ühed lisaaugud tuleb endal juurde teha, sest voodi põhi on alguse jaoks liiga madalal. Mimmu, nagu iga noor äsjasünnitanud naine, on ju õrna selgaga. No ja lapse voodisse panekul tuleb tal korralikult kummardada, see mõjub seljale halvasti. Loodan, et väimees homme selle vea likvideerib...
Tundub, et ma olen nüüd lausa jõhkralt närvihaige ja pabistan väga selle ilmakodaniku pärast. Ikka hullult pabistan! Mida lähemale sünnituse aeg tuleb, seda rohkem ma kardan. Meenub minu enda esimene sünnitus ja see toorus jõhkrus ebainimlikkus, mis mõne tohtri puhul välja lõi. Ja, mis oleks minul ja Mimmul võinud elu maksta. Aga esmasünnitus ongi ju raske... kuidas mu laps saab selle valuga hakkama? Kuidas pisipojaga lood on?
Kuidas me loomad ära kohandame? Mona on juba nüüd nagu peksasaanu... hingevalu on selline, et isegi magama vist ei saa minna... Küll on hea, et on veel üks puhkepäev ees...

Ikka veel laupäev.

Täielikult nässu läinud päev, olgugi, et äratus oli vara. Igatahes on minu jaoks nüüd sügis saabunud, sest sellist kurguvalu pole juba tükil ajal olnud. Saan aru Mimmust, kes valutas kurku ja jäi nohusse alles eelmsel nädalal. Nii ma veedangi oma päeva sooja teki sees, soe jook süles ja nina nohisemas. No köha on muidugi ka, aga see käib minuga nagunii kaasas, st see ei ole märkimistvääriv.
Poisi voodi osteti ära, sest minu vana ja üle sajandi vana voodi on küll kasutatav, aga ikkagi juba ajahambast puretud ja jääb hoopis maakoju. Nagunii hakkavad noored kevadest saadik seal olema rohkem.
Teen nüüd ühe tassi sooja jooki veel ja võtan värsket meeleiba ka ja siis otsustan, mida edasi teha. Kas hakata kaarte vorpima või jään edasi teleka ette teki alla? Nagunii muudeks asjadeks mu lihtsalt jaksu pole. Imelik on see, et on ka palaviku tunne, aga seda mul kindlasti pole.
Ja kuna Mimmu on ikka niivõrd lõpprase, siis maale nad enam ööseks ei jää. Eile vaatasid teda ka vanad töökaaslased lastestomist ja vanemõde katsus kõhtu ja ütles, et nädalakese maksimum, siis on poiss käes. Peaasi, et see nohu järgi jääb, sünnitusel on ju hingamine ülitähtis. Aga Mimmu on nii hell, ma tegelikult väga kardan tema pärast... 
Lisan juurde... Mimmu ja Vissu jõudsid maale ja tuli välja, et minu kallis meheke on ka tõbine. Täiesti nohus ja köhas.... Kust me selle viiruse siis nüüd saime?

Laupäev, 3.sept.
Leitud lullad, mis pärinevad eelmistest aastatest. Vist 03.09.2015

Tahaks olla "poliitkorrektne"...
Tahaks olla pai...
Tahaks leida sõnu hetkel..
Maailm oleks ikka lai..

Sõnu neelan,
pole vaja kisa,
kasvatus ju keelab,
kannatus on visa...
Tuleb aeg, kus avan kaardid,
aga kas siis ikka?
"Poliitkorrektsus" nülib staarid...
suhtesaaga pikka...
Kõik inimesed pidid olema ju head!?


 Kui midagi saab katki minna,
siis seda ta ka teeb.
Kui kedagi saad unustada,
seda kindlasti nüüd tee.
On teada- tunda tõsi see,
et armsaks vägisi ei saa
ning
pole mõtet jätkata.
Kui korra- kaks sa tõrjutud,
siis lõpeta kõik suhtlused...
Mis mõtet ennast eitada,
sa sõprust üles näidata.
No pole mitut põske keerata,
kui antud esimene laks.
Selg keera vastu lööjale,
pisarad siis neelata
ja
lahku püsti päi!

Reede 02.09

Poiske poiss tegi oma tulevase emme elu öösel ebamugavaks. Võimles ja siis algasid valud. Aga tundub, et siiski õnneks libavalud, sest vastu hommikut oli Mimmu rahu saanud ja magama jäänud. Praegu on jälle kõik vinksvonks.
Näis, kaua ja mis moel see asi ükskord käima läheb?

Neljapäev 01.09

Ja ongi alanud uus õppeaasta. Palju on ees ja mõnigi asi hirmutab. Tööjuures on kooliminev rühm. Lasteaias on vaja osaleda mitmes töögrupis. Lastega palju ringi rännata ja lisaks nad kooliküpseks küpsetada...
 Ma oleksin tahtnud uuesti õppima minna, aga kuna mul on sel aastal vaja hoopis õppida vanaemadust, siis küll jõuab hiljem ka... Käisime täna Vissu õetütre Kaisa koolisaatmise peol. Nii mõnus omade koosviibimine õues laua taga. Kodune söök ja omad ümberringi. aga tagasi tulles on pisipoiss teinud Mimmule valu, keerab ja pöörab kõhus nii, et kõhu kuju pidevalt muutub. Lisaks on nüüd kõht ka väga toonuses. Loodame, et ööga läheb see üle, siis kui Mimmu magada saab. Ning üllatav on, et kõht on juba niipalju muutunud, st allapoole vajunud, et annab märku lähinädalate muutustest. Minu hirm on ikka, et jõuaks ikka Vissu kohale, et olla Mimmule toeks. Et tulevane emme suudaks ise sünnitusega hakkama saada. Või, et me oleks ikka läheduses, kui on vaja hakata haiglasse minema.
Õnneks on Tormisel puhkus. Puhkus, mis haigusleheks üle küll läks, aga ta saab vähemalt olla kättesaadav, kui tõesti "asjaks" läheb. Kas ma ise olen valmis? Tõeliselt vist ikka veel ei ole... ma kardan seda valu, valu, mida mu laps peab tundma. Esimese lapsega ei oska sa ju ka kuidagi olla. Vähemalt mina ei osanud sel kaugel ajal, nõukaaja karmides tingimustes. Hiljem olin ma küll tavaline ja isegi rahulik sünnitaja. Sain vapralt karjumata ja suure mõmisemisega ennast ja last aidata. Täna just meenus, kuidas ma tegin suure mõmmiku mõminat ja sügavalt tulevat mõrinat teha, sellist ürgset häält. Jube hästi aitas mind.
 Minu ilus suur valge album leidis omaniku üles. Sai siis lõpuks töökaaslasele ära kingitud. Ainult et mul on tunne, nagu ma oleks selle pähe määrinud naistele, et vot peate just välja tegema! Nii loll tunne on...
 Aga homme veel tööle ja juba mitmes töönädal peale puhkust on jällegi läbi. See tähendab ka palgapäeva lähenemist :D
Ahh jaa! Ma sain jälle raamatuid kaanetada, kuigi Heits oli üle poole ise juba kaanetanud. Päris tore oli meenutada kunagi õpitut. See on vist nii selge, et saaks ka pimesilmi tehtud. Ikkagi karastus kooli raamatukogust ja kolmest koolilapsest. Võiks lausa teistele tunde anda. Eputis :P

Ja ikkagi veel kolmapäev...

Homme on esimene september. Lastel algab kooliaeg, meil pikk ja piisavalt tegus õppeaasta lasteaias. Igatahes tunnen mina, et ma ei ole veel valmis seda rühma kooli saatma. Näis kas ma kevadeks olen valmis neist lahti laskma? Igatahes on need paar nädalat näidanud, et igaühe ego on ikka sama suur, kui varem ja vanusega võib mõnel ta veelgi suureneda. Tõotab tulla päris huvitav aeg!
Imelik, ma olen kohutavalt väsinud, kuigi päev oli ju tavaline ja vahetus oli õhtune. Mingit kontimurdvat ülesannet ka polnud, aga minul on "toss väljas". Täna varakult puhkama, peaasi, et köha magada laseb. Kuidas ma saan selle astma ja sarkoidoosi endast välja? L.Viilma järgi on see haigus enese eitamise haigus... Muuta oma elu 100%? See tähendaks ju kogu oma elule kriipsu tõmbamist ja egoistiks hakkamaist... Ma ei oska seda ju...

Ikka veel kolmapäev...
Küll me oleme ikka mugavusest mõjutatud. Pruugib olla päev, kus soe vesi on teadmata põhjusel puudu ja kohe on paanika majas. No jah, kui ma ikka ei tea ja alles duši all olles avastan, et jalad külmetavad ja vesi ei soojene kuidagi, siis on jama jah... Ja pika uurimise peale tuleb välja, et keskkatlamaja on ju ühistu esimeestele või juhatusse teada andnud, et täna pole sooja, aga teadjad ei ole infot edastanud... või pole neile selleks aegagi antud... No igatahes mul potid tulel ja ilma pildita potid :D
No jah, Tormisele tuleb aga teated- sõnumeid, et maakodus elekter käib aga sisse ja välja ja minul linnakodus ei ole jälle sooja vett... Nigu kinu... :D

Kolmapäev 31 august.
Ja saabki selle aasta suvi läbi. No jah, sooje ilmu jätkub veel, aga homme alhav kool annab juba sügiseilme välja.
Heits on oma kooliasjad korda ajanud, pooled õpikudki kaanetanud ja paistab, et ongi valmis ja täis tahtmist kooli minna. No jäävad need pooleööni ülevalolekud ära. Loodetavasti.
Tormis on haiguslehel. Sai ainult ühe päeva puhata ja no kui mees puhkab, siis ikka remonti tehes. Vannitoa silikonitamine oli peaaegu lõppemas ja kell palju, esmaspäeva õhtul, kui ta avas noaga uut silikonipüstolit ja seda ikka sellise hooga, et vasaku käe nimetissõrm sai hiigelpiga sisselõike. Ma algul arvasin, et sai elektrilöögi, kui oigamist kuulsin, aga ei... kogu vannituba oli verd täis, tema punnis vastu, et EMOsse minna. Mirtsu sõbranna ja Mirts ise ka viisid siis ikkagi haiglasse. No aega läks ja lõpuks sain teada, et ikkagi oli vaja õmmelda. Tehti neli õmblust ja täna on vaja minna ümbersiduma. No näha oli, et verejooks oli ikka veel kaua olnud, sest olemasolev side on väga määrdunud.
Kui eilne öö oli rahutu, sest ootasin EMOst tulijaid ja hoidusin voodis vastu haiget kätt minemast, siis täna öösel algas taas köha. Pean hakkama juba kuupäevaliselt üles märkima, millal ma rohtusin tarbima pean. No püstises asendis laseb isegi olla, aga pikali mitte. Nii ma magasingi diivanil, kohutav kuhi patju külje all, et aga olla püsti. Eks katsu välja magada, kui keha on 45-70 kraadise nurga all. Igatahes olen ma järjekordselt nagu "traktori alla jäänud". Aga, mis siis kui see köha ei ole mu haigusega seotud vaid võib olla midagi sellist, mis pisipojale mõjub? Ja lisaks on Mirts ka ise köhane, nohune, kurguvalus. No kus sa sünnitad, kui nina ei hinga ja valutab? Ohh neid hädasid küll! :D

Esmaspäev
Täna on see päev, kui sain kätte oma Elmari raadio mängu võidu.

Palju magusat ja soolast natuke. Kolm karbitäit kohukesi, küpsiseid, soolane kringel tort jne. Lubasin, et ei mängi pikka aega midagi, et teised ka ikka võidaks. Aga no soovilaulu jaoks mängisin ikka pildimängu. Näis, kas veab? :)

Mõtlesin, et panen siia ära oma lullad, mis kunagi sai kirjutatud...

Mõtetevaba

Ma ei tea, kust need mõtted tulevad,
võibolla siis minu seest?
Vahel on need mõtted nii valusad,
et põgenen nende eest.

Olla tahaks ma mõtetevaba,
olla maailma jaoks „blondiin“,
olla vahel ka jalust rabav,
olla kaugel ja samas ka siin.



 Ema 71. Sünnipäev 18.01.2013

Kaks väsind sinisilma,
soojad käed,

neis tunnen soojust,
helgust näen.

On hingesoojus tajutav ja hea,

mu Ema- armastad mind alati- ma tean!


On ema see,
kes andestab kõik vead

ja tunneb rõõmu kõigest,
mis on hea!

Kõik valud, mured andestad ju sa,

ning tingimusteta meid armastad.


Ma vastan sulle sellega kuis saan,

neid allesjäänud aegu kergendan.

Sa oled mulle kallis, seda tea!

Ja armastan sind alati, mu EMA hea!




Aastavahetus 31.12.2012

Seda aastat on jäänud
vähem kui üks tund,

aatan tagasi ja tundub,

kui oleks ilmsi näinud und.

Aeg hetkel peatub...

Möödunud ei ole veatu...

Need hetked, valud,
pisarad ja rõõm...

Jääkülma šampat-
mõõtmatu näib sõõm...

Kõik kallid hinged,

lähedal ja kaugel,

ma loodan kuskil
 elujõud ei rauge...

...
ja küünal aknal vilgub

meenutamaks head,

ning silmast pisar tilgub,

kui kirjutan need read.


Ma hoolin Teist ja loodan väga,

et aasta uus hoiab eemal hingehäda.

Sel ajahetkel soovin kõigile ma head

ning heidan FB-le oma read...



Isa 01.10.2012

Saatus mängib meiega peitust.

Mingil moel pean endaga heitlust.

Miks just nüüd ilmub välja ta nüüd?

Olles aastaid unustada püünd.

Eitad neid mõtteid ja ettegi heidad,

miks hing ei võiks rahu nüüd leida.

Tervist tal soovin ma, vastu nüüd pea,

kaotusevalu liig lähedalt tean.

Isegi siis, kui mind eitasid sa,

pidasin salaja omaks sind ma.

Tunnen, et ikkagi varju jään jätkuvalt,

seda sul endale parimal moel.

Ei pressi lähedust, nimegi ja pärandust,

selleks sul endal on tütar ja poeg.


Virvele

Taevas nii must,
hingel on valus.

Ta on seal kuskil,
enam valu ei taju.


Meil eemalt seal saadab
luigelaulu me teele.

Oma pilguga vaatab,
silmad säravad helged.


Sügislehtede sahin,
värviküllases ilmas.

Tuulehingus ja kahin,
vihmapiisad neil silmas.


Ära mine!

Me hüüdsime kõik.

On valgus nii pime,

hinges luikede hõik....


Nüüd ma tean, mis tunne on olla solvatud,

nüüd ma tean, mis tunne on olla solvaja.

Nüüd ma tean, kui mõtted on inetud,

nüüd ma, et kaitseks parem on rünnata.

Kas see annab hingerahu?

Oma keelt tuleb hammaste taga hoida,

oma näppude nobedust peita.

Oma endine mina tuleb leida,

oma rikutus minema heita...


Tahan paluda vabandust!


Kõigilt, kellel valu ma teinud,

kelles peidus on solvang.

Tundub, et südametunnistus
polegi kadunud veel...

veelkord vabandust palun!


Minu elu vajaks värvi,

praegu aga puhkan närvi.

Ajaks haiguse ma ära,

tahaks teha palju kära.


Pea on paks ja köha vaevab,

isegi ei aja naerma.

Kuri tõbi! Anna jaksu!

Ma ei taha pead nii paksu.


Armu ära päikesesse,

ta teeb sinust väiksekese.

Väiksekese ära viib,

halli linnu kiire tiib.




Midagi lendab seal pealpool pilvi.

Mõtled, kas on see unes või ilmsi.

Valendav valge ja õrnroosa kujutis,

annab seal märku, kui sinus on tujutus.


Sirutad käed tema poole ja tead

hingele sirutus teeb ainult head.

Annab sealt jõudu ja kosutust ta,

sina vaid avatud olema pead.


Kes küll võiks olla see valendav olevus...

Ilmalik-jumalik olemis kogemus.

Tunda saad teda, kui elus on pinge.

Sõnatult tunnetad- see on su Ingel.



Virvele

Sajab, lõpmatult sajab.

Sadu hinge nutma ajab.

Alles on mälestus,
soe ja nii hea.

Alles jääb igatsus,

mis ei kustu nii pea.

Täna sai antud Sind Maaema poole,

meile jääd hinge soojendav, hooliv!



Mirjamile!



Kuhu küll kadusid möödunud ajad,

leiad nad siis, kui remonti on vaja.

Kapid ja sahtlid tee tühjaks sa siis,

leiad need asjad ja ajad, mis aeg on viind.


Päevik ja pildid, mis aegu on täis,

lapsepõlv, noorus nii vallatu näis.

Pildid, kus tutiga plikatirts jookseb,

venna nii armas ja väikeõe boosed...


Maakodus veedetud ajad ja rõõmud,

päikesetõus ja maasikasõõmud.

Vanade teod ja ajaga võidujooks,

kõigil neil väärtustel aega me jaoks.


Ruumi tee uuele elule sa,

seinale värvi ja hingele ka.

Tagasi kolides uuenend tuppa,

elu saab aja, mis enam ei rutta.




Üks poiss tuli koolist

ta kott oli raske.

Ja oma jalgadest hoolis,

ning palus- mul minna nüüd laske.

Läks aia-alt läbi,

nii lühendas teed.

Ei tundnud ta häbi,

et särgi poriseks teeb.


Ma tean mis tunne see on, 

kui süda on hell ja soe.

Ma tean mis tunne see on, 

kui hing hõikab ja muu ei loe.

Kui su ümber on sõbrad ja pere,

kui su ümber on armastus.

Su ümber on südamevalgus nii ere

kiirgab maailmale ARMASTUST!





Ja nüüd tulu mulle jälle Anne ja Luule ja ma hakkasin vihmaussist luuletust tegema!:D


Vihmaussil kadus pea,

ega sina seda tea, 

kuhu kadus ussi pea?

Ussil pole ilma peata

hoopis aega ilma seada.

Tal on vaja pead just siis,

kui kalamees ta vette viib!



Kui su sõber on läinud

pikki teavaseid teid...

võta mälupilt käidud
radadelt neilt.


Ära häbene nutta,

aega maha siis võtta,

sõber enam ei rutta, 

sest AEG on tal tuttav.


Süüta küünal sa aknal, 

süda valust on vakka...

Vaatad leeki ja tead,

olla koos oli hea...



....Tundub, et on saabunud sügismasenduse aeg...




Meil läks eile pesumasin hulluks!



Pesumasin laskis traavi,

lükkas käteräti kraavi.

Masina ja vanni vahel

käterätt oli kahevahel.

Miks on masinal nii kiire?

Tal ju pandud kiiruspiire.

Kuhu ta küll nõnda ruttab?

pesemine talle tuttav.

Kui tsentrifuug oli poole peal,

siis ema seisis kurjalt seal.

Ta masinaga pahandas

ja pöörded järsult kahandas.

Nüüd masin seisab nurgas vakka

ning töötamast ta lakkas.

Miks keealti ta pöörderõõmu,

ei antud viimast vetesõõmu?

Nii väga tahtnuks rutata

ja elutuppa hüpata.

Seal vaadati ju telerist

reklaami pesupulbritest.




Üks tüdruk nüüd poes kaua passis,
suurest valikust pea läks tal sassi.
Siis küsis ta poisi käest asjalist nõu
ja tundis, kui küsimus andiski jõu.

Ta ostis siis värvi,
mis juustesse käis.
Ei läinudki närvi,
kui juuksed värvi said täis.

Kuid oli nüüd ohkimist peapesu järel,
seal ema ning isa ei uskunud silmi.
Tütre juuksevärv- taevas loojangu järel,
peaasi, et aru poleks nagu pealpool pilvi.


Mõttelulla...

Täna välk tabas selgest taevast,
olen siiani hirmunud ma.
Kas nii saabki lahti sest vaevast,
kas saatus teeb ei või ja...

Mis tunda võib see, kes teab,
et kaua ei jagugi jõudu?
Äkki saatust ta taga siis neab,
annaks saatusel vastu lõugu.

Äkki valada hingevalu teiste peale,
tundmata süümepiinu?
Või jäädvustan paberi peale,
oma mõtted, mis mujale enam ei riimu?

Ei tohi ju olla nii raske,
jääda lõpuni endaga ausaks...
Helged mõtted nüüd tulla vaid laske,
muremõtted need teevad raugaks.

Tahaks jäädavalt olla ja tunda,
et mu olek ei olegi tühja.
Et ma anda saaks veel kaua,
elu tühjalt ma polegi rühmand.


Kukkus katki ja sees oli valus,
andeks pikalt siis palus ja palus.
Katkist elu ei paranda haavad,
ainult edasi piinelda saavat.
Kaua vaevas ja valutas arm,
igapäev tundus olevat karm.
Puhtaks hing sai ja silmisse sära,
kui läks piinaja eest kaugel ära.
Jättis maha sel hilisel tunnil,
lahkus eneseuhkuse sunnil.

(ühe loetud teksti järelmõju...)

(eelmisel jätkuks)
Mina tulin ja sina läksid,
välja iseenese seest,
meie mõlemad tahtsime seista,
päris iseenese eest.
Palju kära ja vähe on villa,
kui ei tea, mida peidame sees,
parem minna, kui pole hilja,
olla enese peremees.



Selles ajamöllu karussellist
väsinud ma olen,
tahaks maha jätta maski,
mis on hall ja väga kole.
Seda ajahambast puretut ning mahajäetud,
mida ikkagi ju enam pole.
Võtaks klapid, paneks ette,
enam üldse näeks ei kuuleks,
laseks keha sooja vette,
tõmbaks torru huuled.
Tahan jälle olla ergas, vaba ja ka hele,
teha hullust, nähes mind ja kuulata, et hüüad "tohhopele!"
Varsti saabuv aasta uus toob uue hingamise.
Annab vaimule ta vaba vikerkaare kiirgamise.
Vanuse, mis nalja teeb ja tegelt enam skoori,
mitmekümpaklubi kaardi ja ka silmakatte loori.
Mis sa vahid ikka silmis vana sära!?
Lisaks hambutu ja pudruvaba plära... .
Vana aasta mine ruttu, ära taha vahi!
Tahan olla uuel aastal siiski üle prahi!
Olla naerev, terav, elurõõmust särav,
seljataha maha jätta viiekümne värav!


Must.. must... see nädal on tume...
valu ja hingevaev...
sündmused teevad meil kaameks jume...
südames valu ja hinges on raev..
Taevane isa!
Nüüd anna neil rahu,
neil kelle silmi enam valgus ei mahu!
Anna ka tuge ja hingejõudu,
neile kes maha jäid,
neile, kes tunnevad kurja ees õudu!
Rahusta südant ja pisarad pühi,
hing nagunii on nüüd kaua veel tühi....


Koolitulistamine


Käes on pimeduse, kõleilma aeg...
ärkvelolek tundub suurim vaev.
Eilne päev see masenduse tõi,
uue hirmu meie ühiskonda lõi.

Tõi jutud, selgitused, arusaama,
et häbi, valu, pisarad
peab lahti rääkida nüüd saama.
Ka siis, kui kõik näeb must ja kole
ja maailmavalu on suurimast suurim.

Ei tohi peita oma sisemuse põrgut,
see tegelikult näitab sinu nõrkust.
Su jaoks on alati ju keegi,
kes kuulates mõtteil vahet teebki.
ka kuulamisest saab ju abi,
ning rääkija ei tohi tunda häbi.
Sa mõtle, kes on su lähim jututugi,
küll leiad sõbra, kel sinu vastu huvi



Kui kerge on kohe-kohe murduda.
Piisab ainult väikesest "plahvatusest"
ja tunned,
kuidas sinu juba hapraks
muutunud oksad hakkavad painduma.
Üks tugevam tuuleiil
ja sa ripud sekundi kaugusel igavikust....
Saaks aega tagasi keerata,
siis äkki õpiks ennast karastama, aga...
aeg on pöördumatu ja su oksad nõrgad...
Aga päikesekiir võib jällegi
sekundid tagasi painutada...
Päikesekiireke, kus oled?

Pühapäeva lõuna...

Mul on käes totaalne masenduse aeg. Kuidagi märkamatult on juba aastaid just augusti lõpus ja sepstembri alguses tunne, et kõik on läbi... no ja et ma ei ole millekski võimeline ja kellelgi vajalik. Et lapsed oon suured, minu elu ülesanne on täidetud ja mina olen jumala mõttetu tegelane, kes ei ole oma elus muuga hakkama saanud, kui ainult kolm last ilma toonud, oma mehe elu põrguks teinud ja üldse polegi mõtet enam olla...
Esimest korda ma kirjutan sellest... no eks ma olen torisenud varemgi ja omaette elamist otsinud ja kui ma siis palga ja üürikorteri numbreid vaatan, siis nata taltunud, ennast maha surunud ja... jätkanud pealtnäha jube positiivselt. Aga tegelikult tahaks minna kuhugi kaugele...
Suure "surmaga" saime eile pisiremondiga alustatud, st Tormis alustas vannitoa ümberehitusega, puhastusega jne... mina solvusin ja olin omaette... Noored tegid oma tuba korda, st valmistasid ette poisi tulekuks. Ja nii jõudiski mulle jälle tulla see igaaastane jama kätte. No jah, kõrvalt vaadates võib ju olla, et mis  sa mutt nii hädaldad! Sul ju kõik olemas ja tulemas ja... Äkki oleks ise koguaeg korralik ja hoiaks kõik korras ja puhas ja jälgiks, et poleks vaja pisiremonte ja mehe kodutöödesse segamist ja... uhhh... no vot ja nii tahakski olla üksi ja AINULT enda eest vastutada. Ja maale ma ka ei lähe ja...
pähh, minu pahatujujutt...
Vabandan! Pole üldse tähtis!

Kohe on laupäev...

Lugesin eelmist teksti ja märkasin, et tohutu hulk kirjavigu on tulnud. Nagu külvatud kohe. Ei hakka parandama, jätan meelde hoopis, et ei asu kirjutama, kui väliseid segavaid faktoreid on nii palju. Kirjutasin ju täna tööl olles, laste lõunaune ajal. samal ajal oli endal kohutav uni, lausa iiveldama ajas, töökaaslane proovis mind kurdiks rääkida samal ajal, ma ei kontrollinud oma näppude nobedust ja siis pidin veel mõtteid koondama, et jõuaks lõpetada enne laste ärkamist.
Loodan selliseid vigu hiljem vältida. Ei luba! Küll loodan...
Huvitav, kas keegi üldse loeb neid tekste? Ma ei kirjuta muidugi selleks, et keegi niiväga välja teeks, aga no lihtsalt huvitav on, et kes on need inimesed, kes loevad võõraid blogisid. Ma pole ise peale kahe või kolme blogi rohkem lugenudki. Ja neidki nii pisteliselt ainult. 

Kolmapäev 24 august

Täna saab 25 aastat sellest, kui lasime oma vanemad lapsed ristida. No ja loomulikult ristiti ka meid endid. See oli Põlva Maarja kirikus. Ja kirikuõpetajaks oli tol korral üks huvitav mees- Georg Lillemäe. Tema ei ole enam luterikoguduse õpetaja. Ja juba siis oli ta teistmoodi, uuendusmeelne. Nüüd peaks ta vist olema Uus Elu Koguduse juht. Polegi uurinud, kus ta on. Igatahes mulle ta meeldis ja tema suhtumine ka. Tore oleks teda ka kohata. Ristitavate seal olid terved perekonnad ja palju noori inimesi. Meid jagus kogu altari ette rivvi päris palju. Ma ei saa öelda, et see oleks olnud mingi massipsühhoos või moeasi. Meil tingis see sisetunne ja Tampsi tervis. Mimmu ja Tamps olid ju viie ja kahe aastased. Olime juba tükk aega maadelnud Tampsi imelike ninaverejooksudega ja soovitati pöörduda sensitiivide poole, aga need ei võtvat jutule ristimata inimesi. No ja mis salata, see oli mul alati sees, et ma olen usklik. Kuigi mu ema väidab ennast olevat ateist ja minul mingit usulist kokkupuudet varem polnud. Aga ühtäkki tekkis tunne ja vajadus. Õmblesin Mimmule oma pruudiloorist kleidikese ja tellisin juustesse lilled. Ta oli üliarmas, nagu inglikke. Kirikuõpetajale ta väga väga meeldis ja see ka, et ta oli ainuke laps, kelle puhul oli näha, et just selleks ristimiseks oligi riietus tehtud. No tegelikult, mida need lapsed sellest aru said?
 Ja Tampsi verejooksud saime natukeseks pidama. Kuidas? Kui käisime leerikoolis, siis vahel olid lapsed kaasas. Ja kui ma siis pihtisin oma südamevalust ja tegelikust põhjusest, mis mind ajendas üldse kiriku poole pöörduma, siis võttis pastor mult poisi sülle ja läks temaga käärkambrisse. Nad mängisid seal, rääkisid ja ohh üllatust, poisil oligi äkki paariks kuuks tervis korras. Hiljem küll tuli kõik tagasi ja saime erinevaid ravisid ning avastati enne kooli, et tal on halb vere hüübivus- Morbus von Willebradi tõbi. Aga see ei olnud sel ilusal päeval ju meile taeda ja ei rikkunud meeleolu.
 Meie kallid ja lähedased olid koos meiega sel päeva, Põlva kirikus. Isegi lausa pool suguvõsa oli, sest vanemad inimesed pidasid ristimist väga tähtsaks!
Tänapäeva tagasi...
Eile õhtul käisin sõbra haual, küünalt panemas. Ta magab valge lillevaiba all ja ikka kuidagi ei lähe mul meeles meie mõnedki kohtumised noortena. Ning tuli välja, et Tormis suhtles tema ja ta perega täitsa tihti, mina olin nagu eemal... Ja ikkagi on kohutav, et lapsed peavad nüüd isata kasvama. Tädi Mare oli äkki nii vanaks jäänud, kui ma teda kallistamas käisin ja ka tema miniat ning sõbra pojakest nägin. Sain kõigile kaastunnetki avaldada...


Neljapäev 25 august

No ja täna on jälle tähtpäev, sest samuti 25 a. tagasi meid laulatai, samas kirikus. Laulatus sattus kokku leeripühaga ja kestis mitu tundi. Ka oli meiega koos üks teine paar, kes samuti laulatati.
  Mäletan seda päeva, kui tuulist ja natuke sompus. Lastega kodus olles, ei saanud ma oma riietusele ju mõelda. Lihtsalt mulle raha ei jagunud ja ühtäkki oli ees pidulik sündmus ja mul gardeeroobis ainult üks kleit ja dressid. Otsisin välja õmblusmasina, ema andis seelikuriide ja õnneks oli pruutkleidiriidest ka jupp alles, ning õmblesin endale musta seeliku ja valge pluusi. Ni ja arvetsades minu mugavust, jäi seeliku õmblemine viimasele õhtule ja nii ma hommikul kodust läksin, et valge traagelniit seelikus paistis. Tädi juures, kes ka meiega koos leeritati, algas siis harutamine. No ja ilmselgelt olime kirikusse hiljaks jäämas. Tormise vennas oli meil autojuhiks ja autoks oli meil Stellarise must Lada 09... umbeuhke masin tolajal. Tartus strartisime kui Põlvasseumb 20 min enne tseremooniat ja autol oli ülikiirus sees. Igatahes olime enne õiget aega kohal, elus terved, ainult tädi oli näost lubivalge.
 Nagu kirjutasin, et laulatus oli pikk, siis mingi hetk laulatuse lõpus, kui antakse armuleiba ja veini, sain üllatuse osaliseks. Vein oli mingi hapu lurr ja armuleib jäi kurgulakke kinni. Mulle tundus, et pastor valab kogu oma peekri mulle kurku (tagant seda pealt vaadanud sugulane arvas sama). Kui siis ükshetk oli vaja hakata kirikust välja astuma, mu jalad ei kandnud pikast põlvitamisest. Päris raske oli tasakaalu säilitada. Ja esimene asi, kui vennas kirkuaiast väljas oli ta vandus tulist kurja lubas, et ei tõsta jalgagi üle kiriku ukse. Nii kõvad pingid ja palju aega kulus :D ...
 Aga mina olin saavutanud hingerahu ja omavahel naljatasimegi, et "mida jumal on kokku pannud, seda inimene ei tohi lahutada!"
 Tegelikult lootsin sel aastal minna vannet uuendama, aga siiani pole lihtsalt materjaalseid võimalusi olnud nii, et saaks ka lisaraha kirikusse viia ja pärast omakeskis tähistada. tahaks ju siis ka mingit pidu teha... minna altari ette ainult kahekesi ja olla tähelepanu keskpunktis.... heleroosa unistus!

Reede 26 august

Olen mitmendat päeva pikalt tööl. Seetõttu ka ei ole blogisse midagi erilist lisanud.
 Vaatsime eile õhtu presidendi kampaaniat. Ma arvasin küll, et ma oma blogisse poliitikat, tööd ja intiimelu ei too, aga no mõnest asjast võiks ikkagi kirjutada. No igatahes hakkas mulle ka mõni asi silma. Ja siinkohal MINU arvamus...
Helme ei olnud eile sugugi kindel ja see näitas, et ta veel pole valmis presidendiks saama. Lisaks oli tema meelest ajakirjandus valelik ja üldse kõik suhtuvat neisse halvasti.
Reps meeldis, aga veel on talgi vaja küpseda. Kuigi tubli naine! Aga kes ta lapsed kasvatab?
Kallas oli kindel, hakkaja, aga no miksit jäi puudu ikkagi. Kuigi neist on ta vist ainus, kes suudab presidendi rolli välja vedada.
Jõks... tükk tühja teksti, kuigi ta on juriidikas tugev. Kasvagu ja tegelegu eneseharimisega veel!
Kaljurand on tore ja asjalik, aga ka tema puhul jäi midagi puudu. Kuigi ta mulle väga väga meeldib, siis ka tema aeg pole veel käes.
Nestor on armas, omamehelik ja soe inimene. Kas ta oma annet ja oskaust olla hea inimene peaks raiskama presidendina? Usun, et tavapoliitikas on temast rohkem kasu.
Ossa... ja see palagan mida võib tänastest ajalehtedest lugeda nüüd... Helmepojake ei ole rahul jne... johhaidii! Saage suureks!!!
Aga püüan ikkagi poliitika rahule jätta. Las targad inimesed tegelevad sellega.
 Sel nädalavahetusel tuleb meil pisipoisi kojutuleku ettevalmistuse tööde algus. Andis ju poiss märku ja nüüd me ootame kõik teda. Mimmu pesi poisi riided ära ja nüüd tuleb need ära triikida. Siis on vaja veel ühtteist osta ja alustada tubade ettevalmistust. Tormis jääb nagunii puhkusele ja siis saab ka põhjalikumalt teha asju, mis Vissul poolei jäävad, sest tulevane isa ju ei saa.
Igatahes plaanin ka suurpuhastust, kardinate pesu ja paneme plaani kirja, mida vaja teha on.
Aga nüüd ajan lapsed üles ja läheme õue sooja ilma nautima!

Laupäev...

Milline imeline ilm tänasel pidupäeval. Lihtsalt võrratu! 25 a. tagasi kuulutati meie pisike riik taas iseseisvaks.
 No jah ja meil tahtis üks pisipoiss vist teada anda, et tal on varsti aeg vaadata päikesepaistet. Hakkasin mõtlema töökaaslase sõnadele, et tema ei ostnud ühtegi asja enne lapse sündi, aga meil käivad igasugused ettevalmistused. Uhh! Ebausk nurka!
Mimmu helistas maalt ja ütles, et tal on väga halb olla. Nii halb, et isegi pilt läks jäägitult taskusse ja süda läks pahaks. Vaeseke nuttis lausa telefoni otsas. Mingi aeg oli rahulikult, siis läks olemine paremaks, aga käskisin asjad kaasa võtta ja ikkagi Emos ära käia. Ja otse loomulikult saadeti nad Vissuga kohe sünnitusosakonda. Rasedus juba ju nii suur. Ma ei kannatanud siin kodus teadmatust ja saatsin Vissule sõnumi ja siis sain teada, et Mimmu on ühendatud KTG alla, taustaks kostuski loksumist. Ausalt öelda tegi see niipalju ärevaks, aga samas tundsin siiski sellist rahu, et sain aru- poiss veel ei tule. Natuke aega tagasi sain teada, et sõidavad maale tagasi, südamed rahul. Päris valehäire polnud, sest pisikesed kokkutõmbed olid, aga õnneks on emakakael veel korralikult kinni. Paluti ikka oodata mõned nädalad ja poissi suuremaks kosutada :D : Mimmu sõnul olid õed ja ämmakad väga armsad ja hoolivad ning nüüd on neil ka sünnitustoad nähtud ja natuke tulevikus tuttavam olek. Hakkasin mõtlema, et sama tegi ju Mimmu minuga ka, umb neli nädalat enne sünnitust. Olin ka tookord sunnitud haiglasse minema, aga kui avastati, et on enamvähem korras kõik, siis keeldusin haiglasse jäämast. Vanasse Naistehaiglasse Toomemäel...
 Ihhiii, nüüd vast hakkavad meie meespere liikmed aru saama, et tuleb ettevalmistusi tegema hakata. Tuba ettevalmistada, titavoodi korda teha jne. Ongi tulevasel vanaisal põhjust puhkust võtta. Muidu laseb puhkuse raisku ja kodus ka kõik ligadilogadi.
 Vanaemadus koputab vägisi uksele :D
Sa kallis pisike Poiss! Oota seal turvalises emme kõhus veel kuni neli nädalat ja alles siis tule siia ilma. Siin ei ole alati kõige parem olla, aga eks esialgu oleme meie siin need, kes sinu elu päikseliseks ja soojaks teeme! Ma armastan sind juba enne, kui sa siia ilma tuled! Ah jaa... kuulasin täna ühe muusikapedagoogi saadet ja seal ta rääkis, kui tähtis on lapsele laulmine, erinevate oskuste arendamiseks. Mina ju Heizile lasin musa läbi kõhunaha ja laulsin ka palju. No ongi keskmisest musikaalsem. St, et mina vanaemana tuletan meelde kõik tudulaulud ja valmistan ennast ette. Sina, mu väike kallis Poiss, saad oma vanaema laululembusest ja luulelembusest osa. Lastelaulud on ju mu "leivanumber"...
Siin siis kohandatud pilt, mis mind esialgu väga ehmatas...

Härra tulevane vanaisa ei saa aru, miks ma linnas passin, kui tütar maal on viimnerase... Aga ta pole ju kordagi uurinud, mis enesetundega ma siin kodus passin. Väljas on ilm jumalik.... Pole küsinud, et kas mu tervis on parem? On küll, ma ei köhi lakkamatult ja öösel sain juba 5h magada, aga esmaspäeval peab juba täistrikistraksis olema, nii et pole minust möllutajat. Isegi söögitegijat mitte. Nüüd on lisaks köhale ka tüütu nohu lisandunud. Või ei oska ta oma hirmu muidu välja elada kui teiste peale toriseda ja karjuda? Hirm tütre ja pisipoisi pärast? Ega ta ju ei ole kunagi oma emotsioone osanud kontrollida, aastatega asi on süvenenud. Vaga vesi sügav põhi! Vot sulle vaikne kuum eestlane... Kui ikka tuju paha, siis teised saavad nii, et tolmab! Mina vastupidi olen õppinud ennast vaos hoidma. Vanasti olin nagu mustlase püss! Tähendab vanus on nurki lihvinud, aga temal teritanud... Tasakaal peres.